Tarkmasinad lapsi ei tee ehk Vabariigi aastapäevakõnest inspireeritud mõtted
Liisa Pakosta, riigikogu liige
Presidendi kõne oli sisukas ja teotahteline, selline konstruktiivsus meeldis. Valisin kaasarääkimiseks kolm mõtet.
Esiteks tabav tõdemus, et me tõesti ei tea, milliste töökohtade jaoks, millisesse töökeskkonda me lapsi koolides ette valmistame. Kogeme kiireid muutusi. „Tark riik hoolitseb selle eest, et meie haridussüsteem võimaldaks inimestel uues keskkonnas toime tulla.” Eesmärk on õige, ent kuidas selleni jõuda? Ja kust koguneb riiki see tarkus teadmatu homse kohta? Kas meil peaks olema IT-aabits esimesest klassist ja programmeerimiskeel A-võõrkeeleks? Oluliselt suurem tähelepanu kõhklema õppimisele senistes asjades, et lastest kasvaksid uute asjade väljamõtlejad, uute seoste leidjad? Rõhk suhtlemisoskusele ja loovale meeskonnatööle? Kas muutlikus ajas vastupidamiseks läheb hapral inimloomusel vaja tugevamaid inimlikke alusväärtusi ja vaimutuge? Ajaplaneerimise riiklik ainekava? Uus elukestva õppe strateegia kompab ettevaatlikult piire, meenutades põhitõde, et kõige esimene õppija on õpetaja ise.
Vale sõnum ühiskonnale
Teiseks paitas kõrva väga õige rõhuasetus tervise hoidmisele, tervislikele eluviisidele, liikumisele. Emana kõnetab see teema mind väga: kas kõik Eesti lapsed saavad oma õrnas, ent kiires arengueas piisavalt liikuda, tervislikult toituda, kas nad saavad oma vanemate ja õpetajate eeskujudest õppida? Kas juba sündinud laste pikkadeks eluaastateks laotud alusmüürid saavad piisavalt tugevad? Koolielu vaadates peaks ehk kehalise kasvatuse tund olema viiel päeval nädalas, sest liikumisvajaduse rahuldamine muutub lastele üha kulukamaks ja keerulisemaks?
Kolmandaks jäi kriipima aga täitsa vale sõnum ühiskonnale: „Igasse Eesti perre ei hakka sündima nelja-viit last. Eesti naised, nagu nende õed ülejäänud Euroopas, lihtsalt ei pöördu tagasi 19. sajandi Kinder-Küche-Kirche-mudeli juurde.” Mispärast peaks keegi, saati siis veel naine, sinna üldse tagasi pöörduma? Tarkmasinad lapsi ei tee, elagu naine ja mees mis tahes sajandil. Iga neljas laps 21. sajandi Eestis kasvab paljulapselises peres. Ja pole need emad mingid KKK-d, statistika järgi on nende tööhõive sama suur kui Eesti naistel keskmiselt. Laste sünnist pole saanud mingi igand ka nüüdisajal.
Eesti naised ja Euroopa õed
Kuidas maailmas ringi liikunud, muidu avatud mõtteviisiga moodsal mehel võib üleüldse tulla mõte samastada 21. sajandi naist perioodiga, mil ühe palitäie pesu pesemiseks kulus keskmiselt neli tundi? Tänapäeval läheb selleks, kui härra president ei tea, kuni neli minutit ning ülejäänud aeg on justkui maast leitud. Samamoodi on teiste kunagiste kodutöödega, väheseid allesjäänuid teevad normaalsetes peredes ka mehed. Auch in der Küche. Tänu tarkmasinatele ja meestele on tänapäeva edukatel haritud naistel Liberté, Égalité, Fertilité. Statistika näitab selgelt – mida edukamad on meie Euroopa õed tööturul, seda rohkem on neil lapsi, aga mitte köögis veedetud tunde.
Pikem eluiga on väga oluline, ent seegi lahendus ei kesta ju igavesti. Noorte hädad pole mitte 19. sajandis, vaid lasteaia- ja koolikohtades, lapsevanematele sobivates töökohtades. Euroopa õdede kõrval võiks Eestis 21. sajandilgi veidi enam lapsi sündida, kui suudaksime vanematele pakkuda rohkem turvatunnet ja püstitada neile vähem takistusi normaalse inimliku elu elamisel. Sest kahjuks saab kõnes toodud malelaua-riisitera näidet kasutada ka vastupidiselt. Arvutades näiteks meie kahanemise kiirust olukorras, kus iga kahe täiskasvanu kohta on kuni üks järeltulija.
—
Mis teid presidendi kõnes enim puudutas?
Hendrik Agur, Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor
Presidendi kõne oli mugavustsooni langevale rahvale õlaraputus.
Mind puudutas presidendi kõnes kõige enam tunnetus, millega ta rääkis tähtsatest asjadest lihtsas keeles. Sõnumi edastamise täpsus oli erakordselt tabav ning kõne stiil rahvalähedane ja ehe. Teatud mõttes oli see mugavustsooni langeva ja kriitikameelest pisut piredaks muutuva rahva õlaraputus: hei, sõbrake, vaata, iseseisvus ja rahu ei ole iseenesestmõistetavus – see on privileeg, mida tuleb osata hinnata, hoida ja arendada. Tee seda ja aja pea sirgu!
Kõne käsitles rahva kestmiseks olulisi valdkondi ja minule oli kõige jahmatavam moment, kuidas ta pidas oluliseks tervise eest hoolitsemist. Tervishoid pole ravi, vaid tervislikud eluviisid: liikumine, sport ja tervislik toitumine. Evin samasugust mõtteviisi ja viin seda jõudumööda ellu ka oma töös noortega. Inimese isiklikust heaolust, armastusest ja heast tervisest johtub ka tema tegevus ühiskondlikus elus. Kui inimene on terve ja õnnelik, on ka tema teod head ja viivad elu edasi.
Soome filosoof Esä Saarinen on öelnud: „Oleks hullumeelsus loota homme paremat resultaati, tehes täna nii nagu alati.” Sama mõtet teiste sõnadega kordas ka president oma kõnes. Taas nõustun presidendiga: tuleb olla loov ja vaadata edasi, mitte jääda toppama ega oma naba imetlema mõtlemises, tehnoloogilistes saavutustes ja kultuuris. Tõsi, e-riigi pärlid, Skype, e-allkiri ja e-asjaajamine on Eesti töövõidud lipulaevana Euroopas, kuid neile saavutustele ei tohi puhkama jääda, pidevalt tuleb edasi liikuda ja uusi väljakutseid vastu võtta.
Arvan, et iga inimene võis presidendi kõnest saada mõtteid ja inspiratsiooni, vaatamaks ausalt peeglisse ja küsimaks endalt: mida mina saan oma tegevuses ja elukorralduses ette võtta või muuta, et minul ja minu inimestel oleks Eestis parem.
Kiidan presidenti hea kõne ja vahedate mõtete eest.
Hardo Aasmäe, majandusgeograaf
Pean tänavust vabariigi aastapäevakõnet meie presidendi üheks kõige nõrgemaks kõneks.
Mind puudutas enim see, et president ei puudutanud kõnes Eesti ühiskonna põhiprobleeme. President tegi mugava ja üldise ettekande, milles keskendus peamiselt haridusele, tervisele ja julgeolekule, aga sõnagi polnud sellest, et meie majanduskasv on seisma jäänud, et riigis puuduvad uued ideed, et me elame seisakuajal, et meil on pangandus ja rahandus käest ära, et kaotame oma andeka nooruse välismaale. Kõik need teemad jäid käsitlemata. Ma pean tänavust vabariigi aastapäevakõnet meie presidendi üheks kõige nõrgemaks kõneks.
Martin Kaasik, endine koolijuht
Kõnes jäi selgusetuks, kes haridusreformi vastu sõdib.
Kõne peateema puudutas mind kindlasti: haridus, tervis ja julgeolek. Rääkides neist kolmest põhitalast, millele kõik muu toetub, peatus president haridusel kõige vähem. Hariduse kohta käis ainult paar asja – et õpetajakohti on raske täita ja et haridusreformile ei tasu vastu sõdida. Viimane väide oli natuke ebamäärane.
Arvan, et tunnen hariduselu, aga saan öeldust mõelda mitut moodi. Kellele see ütlus suunatud oli? Meie õpetajate arvates segab haridusminister vett, ei saa aru, mida ta tegelikult soovib. Võib-olla oli öeldu määratud haridusministrile? Minister ütleb aga, et on haridusreformi mootor. President oleks võinud end siinkohal konkreetsemalt väljendada. Ülejäänud jutt oli nagu ikka. Paneksin kõnele hindeks nelja plussi või viie miinuse.
//milles keskendus peamiselt haridusele, tervisele ja julgeolekule,//
Kui arvamusliidril pole midagi oelda, siis on need kolm teemat selle varjamiseks head.