Eesti lapsed said uue imekauni aabitsa
Mis sobiks ühte emakeelepäeva lehte paremini kui aabits. Ja nagu tellitult esitletigi möödunud nädalal Viru keskuse Rahva Raamatus uhket trükisooja aabitsat, mille võiks selle autorite, Viivi Luige ja Epp Maria Kokamäe loomingut ja staatust tundes kaant avamatagi kõrgkultuurseks tituleerida.
Elitaarse tandemi esimene aabits ilmus juba 22 aastat tagasi ehk aastal 1992. Et uus aabits suuresti sellel põhineb, keskenduski nüüdne esitlus paljuski hoopis selle omaaegsele sünniloo meenutamisele.
„See oli esimene eesti kodanikualgatus iseseisvuse taastanud Eestis. Jaak Jõerüüt toimetas käsikirja Soome ning see ilmus seal Soome riigi toel. Soome koolides koguti selleks mark haaval annetusi,” meenutas Viivi Luik.
Epp Maria Kokamägi kõneles, pisar silmanurgas, kuidas aabitsaid autodega Eestisse veeti, nii et need jõudsid lasteni täpselt esimeseks septembriks. Ja tõdes, et tollane aabits sai tehtud vabatahtliku tööna ja tasuta, eesmärgiga, et lapsed ei peaks enam õppima aabitsast, mille esimesel lehel on Lenini pilt.
Viivi Luige sõnul on nende ühises aabitsas tekste läbi mitme põlvkonna, et ühendada perekond rahvaks. Nii on siin lisaks Viivi Luige enda tekstidele ka hulk luuletusi ja lühijutte, teiste seas näiteks Ernst Ennolt, Juhan Liivilt, Friedebert Tuglaselt, aga ka rahvapärimusest. On Eesti hümni sõnad ning Lydia Koidula „Ema süda” ja „Kodu” („Meil aiaäärne tänavas …”).
Epp Maria Kokamägi nentis, et neil, kes omaaegsest aabitsast lugema õppisid, on nüüdseks juba omal väikesed lapsed. Ning et kui omal ajal kirjutas Viivi aabitsatekstidesse tema lapsed Liisu, Anni ja Johannesse, siis uus lugu uues aabitsas toob sisse ka uue tegelase, tema lapselapse Elsa Johanna.
Uus aabits põhineb paljuski vanal, aga siiski mitte päris. Palju on ajakohastatud. Joonistatud on uued pildid, vähemalt üks tekst lisatud ja üks välja vahetatud. Erinevad värvid ja formaat. Viivi Luige sõnul on uue ja vana aabitsa võrdluses selgesti näha, kuidas aeg ja võimalused on muutunud priskemaks.
Nagu vanal, nii on ka uuel versioonil juures käsiraamat õpetajatele, „Algõpetuse AB aabitsa kasutajale”. Miks? Sest selle, kolmekihilise teose põhjal õpitakse lugema pisut teisti kui tavapärastest aabitsatest, tuginedes teoorias siiski omaaegsetele ekspertidele Mihkel Kampmannile ja Johannes Käisile.
Käsiraamatu autor Kai Võlli meenutas, kuidas omaaegse aabitsa andis välja kirjastus, kelle jaoks see oli esimene töö, ning esimene vasikas, teadagi … trükitehniliselt just kõige paremini välja ei kukkunud. Tõtt tunnistades kukkus koguni nii kehvasti, et kogu trükk telliti uuesti.
Värske aabitsa on üllitanud kirjastus Tammerraamat, kelle kogemust tasub usaldada. Kirjastuse juht Tiina Tammer avas esitluse sõnadega: „Mul on lapselaps viieaastane. Mõtlesin, et annaks välja ühe ilusa ja sisuka aabitsa, aga siis avastasin, et see on juba olemas.” Nii saigi pisut ajahõlma vajunud aabits veel kaunima kuue ja sügavama sisu. Kummardus Tiina Tammerile kultuurieliidi usaldamise, mitte püüde eest hakata jalgratast leiutama. Üks mis kindel – Luige ja Kokamäe aabitsa uus versioon on nende eelmisest mitu kraadi kõrgem ja kaunim.
Hiljuti lugesin oma pisipojale kogumikust „Laste rõõm” ette Viivi Luige Johannese-lugusid, ja tundsin, et nende alusel tahaksin oma last kasvatada – nüüd võiksin ta selles mõttes rahuliku südamega kooli saata. Või vähemalt hakata teda selle aabitsa põhjal vaikselt lugema õpetama, sest nagu ütles Tiina Tammer: kõnealune aabits ei pretendeerigi niivõrd kooliõpikuks, kuivõrd lihtsalt üheks eriliseks raamatuks, mida võib kasutada sama hästi ka kodus.
Epp Maria Kokamägi, Viivi Luik ja Kai Võlli värske aabitsa esitlusel. Foto: Raivo Juurak