Tavaline võib olla poeetiline

14. veebr. 2014 Laur Kaunissaare NO99 dramaturg - Kommenteeri artiklit

Juba üle aasta on NO99 dramaturgid pidanud loenguid sellest, kuidas on omavahel seotud kaasaegne kunst ja teater, ja teinud seda eri gümnaasiumides üle Eesti. Millised muljed on loengupidajal endal?

Õigupoolest on muljed täiesti tavalised. Tavalised ei tähenda, et igavad. Tavaline tähendab tavaline. Argipäevane. Algmaterjal edasisteks mõteteks. Saabud bussiga, astud uksest sisse, riputad üleriided varna, astud klassi või saali, kus on kuulajad, võtad teoste slaidid välja ja hakkad rääkima. Tavaline. Su ees istuvad sama tavalised inimesed nagu sa ise ja kuulavad sind, kusjuures täiesti tavaliselt. Selles ongi väärtus, sest õigupoolest räägin ma oma loengus just sellisest suundumisest nüüdisaegses kunstis, kus tavalist elu kasutatakse alusmaterjalina, et luua midagi erilist. Poetiseeritakse reaalsust ennast. Tihendatakse, muudetakse intensiivsemaks. Luuakse sel moel midagi, mis tõstab sind hetkeks tavalisusest välja. Mitte kõrgemale või tingimata kuhugi paremasse kohta, vaid lihtsalt kõrvale – nii et sa näed sedasama tavalisust hoopis teisiti, kuidagi väärtustatult ja poeetiliselt.

Sellisest reaalsust ennast poetiseerivast kunstist on saanud küllalt palju mõjutusi ka tänapäeva teater. Tuleb muidugi täpsustada, et see on vaid üks konkreetne suund kaasaegses teatris. Teatrit tehakse igal ajal igasugust. Eri inimestele meeldib eri laadi kunst ja eri laadi teater. Rahvusooper Estonia lavastab mõnd suurejoonelist ooperit ja täpselt samal ajal lavastab teater NO99 esteetiliselt hoopis teistsugust „Ühtse Eesti suurkogu”. Ehkki erinevad, on nad ühes ajastus. Kusjuures mõni aasta hiljem lavastab NO99 lavastusi, mille poliitilistena nägemiseks peab kõvasti pingutama. Huvid muutusid. Võib-olla on see 19. sajandi Darwini ja Marxi mõju, et arvame tihti, nagu oleks üks või teine suund õigem või parem. Hinnangud saavad siiski olla vaid isiklikud. Mina räägin reaalsust toormaterjalina kasutavast kaasaegsest kunstist ja teatrist, sest mulle tundub, et õnnestunud teoste puhul on midagi selles väga ilus.

Aga miks üleüldse sellised loengud? See mõte tekkis rohkem kui aasta eest ja eelkõige teatud mõttes hariva ettevõtmisena. Nüüdisaegne kunst on aastaid olnud ajaleheveergudel rohkesti diskuteeritav teema, sageli on teda ümbritsenud meedia poolt kunstlikult võimendatud skandaalikesed. See on loonud fooni, mida tahtsime muuta. Ja kuna kunstnikud ise tihtilugu ei ole parimad iseenda teoste tagamaade selgitajad (muidu kirjutaksid nad ju esseid, mitte ei looks teoseid) ja akadeemilise taustaga kunstiteadlastele võib selle, mis niigi ilmselge, puust ja punaseks tegemise vajadus mõjuda liigsena, oligi populariseerimise ja selgitamise rubriik üsna täitmata. Enam see kusjuures nii ei ole. Viimasel ajal on see suuresti muutunud, sest tänuväärset tööd on teinud kaasaegse kunsti Eesti keskus ja paljud teised – teleekraanidele on ilmunud mitmeid kaasaegse kunsti tegemisi laiale avalikkusele avavaid saateid. Tollal aga tundus, et populariseerimist on vähevõitu. Nii hakkasimegi käima koolides rääkimas sellest, kuidas vaadata kaasaegset kunsti ja kaasaegset teatrit ning kuidas nad omavahel seotud on.

Koolides kuulatakse huviga ja üsna sageli on õhus tekkinud energia järgi jäänud mulle mulje, et käsitletavate teoste poeetika kandub täiesti loomulikult piltidelt saali. Ja paneb gümnasistide silmad äratundmisest särama. See kuulaja äratundmine ei ole seotud konkreetse tööga. Talle võivad nad kõik võõrad olla. See on võib-olla esimene kord, kui ta näeb Olafur Eliassoni või Flo Kasearu taieseid. Aga võib-olla ei ole ka, võib-olla on nad neid näinud, ma ju ei tea. Mina näen ainult reaktsiooni saalis, õigemini tunnetan seda. Äratundmine saalis on emotsionaalne. Näiteks kuuba päritolu Ameerika kunstniku Felix Gonzalez-Torrese töö, mis koosneb kahest täiesti tavalisest seinal rippuvast kellast, mis käivad sekund-sekundilt ühte aega. Töö pealkiri on „Ideaalsed armastajad”. Kui poeetiline, kui habras ja näiliselt lihtne. Iseenesest võib need kellad poest osta igaüks. Poeetika ongi teose mõttelises osas. Kui see teos loengu ajal ekraanile ilmub ja ma ütlen pealkirja, käib saalist tavaliselt läbi kahin. Ma arvan, et see teos koos pealkirjaga meenutab vaatajale midagi isiklikult emotsionaalset, ehkki ta näeb enda ees lihtsalt kahte täiesti tavalist kella.

Publikum. Jah, räägitakse küll eliitkoolidest, avaldatakse mingisuguseid paremusnimekirju, aga mina pole reaktsioonides kaasaegsele kunstile tajunud mõne nimeka Tallinna kesklinna kooli või vähem tuntud Ida-Virumaa keskkooli erinevust. Reaktsioonid on vahetud ja see mõjub väga tavaliselt, nagu ei saakski teisiti olla. Küsimusi nii väga ei küsita, aga küllap on see Eestis tavaline, ja võib-olla on see hoopis kivi loengupidaja kapsaaeda – võib-olla peaks kaasaegse kunsti ja kaasaegse teatri seostest rääkima kuidagi interaktiivsemalt ja mängulisemalt. Oleme selle üle mõelnud. Kuna mu enda haridus ei ole kunstiteaduse, vaid teatri vallast, on minu positsioon kaasaegse kunsti suhtes peamiselt intensiivse huvituja oma – ma oskan rääkida omaenda seostest ja kirjeldada emotsioone. Aga võib-olla ongi see populariseerimiseks hea lähtekoht ja asetab mind loengukuulajaga ühele pulgale.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!