Eesti mees raius polaarvaikuse raamatusse

Kaks aastat tagasi läbisid noor eesti polaaruurija ja teadusfotograaf Timo Palo ning tema norrakast sõber Audun Tholfsen ränkraske teekonna põhjapooluselt Teravmägedele. 72 päeva väldanud 1620-kilomeetrisest retkest, millega mehed püstitasid ka Guinnessi rekordi, ilmus Timo Palol äsja kaalukas (2,2 kg!) raamat „Jäine teekord. Omal jõul põhjapooluselt maismaale.”

Haanja kõrgustiku serval Meegomäe külas kasvanud Timo Palol on lumega olnud eriline suhe lapsest saati. Igal talvel ootas ta pikisilmi esimest lund. Suusatajast isa eeskujul tegeleski laskesuusatamisega. Sõpradega murdmaasuuskadel mütates avastas Palo end vahel kohevas ja paksus lumes, sest tundis: teda kisub hoopis enam jälgedeta lumemaastikele.

Miks otsustasite lume ja teaduse, mitte lume ja trenni kasuks?

Ülikooli minnes olin kahevahel, kas valida kehakultuur või geograafia. Aga juba lapsest peale meeldis mulle maakaarte uurida ja geograafilised teadmised olid mul oma vanuse kohta head − olin ema entsüklopeediatega sahminud ning reisikirjeldusedki olid kustumatu jälje jätnud. Valisingi geograafia.

Et kord võiks tulla teadusuuringud Arktikas ja Antarktikas, sellest polnud kooliajal veel aimugi. Bakalaureusetöös uurisin lund, tegin välitöid Haanja kõrgustikul.

2006 oli rahvusvaheline polaaraasta, TÜ geograafia instituudil tekkis võimalus võtta osa atmosfääriuuringutest. Selle projekti raames oli ette nähtud ka triivjaam − laev, nagu norra polaaruurijal Nansenil oli Fram, mis lastakse külmuda jäässe, triivitakse Arktikasse ja tehakse mõõtmisi. See avas uksed polaaruuringutele.

Ise pead olema valmis selleks, millest unistad. Ja vaja on ka veidi õnne – et kui õige hetk tuleb, siis lähedki. Ma pole kahetsenud, et spordis poodiumile ei jõudnud.

Nii et teadlase hinges peab olema ka seikluslikkust?

Iga asja jaoks on vaja kirge. Välitööde ajal polaaraladel tuleb trotsida halba ilma, raskeid olusid. Tean inimesi, keda huvitab teaduses rohkem analüüs ja arvutitöö. Kui mina pole mitu päeva välja saanud, siis pean saama liikuma. Ühelt poolt on see kirg, aga ka sport on kasvatanud tahtejõudu, et trotsida olusid.

2006. aastal, kui olin Arktikas, tahtsin veel jääl olla, kuigi mõõtmised olid tehtud. Läksin appi prantslastest okeanograafidele, kes paigaldasid aparatuuri. Juhtus mitmeid äpardusi ja me lobistasime 17 tundi külma käes. Nautisin jääl olekut.

Olete tõdenud, et külmast sätendavast tardunud vaikusest sügavamat ei tea. Aga inimesed pigem kardavad ju vaikust?

Fred Jüssi on öelnud, et inimesed kardavad olla üksi, sest kardavad olla iseenda mõtetega. Looduses kuuled linnuhääli, metsamüha. See on elus vaikus. Aga jäämaailmas on tardunud vaikus. Arktikas on niiskus hästi kõrge, tekivad jääkristallid, mis langevad. Kui pole tuult, siis on võimalik kuulda nende kristallide langemist. Vaikus on nii sügav. Kuid ka sellel on oma mõõt. Mingi hetk tahad inimeste keskele tagasi minna.

Kas olete lumeüksinduses ka oma mõtteid kartnud?

Pikal polaarretkel on sageli tormised ilmad ja oled naelutatud telki. Tulevad sünged mõtted, sest sa ei tea, kaua see kestab. Seda nimetatakse telgipalavikuks. Kannatus pannakse tõeliselt proovile.

Timo Palo

Norras olin mägiplatool, kus olid põhjapõdrad, polaarrebased. Kuigi see asub suhteliselt lõunas, on see inimtühi, tõeline kõnnumaa, kus on paljud polaaruurijad treeninud. Käisin ka seal ja olin neli päeva tormivangis. Väike telk, mille lumetuisk mattis enda alla. Ühel ööl ärkasin sellest, et telk oli süsihappegaasi täis ja õhku polnud ollagi. Tekkis klaustrofoobiline efekt. Jooksin välja tormi kätte. Amundsen on öelnud, et seal kandis kummitab. Ka mina tundsin, et ma polnud üksi. Sellistel hetkedel on kergem, kui on kaaslane. Ja huumorimeel on oluline.

Teie esikraamat „Jäine teekond” on haarav jutustus.

Olen otsekohene, panen oma tunded paberile. Mul on olnud kogemustest rikas elu juba noorest east. Lugesin lapsena palju raamatuid. Ema sokutas mulle raamatuid kätte, mõni lõik oli isegi alla joonitud. Tuleb tänada ka emakeeleõpetajaid, kes on teinud head tööd.

Mulle meeldisid seiklus- ja loodusmaastike kirjeldusega pikitud jutud. Haaras Jack London ja Alaska maastikud, 19. sajandi lõpu kullapalavik. Sobiksin sinna koerarakendi taha! Ka Jules Verne. Olen unistajatüüp, meeldib lasta oma mõtetel piirideta lennata.

Retkel pooluselt Teravmägedele pidasin päevikut. Need olid lühimärkmed. Ei tahtnud pärast ekspeditsiooni kirjutada, et ei tuleks emotsionaalselt ülevoolav raamat. Mullu suvel tegin ettevalmistusi, novembris hakkasin kirjutama ja tegin kolm kuud tõsist tööd.

Kui leidsin kirjastaja, kartsin, kas enam mäletangi juhtunut, kuid sündmusteahel hakkas lahti kerima. Kuni detailideni. Olin kirjutamises nii sügavalt sees, et kord hakkas lausa hirm ja tundsin, et olen tagasi jäämerel. Kuni vanem poeg tuli koolist …

Mõttes on teha lastele polaarteemal raamat, et neid loodusolusid seletada, ka globaalses plaanis.

Kõigepealt on vaja aga doktoritöö valmis saada ja ära kaitsta. See on mul kaua aega hingel olnud.