Üksnes meeldivat õpetada pole võimalik
Minu muusika- ja teatriakadeemia lõputöö pealkiri oli „Üldhariduskooli muusikaõpetajate arusaamad õppimist toetavast keskkonnast ja selle kujundamise võimalustest”. Asja uurides hakkas silma, et õppekava ideaalid ja reaalsus ei läinud alati kokku. Näiteks väitsid õpetajad ankeetides, et muusikaõpetuse ainekava on ülepaisutatud ja napib juhendmaterjale, mis toetaksid ainekavade ideaalset teostamist. Õpetajaid ei motiveerinud ka uue õppekava korralike rakenduskavade puudumine. Samas ei pruugi tõele vastata väide, et Eesti muusikaõpetus on ajast täiesti maha jäänud.
Seoses Tõnn Sarve artikliga „Muusikaõpetus võiks rokkida” tekkis mul üsna mitu mõtet. Olen autoriga nõus, et muusikaõpetuses on minevikumuusikat ja elukaugust, kuid mulle tundub, et elulähedust on järjest rohkem. Uutes õpikutes on juba väga palju popmuusikat (millega puututakse üldiselt palju rohkem kokku kui kõikide teiste muusikastiilidega). Aina rohkem kasutatakse muusikaõpetuses peale klaveri ka muid instrumente (kitarr, väikekannel, plokkflööt, Orffi instrumentaarium, vahel ka basskitarr ja trummid) ning üldse on laulmise asemel hakatud rohkem tähelepanu osutama pillimängule. Siinkohal tuleb muidugi eristada seda, mis on ainekavades kirjas, ja seda, mis koolides tegelikult toimub. Näiteks ei tähenda pikk instrumentide loetelu ainekavades tingimata, et kõikides koolides on need pillid olemas.
Tõnn Sarv väidab, et õpilastele meelepärast muusikat käsitletakse alles siis, kui nad on Kunileidudest ja Saebelmannidest surmani tüdinud. Esiteks on muusikaajalugu õppides paratamatu, et kõik olnu ja toimunu meeldida ei saa. Teiseks, kes keelab Kunileidu õpetades teda millegi tänapäevase ja meelepärasemaga integreerida, et temaatikat südamelähedasemaks muuta?
Ainekavades on kirjas materjal, mis tuleb läbida, kuid kuidas seda teha, on õpetaja enda teha. Üksnes meeldivat õpetada pole võimalik. Isegi popmuusikas endas on näiteid, mis kõigile õpilastele meeldida ei pruugi. Meie ülesanne on süvendada õpilases austust kõikide muusikastiilide vastu. Ka õpetajatel on muusikas omad eelistused, aga sellegipoolest läbivad nad kõik teemad. Ainus probleem on, et ainekavad on pisut ülepaisutatud ja muusikatunde üldhariduskoolis nende jaoks üsna vähe. On esitletud kõikvõimalikke vahendeid muusikaõppe korraldamiseks, kuid puuduvad sobivad rakenduskavad, mistõttu on kõiki neid nõudeid nii vähese aja puhul keeruline rakendada.
Tõnn Sarve näide tema enda praktilisest kogemusest Lõuna-Eesti väikelinna koolis õpetamisest on vahva, kuid 1980. aastatel oligi olukord ilmselt nigelam kui praegu (oli ju Nõukogude aeg) ning arvan, et tollel ajal antud tunde ei saa tänapäeva omadega kõrvutada. Lisaks ainekavadele on muutunud ka arusaam õpilase rollist tunnis. Õpilane ei ole enam passiivne kuulaja, vaid aktiivne osaleja õppeprotsessis. Samas olen üsna kindel, et praegugi on elukaugeid muusikaõpetajaid.
Olen Leelo Kõlariga („Ei saa mitte vaiki olla”) nõus, et väga paljudel muusikaõpetajatel puudub piisav kogemus või ka korralik väljaõpe omaloomingu ja pilliõppe korraldamiseks, ning seda just rühmatundides. Muusikaõpetajate baaskoolituses EMTA-s tegeldakse vokaalimprovisatsiooni ja rütmimuusika pillide õpetamise näol sellega aina rohke. Olen üsna veendunud, et liigume õiges suunas, aga iga muutuse rakendamine võtab aega.