Tapa erikool pärast mässu

21. veebr. 2014 Ago Gaškov ajakirjanik - Tapa erikool pärast mässu kommenteerimine on välja lülitatud

Probleemid Tapa erikoolis on peamiselt seotud töötajate puuduliku juhendamise ja vildakavõitu töökorraldusega, leiab HTM-i koolivõrgu koordinaator Jürgen Rakaselg.

Jaanuari eelviimane kolmapäev oli Tapa erikoolis ärev. Kella poole kahe paiku muutusid õpilased allumatuks, lõhkusid ukse- ja aknaklaase ning peksid tualettruumides kahhelkive puruks. Enne seda oli kümme poissi koolist põgenenud, kuid saadi Tapa linnast kätte ja osa nendest viidi kooli tagasi, osaga tegeles politsei pikemalt.

Kooli direktor Ene Kukk selgitas ajakirjanikele, et probleem algab erineva elukogemusega noorukite kokkupuutest. On lapsi, kellele on võimalik läheneda pedagoogiliste võtetega, on aga ka neid, kes on juba viibinud kinnipidamisasutuses ega tunnista koolipersonali ning suudavad nooremaid endale allutada. 22. jaanuaril sai tüli alguse sellest, et viieliikmeline poisterühm hakkas personalile vastu, keeldudes koos teistega üles tõusmast ja tundidesse minemast. Vastasseis läks nii kaugele, et noored pidasid vajalikuks õpetajatele näidata, kelle käes on jõud ja võim. Seejärel hakati lõhkuma. Nii selgitab mässu põhjusi ERR-i uudiseportaal.

Ene Kukk on haiguslehel ja praegu juhib kooli Kaagvere erikooli direktor Maire Reest.

Hüppes käimine on reegel, mitte erand

6Rakaselg (2)Haridusministeeriumi koolivõrgu koordinaator Jürgen Rakaselg (paremal) on pärast mässu enam-vähem pidevalt Tapa erikoolis viibinud ja probleemipundart harutanud. Mehel on väga hea kogemus, kuidas vanglas kriisiolukordi lahendada, sest ta on töötanud Tartu vangla asedirektorina. Tapa erikooli senise töökorraldusega Rakaselg rahul ei ole. Ta väljendab ennast ettevaatlikult: „Töökorraldus ei ole päris selline, nagu me ministeeriumi poolt vaadates oleksime tahtnud.” Palju probleeme on seotud kodukorrast ja põhilistest reeglitest kinnipidamise ning järjepidevuse tagamisega, selgitab ta, lisades, et rutiinist pole vajalikul määral kinni peetud. Kaagvere ja Tapa erikooli võrreldes toob Rakaselg näiteks, et kui Kaagveres on omavolilisi lahkumisi aastas kümneid, siis Tapal on põhjust rääkida sadadest. Tapa erikooli nimekirjas on 38 õpilast, koolis kohal 22, sest osa õppureid on kohtus või mõnes teises asutuses. Seega käib mõni nooruk „hüppes” vaata et mitu korda kuus? „Jah, nii võib öelda küll. Kooli territooriumilt lahkumine pole seni olnud erand, vaid pigem reeglipärane käitumine,” tõdeb Rakaselg. See näitab, et kooli sisekorrast ei suudeta kinni pidada.

Hoolimata õpilaste liikumispiirangutest, pole erikool kinnipidamisasutus. „Vangla üks eesmärke on kaitsta ühiskonda kinnipeetavate eest. Teatavate inimeste vangis hoidmine ongi omaette eesmärk. Erikooli ei saadeta lapsi nende isoleerimiseks, vaid kohus annab õiguse piirata nende liikumist kasvatuseesmärkidel. Kui vangivalvur teeb kambriukse lahti ja laseb vangi vabadusse, on see kriminaalkuritegu. Erikoolis pole õpilase õue lubamine seda mitte, küll aga tuleb otsustamisel lähtuda konkreetsetest riskidest, ” selgitab Rakaselg vangla ja erikooli vahet.

Subkultuurist pole pääsu üheski kollektiivis

Ühist on erikoolil ja vanglal samuti. Inimene on paigutatud mikroühiskonda, kus kehtivad oma tavad, ning õpilaste soov oma reegleid kogu koolile laiendada võiski olla jaanuarimässu põhjus. „Subkultuuri teke suletud ühiskonnas on loomulik. Sellest pole pääsenud erikoolid ega lastelaagrid või õpilasmalev, mitte ükski kollektiiv. Iseenesest pole subkultuuris midagi halba, küsimus on selles, kas selle reeglid on kooskõlas nende reeglitega, mida me tahaksime, et need noored järgiksid pärast erikoolist lahkumist,” arutleb Rakaselg. Lisaks on küsimus reeglite olemuses – kas need on teistele ohtlikud, kiusavad, alavääristavad. Selliseid reegleid ei saa ühiskond tunnistada. „Subkultuuri kehtestatud reeglitesse on võimalik sekkuda. Ka vanglas sekkutakse neisse intensiivselt ja sellel on tulemusi. Subkultuuri kandjatega tuleb rääkida, paigutada inimesi ümber, vähendamaks ebasoovitavate liidrite mõju. Oluline on, et personal ei järgiks subkultuuri reegleid. Nõukogude vanglasüsteemi viga oli, et parandusasutuse juhtkond tunnustas vangide kehtestatud reeglistikku,” selgitab Rakaselg. Halb, kui asutuse juhtimine antakse üle subkultuuri esindajatele. „Ma ei saa väita, et Tapa erikoolis oleks asi nii hull. Küll aga väidan, et liiga palju on lastud end subkultuurist mõjutada ja pole sellesse vajaliku otsustavusega sekkutud,” lisab Rakaselg. Samas hindab ta Tapa erikooli töötajate pühendumust. „Seal on palju väga pühendunud töötajaid, kellele tehakse kooli tegevust kritiseerides liiga. Probleemid on peamiselt seotud töötajate puuduliku juhendamise ja vildakavõitu töökorraldusega, mis selliste sündmusteni viisid,” iseloomustab ta Tapa erikooli kollektiivi.

Makarenko koloonia vaimus maja

Kool peab tagama, et lapsed on kohal, ei kasuta keelatud esemeid ja aineid ning nende elukeskkond on turvaline. Foto on illustreeriv.

Kool peab tagama, et lapsed on kohal, ei kasuta keelatud esemeid ja aineid ning nende elukeskkond on turvaline. Foto on illustreeriv.

Tapa erikooli hooned on ehitatud Nõukogude ajal. Siis olid laagri tüüpi vanglad ja ka erikoolides, niinimetatud kolooniates lähtuti vangla põhimõtetest. Rakaselg on seisukohal, et Tapa erikooli hoonekompleks on kehvakene, ehitatud n-ö Makarenko koloonia vaimus – suured grupid, õpetajate kaunis eeskuju jne. Tänapäeval see ei toimi ja kooli ruumiprogramm ei toeta kooli eesmärke. „See tekitab küll raskusi, kuid õpilaste arv on praegu selline, et võimaldab lapsi hajutada. Millegipärast pole seda tehtud. Kooli nimekirjas on 38 õpilast, neist reaalselt kohal 20–25, ning töökohti on 58 ja nendest täidetud 53. Need proportsioonid näitavad, et midagi ilmvõimatut töö korraldamiseks olla ei tohiks,” jätkab Rakaselg. Ta ei arva, et mässu põhjustasid vanglas käinud noormeestega saabunud kombed. „Olen kuulnud, et vanglas käinud noored on püüdnud end kehtestada, kuid ma ei arva, et see mässu põhjustas. Pigem oli mässu põhjus see, et kooli töötajad esitasid seaduslikke nõudmisi loobuda keelatud esemetest, näiteks sigarettidest.”

Suur majanduskahju pluss vägivallakahtlus

Kõik see päädis kahe kriminaal­uurimisega: esimene puudutab õpilasi, kes põhjustasid koolile suurt majanduskahju, teine õpilaste väidet, et kaks koolitöötajat kasutasid õpilaste suhtes füüsilist vägivalda. „Igal juhul on vägivallakahtlust vaja kontrollida, olgu tegemist õpilaste pahatahtliku väitega või põhjendatud süüdistusega,” ütleb Rakaselg. Haridusministeerium ei saa selliseid süüdistusi menetleda, see on politsei ülesanne. Rakaselg lisab, et õpilased kirjeldasid füüsilist vägivalda ehk valu tahtlikku tekitamist koolitöötajate poolt. „Kui see tõesti nii oli, siis seda õigustada ei saa,” kinnitab Rakaselg. Füüsilise jõu kasutamine on teine asi. „See on müüt, et koolitöötaja ei tohi füüsilist jõudu kasutada. Koolitöötaja võib jõudu kasutada, kuid sellises ulatuses, mis on vajalik mingi ohu tõrjumiseks. Kui sellest piirist üle minnakse, tekitades näiteks valu, on see aga ebaseaduslik ja kujuneb kehaliseks väärkohtlemiseks,” selgitab ta. Praegu ei ole veel selge, kas õpilaste väited vastavad tõele, ja seetõttu Rakaselg hinnanguid ei anna.

Selliste mässude vältimiseks on vaja, et kooli kodukord kehtib, et koolitöötajad ise peavad sellest kinni ning nõuavad õpilastelt reeglite järgimist. „Erikooli kasvatusmõjust saab rääkida ainult nende laste puhul, kes on koolis kohal ning terved ja kained. Kool peab tagama, et lapsed on kohal, ei kasuta keelatud esemeid ning aineid, on vaimselt ja füüsiliselt terved ning nende elukeskkond on turvaline,” rõhutab Rakaselg, lisades, et kindlalt peavad ennast tundma ka töötajad. „Lahendus ongi selles, et lastesse suhtutakse individuaalselt ja nende liikumisvabadust määratakse vastavalt sellele, kui ohtlik on kellegi käitumine,” resümeerib Rakaselg.

Tapa erikooli uue kompleksi ehitushange on juba välja kuulutatud ja maja peaks valmima 2015. aasta sügiseks. See peaks olukorda koolis muutma ja vähendama ka personalivajadust.