Võimumehed keeravad ikka kõik tuksi

7. veebr. 2014 Meeli Parijõgi - Kommenteeri artiklit

„Sokratesel poleks tänapäeva Eestis suurt paremini läinud. Oma mürgikarika oleks ta pidanud ikka tühjendama,” sõnab VAT Teatri kunstiline juht Aare Toikka, kes on kirjutanud ja lavastanud loo vanakreeka filosoofist Sokratesest.

Sokratesel oli kurjavõitu naine. Miks on naine kuri?

Vaat seda mina ei tea. (Naerab.)

Tundub, et isegi Sokrates ei teadnud.

Mine tea, millised nende suhted tegelikult olid, aga Sokratese kaasat Xantippet on läbi ajaloo kurja ja kriiskavana näidatud. Nii on ta jõudnud teatrilavale juba antiikajal.

Teie lavastusse samuti.

Jaa, aga ma mõistan, miks ta kurjustas – Sokratese ees seisis valik, mis on ebainimlik. Ta valis oma parima äranägemise järgi ja Xantippele tundus ehk, et talle on liiga tehtud. Tahaks loota, et ta ikka mõistis Sokratest. Kas ka andestas, on iseasi. (Muigab kavalalt.) Aga ma ei arva, et Xantippe oleks kuri. Ta on aus ja väga kirglik inimene, nagu Sokrateski. Raivo Trass küsis, miks ma just teda Sokratese rolli soovisin. Vastasin: sellepärast, et sa oled kirglik inimene.

Miks te võtsite lavastada just Sokratese loo?

Loodan teha filosoofide lavastuste sarja, kus Sokratese lugu on esimene. Temata ei saa rääkida Euroopa mõtteloost ega Euroopa inimesest, filosoofiast, teoloogiast ega ka teaduseloost. Käibetõde, millega ei tahaks nõustuda, kõlab, et kogu Euroopa mõttelugu on ääremärkused Platonile. Vahel võiks meelde tuletada, et Platon oli Sokratese õpilane.

Mida tänapäeva Eesti inimesel tasub 400 aastat e.m.a elanud filosoofi õpetusest kõrva taha panna?

Ma toon võib-olla kohatu näite, kuulujutu tasemel. Ameerika Ühendriigid on tohutu suur ja mitmekesine maa. Aga üks on seal üldkehtiv – usk seaduse jõusse. Kuulsin või lugesin kuskilt, et kui Eesti ja Ameerika sõdurid kas Iraagis või Afganistanis koostööd tegid, siis ameeriklastel käis kõik manuaali järgi. Ja et Eesti sõdureid on missioonidel hinnatud sellepärast, et nad suudavad oma peaga mõelda. See oli üks Sokratese lugu lavastama innustav jõud. Mulle kangastus oht, et anname käest ära soomeugrilase, individualisti oma peaga mõtlemise võime. Sokratese sisemine jumalik hääl daimon ei ole midagi muud kui võime oma peaga mõtelda, teha asju omamoodi. Igasugu õpetajaid on ilmunud hirmus palju, kes suhtuvad mitte ainult Eestisse, vaid võib-olla ka Tšehhisse, Lätisse, Horvaatiasse niimoodi, et …

Me õpetame sind, väikevend.

Jaa. Jätaks selle väikevenna positsiooni nüüd ära. Teeme oma otsused ise. Mul on ausalt öeldes maaletoojate kultuurist kõrini. Kus me ise oleme?

Ateena mehed arvasid, et võivad oma targa ära tappa, ja mis pärast seda sai? Ateena hävis. Võib-olla ma ajalooliselt võltsin, ma pole ajaloolane, aga mõttelooliselt see väide ehk isegi kehtib.

Kui sobiv on „Sokrates” koolinoorele vaatamiseks?

Sokratese lugu võib sobida gümnaasiumiastmele, ennekõike abituuriumile. Palju oleneb ka õpetajast. Noored on nii erinevad – mõni on 17-aastaselt alles lapsuke, teine 15-aastaselt enam mitte. Näiteks Einstein põhjendas oma avastusi sellega, et ta olnud väga aeglase arenguga, hakanud mõne asja peale mõtlema hilisemas eas. (Naerab.)

Millist tagasisidet on andnud etendust näinud õpetajad?

Tänuväärset ja mõtlemapanevat. Nad mõtlesid mitte ainult kaasa, vaid ka edasi. Avastasid asju, mille peale ma polnud isegi mõelnud. Nemad tõid välja, et ka Sokrates oli õpetaja. Üks õpetaja kommenteeris, et selles lavastuses ei räägita ajalootunni vormis ajaloost, vaid hoopis tänapäevast. Jah, teatris ja filmis räägitakse tahes-tahtmata tänasest päevast. Tegelased on tänased inimesed, ükskõik kuhu me nad aegruumis paigutame.

Mis elu Sokrates tänapäeva Eestis elaks?

Arvan, et ega tal paremini läheks. Mürgikarika peaks ta ikka tühjendama. Võimumehed ei jätaks kasutamata võimalust Sokrates kõrvaldada. Tahaksin küll teistmoodi mõelda, aga paraku ei saa.

Sest vaim on alati olnud vardas, mida vändatakse?

„Vaim on vardas ja väntab härg …” Tegelikult ei tahaks, et üldse keegi vardas oleks. Härjast kah kahju. Aga paraku kipub nii olema, et sõltumata formatsioonist, inimkooslusest ja seadustest, trügivad võimurid peale ja keeravad asja tuksi. Annaks jumal, et meil mõni riigimees jälle välja ilmuks. Praegu ei ole neid näha.

Kes oli Eestis viimati riigimees?

Minu jaoks Lennart Meri.

Sokrates oli ka õpetaja. Mis on juhtunud õpetaja positsiooni ja autoriteediga?

Kui ma mõtlen, et me kõik oleme õpilased, kellel on oma suured õpetajad, siis ei ole õpetaja positsiooniga ühiskonnas midagi juhtunud. Minu ja õpetaja vahel pole ju midagi juhtunud. Ma arvan, et ka ajakirjanikel on kõigil oma õpetajad. Äkki nad peaksid kirjutades kuulama rohkem oma sisehäält ja mõtlema oma suure õpetaja peale. Meil on küll infoühiskond ja toodame ühikuid, aga see nõuab juba erijõudu, et mürast info üles leida.

Samas on kõigi erialadega nii, nagu olla ütelnud nobelist James Watson, kui ma õigesti mäletan: teadlaste hulgas on lollpeade protsent sama suur kui kõigis teistes inimrühmades.

Õpetajaks saavad ka need, kellel pole selleks ametiks kutsumust – jesli nekuda ne vozmut, tagda poidjom v pedagogitšeskuju. Tänaval kuuldud jutt.

Nii võib ka olla, aga ma usun siiski, et inimene võib ennast leida. Küsimus on selles, et sa ei saa elada elu lõpuni võõrast elu. Ühel hetkel tuleb enda elu elama hakata! Ükskord on sul ees Sokratese valik. Kui inimene endale valetab, siis meil ei ole temaga midagi rääkida. Mõelgu järele ja tulgu tagasi, kui on endale valetamise ära lõpetanud.

Lapsed saavad aru, kas õpetaja on õige õpetaja, ja vaataja näeb saalis, kas näitleja valetab.

Nii on. Tõesõna, ma usun, et nimi ja amet ei riku meest. Olen pidanud erinevaid ameteid. Kümme aastat tegime oma teatris põhimõtteliselt vabatahtlikku tööd, enne kui saime nii-öelda ametlikult professionaliseeruda. Kui ma teatrisse lähen, näen laval ka professionaalide palka võtvaid diletante. Asi pole ju selles, mis seisab paberil, vaid nendessamades sokraatilistes valikutes.

Tihtipeale on tõesti nii, nagu Ird ütles noorele teatrimehele: te arvate, et teil on teatris valida hea ja veel parema vahel, tegelikult on teil valida halva ja veel halvema vahel. Aga oma autoriteedi eest hoolitseb ikka iga inimene, ka iga õpetaja, ise.

Lavastuses tehakse juttu ka vana­kreeka neljast põhivoorusest. Millist neist teil endal on kõige raskem järgida?

Mehisus, mõõdukus, tarkus, õiglus … Kõiki nelja on tohutult keeruline järgida. Mina küll ei julge pead anda, et ma ei satu olukorda, kus ma pole selleks võimeline, ma ei pea lihtsalt vastu. Või käitun rumalasti või ei süvene … Kiusajaid on tohutu hulk, aga me ei räägi ju Nietzschest. Me ei pea olema üliinimesed ning Sokratese loo lavaletoomine ei olnud kuidagi mõeldud moraalijutlusena.

Mul ei ole taotlust kedagi õpetada. Ma ei talu ise ka, kui tajun teatritükki vaadates, et lavastaja või keegi tegijatest on võtnud hoiaku, et on minust kui vaatajast targem. Meie taotlus oli pigem sama mis Sokrateski laval ütleb: „Mis on need voorused? Ma tõesti ei tea, aga äkitsi peaksime koos sinuga arutama, mis nad siis on.” Kas nad peaksid olema osalised meie otsustes või ei? Meie eesmärk ei ole anda vastuseid, vaid mõtelda ja kutsuda kaasa mõtlema.

Mida te Sokrateselt küsida tahaksite?

„Kuule, Sokrates, mis nipiga sa teed vahet sellel sisehäälel, mis on jumalik, ja sellel, mis on millestki mõjutatud, näiteks hirmust?” Ma arvan, et ta vastaks, et sa tunned selle ära siis, kui ootad.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!