Templirüütlite jälg Eesti ajaloos

28. veebr. 2014 Karl Kello - Kommenteeri artiklit

Otsides/leides templirüütlite võimalikke jälgi Eestis (vt ka ÕpL 08.11; 15.11.2013), jääb üle sedastada, et neile iseloomulikke otsast laienevate haaradega võrdhaarseid riste on Eesti kirikud ja kirikuaiad täis. Templirüütlite rist oli, tõsi küll, ka Saksa ordu rist, kuid kohalikus kontekstis siiski eelkõige Kristuse sõjateenistuse vendade rist. Kõige intrigeerivamana tundub üks hauaplaat Karja kirikuaias. Kuniks pole selgust käes, jääb avatuks mitmeid võimalusi, kes on selle plaadi alla hauarahule antud.

Templirüütleid kutsuti Kristuse rüütliteks, kohalikke Kristuse sõjateenistuse vendi Jumala rüütliteks (gotes rittere; Liivimaa vanem riimkroonika, 13. sajandi lõpp).

Paavstiriik vs orduriik

1187. aastal Jeruusalemmas hukatusliku kaotuse osaliseks saanud Templiordu oli tahes-tahtmata sunnitud keskenduma Euroopa asjadele. Millegipärast loobuti pärast Poja maalt lahkumist reaalsest võimalusest luua oma riik Küprosel, kuigi saar oli juba nende oma. Miks? Kas nende huvi suundus hoopis kaugele Põhja? Kas templirüütlite üks eesmärk võis olla luua oma riik kristliku Euroopa ääremail ja nimelt Ema maal? Kui aga nii, siis pidi selle idee ellurakendamisel tekkima olulisi raskusi. Sest templirüütlid olid sunnitud kohapeal konkureerima paavsti tahtega luua siiasamma kirikuriik. Paavstiriigile pandi algus aastal 1226, kui Modena Wilhelm võttis Viru-, Järva- ja Läänemaa Püha Tooli kaitse alla.

Jumala rüütlid saidki jala maha Põhja-Eestis ja Tallinnas. 1227 hõivasid nad taanlaste käest Toompea linnuse, mis kuulus tegelikult Rooma kirikule, kuid pidid loovutama selle kümne aasta pärast. 1236. a saabus õnnetu ots Kristuse sõjateenistuse vendade püüdlustele. Pärast nende jaoks õnnetult lõppenud Saule lahingut oldi sunnitud ühinema Saksa orduga. Orduriik saigi teoks, kuid see oli juba Saksa ordu riik.

Vastasseis Caupoga

Vahest on just Kristuse sõjateenistuse vendade vastuseisuga kirikuriigile seletatav ka nende verine vastasseis liivlaste Caupoga, mis ilmnes peagi pärast Caupo Roomast naasmist. Paavst oli seal teda suures kallimeelsuses vastu võtnud ja hüvasti jätnud. Kroonik Henrik nimetab sel puhul Caupot ainukest korda kuningaks – tõsi küll, just nagu kuningaks (quasi rex). Kuivõrd Caupo käis paavsti juures Theoderici saatel, said Kristuse mõõga vennad informatsiooni algallikast. Tõenäoliselt panustas paavst Caupole. Võimalik, et temast üritati teha tulevase kohaliku kirikuriigi asevalitsejat. Kui otse paavstile alluva kirikuriigi eesotsas seisnuks omamaine võimukas ja vägev valdjas, jäänuks see ehk ka püsima. Kui aastal 1207 läks kohalikuks maadejagamiseks, oli orduvendade esimene eelistus maad teiselt pool Koivat vastu Caupo valdusi. Kohe asuti Siguldasse ordulinnust ehitama, Caupo linnusest Toreidas umbes kahe kilomeetri kaugusele. Et saaks Caupol silma peal hoida? Igatahes polnud Kristuse mõõga vendade huvides, et kohapeal tekiks konkureeriv sõjaline jõud. Mõjuvõimas paavsti vasall.

Caupo hukkus 1217. a Madisepäeva lahingus saadud haavadesse. Kirjutab kroonik Henrik: „Caupo aga, odaga mõlemast küljest läbi pistetud, usukindlalt issanda kannatust meenutades ja võtnud issanda ihu sakramente, heitis siiralt ristiusku tunnistades hinge, olles enne seda jaotanud oma vara kõigile Liivimaal rajatud kirikuile. Ja leinasid teda niihästi krahv Albert kui abt ja kõik, kes olid nendega.” Kroonik vaikib Caupo haavamise asjaoludest. Mis on veidi üllatav, sest Lembitu tapjat identifitseerib Henrik samas küllalt põhjalikult. Henrik ei maini leinajate seas Kristuse sõjateenistuse vendade meistrit Volquini koos orduvendadega. Kuigi lahingu eel esineb ordumeister krahv Alberti järel ja tsistertslase abti Bernardi ees tähtsuselt teisel kohal. Mis võib tähendada, et Kristuse mõõga vennad ei leinanudki Caupot eriti.

Jüriöö, 1343

Kas Kristuse rüütlite orduriigi idee võis aktualiseeruda taas Jüriöö ülestõusu aegu 1343–1344? Templirüütlid läksid pärast viimase suurmeistri Jacques de Molay tulesurma 1314 põranda alla ja ühinesid teiste ordudega, sh Saksa orduga. Siinkirjutaja ei välista võimalust, et eestlaste ülestõus Kristuse mõõga vendade endisaegses mõjusfääris kujutas endast kõige muu kõrval ühtlasi ellu jäänud templirüütlite viimast katset luua (taastada?) kauges Põhjalas oma riik. Liivimaa ordu oli vormiliselt Kristuse sõjateenistuse vendade õigusjärglane. Kas oligi nii, et õhutades eestlastes asjatuid lootusi ja tuues nad oma poliitika ohvriks, õnnestus Saksa ordul saada Tallinn ja Põhja-Eesti oma kätte Taani/Rootsiga otsesesse sõjalisse konflikti sattumata?

Küsimus selles, ka meie esivanemad võisid võtta ette ürituse asutada Ema maal selline vaimsetel väärtustel põhinev ühiskond, mis kõlksuks kokku templirüütlite ja võimalik, et ka kohalike Kristuse sõjateenistuse vendade kultiveeritava matriarhaalse kristluse ideega. Aga miks ka mitte? Millest siis ka vahest krooniku teade selle kohta, et kuningateks valitud talupojad panid endale pähe neitsikroonid. Aga neil oli vastas juba Saksa ordu, mis formaalselt vaid Kristuse rüütlite ja Jumala rüütlite järjepidevuse kandja.

Ja lõpuks, ega me ju tea, mis osa oli Jüriöö ülestõusus Tallinna Püha Ihu Vendadel. See Kristuse vendade gild oli olemas juba vähemalt 13. sajandil. Algselt rändkaubitsejate vennaskond, hiljem kuulusid sinna peamiselt mündrikud, rannalaevnikud ja voorimehed (EE).

Lisalugemist

„Henriku Liivimaa kroonika”. Tal­linn, 1982.

„Liivimaa noorem riimkroonika”. 1315–1348. Tallinn, 1960.

„Liivimaa vanem riimkroonika”. Tallinn, 2003.

„Trapetsiaalsed hauaplaadid Eestis”. Muinsuskaitseamet, 2004.

„Tallinna ajaloo lugemik”. Doku­mente 13.–20. sajandini. Tallinn, 2014.

Mis ütlevad kroonikud

Midagi on väga lahti ülestõusnud eestlaste suhtumises ordumeistrisse. Näib väga nõnda, et eestlased apelleerisid tõsimeeli ordu peale. Lugegem veel kord õige tähelepanelikult, mida on kroonikuil ütelda. Liivimaa noorema riimkroonika järgi sõnasid eestlaste neli kuningat Paides ordumeistrile, et „kui tema (meister) tahaks neid oma alamateks võtta, siis tahaksid nad temale sõnakuulelikud olla, muidu ei taha nad endile ühtki junkrut ega isandat”.

Sama kinnitab Balthasar Rus­sow: „Kui nüüd talupojad Tallinna all meistri tulekust kuulsid, läkitasid nad oma saadikud meistri juurde ja lubasid temale alla anda niisugusel tingimusel, et nad ainult meistri ja ordu maksualused oleksid; aga ühtki aadlikku ei tahtnud nad enam oma ülemuseks tunnistada.”

Marburgi Wigandi järgi, kui meister küsis harjulastelt tõlgi läbi, miks nad niisugust kurja on teinud, kinnitasid nad: „Meister, me kaebame sulle meie puudust ja häda ja ülekohut, mida me oleme kannatanud rüütlite ja aadlike poolt, ja tahame tõesti kõik pigemini surra, kui niiviisi otsa saada, ja tõuseme üles kättemaksmiseks, mida mingil moel poleks sündinud, kui sa meile vähegi õigust oleksid andnud.”

Mis hea pärast neli eestlaste kuningat koos auväärses eas Tallinna piiskopi Olaviga õieti sedavõrd heausklikult Paide ordulinnusesse suundusid? Et lasta end maha tappa? Kas Paidesse mindi lootuses taastada endisaegne kirikuriik Vana-Eesti omaaegse nelja maa piires – või otse vastupidi: Kristuse rüütlite riik? Kas need mehed pidasid ordut templirüütlite pärandi kandjaks?

Sisetunne ütleb, et need neli meest võisid olla / pidid olema Rävala, Harju, Viru ja Järva vanemad, kelle alad olid sada aastat tagasi, 1238. a, koos Tallinna linnusega läinud ordu alt Taani kätte. Kas Paidesse mindi omateada oma lääni vastu võtma, Tallinna piiskopi õnnistusel? Kroonikatest võib mitut puhku välja lugeda ordumeistri soosivat suhtumist ülestõusnud eestlastesse. Mis ei pruugi olla ainult ordu propaganda, ordu tegevuse õigustamine.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!