Hea Laps saab 20-aastaseks
Koolilaste ajakiri Hea Laps peab aprillis oma 20. sünnipäeva. Palju õnne! Kõik need aastad ja aastakümned on seda ajakirja vedanud Eesti üks armastatumaid lasteluuletajaid ja -kirjanikke Leelo Tungal.
Kuidas ta seda jõuab?
Ega ajakirja tegemine ju teab mis kunst ole, ainult et ajapuudus on läinud nii krooniliseks, et sellest on juba piinlik kõneldagi. Vanasti öeldi, et pedagoogi tunneb juba kaugelt ära selle valvsa pilgu järgi, millega ta kõikjal lapsi saadab, lasteajakirja toimetajal on umbes samasugune roll: ikka peavad silmad sirklis ja kõrvad kikkis olema kõige suhtes, mis lapsi huvitada võib. Ja ilmselt on üpris oluline ka see, et sa ISE selle kõige vastu jaksaksid huvi tunda.
End koolilaste ajakirjana tutvustav Hea Laps saab 20. See ei olegi enam päriselt koolilaps. Samas on koolilapse mõiste lai, esimesest klassist kui mitte doktoriõppe, siis vähemalt keskkooli lõpuni. Kellele Hea Laps mõeldud on?
Enamjagu lugejatest-kirjutajatest on 9–12-aastased. Muidugi on lapsed väga erinevad – mõni loeb pikki lugusid ja kirjutab meile juba 8-aastaselt, mõni tüdruk on kaheteistkümneselt juba „pruutis naisterahvas”. Kuid 20 aastat tagasi oli plaan teha ajakiri just neile, kes Tähekese vanusest välja kasvanud. Tollal oli probleem selles, et kunagised lasteväljaanded Säde ja Pioneer olid muutunud noortele mõeldud Meie Meeleks ja Põhjanaelaks: mõlemad olid huvitavad väljaanded, kuid kuna töötasin tollal veel paari klassi emakeeleõpetajana, siis avastasin üllatusega, et andekate 5.–6. klassi õpilaste loomingut polnud kusagile saata. Nüüd on vastupidi – minu arust on puudu just Nooruse või Põhjanaela masti ajakiri. Oleme avaldanud küll ka 16–17-aastaste luulet – head värsid, kuid Värske Rõhu või Vikerkaare jaoks siiski „alamõõdulised”, aga küllap neile meeldiks siiski rohkem ilmuda omavanuste seas … Internetis on küll mõned portaalid, kuid autorid soovivad oma loomingut näha ka trükituna. Enne masu algust jõudsin veel kokku panna Heast Lapsest välja kasvanud noorte poeetide kogumiku „Tüdruk, kes sa teretasid vaime”, mis ilmus kultuurkapitali toel ja osutus ootamatult populaarseks.
Mis on ajakirja läbivalt kesksed teemad? Tundub, et palju rõhku pannakse looduse tutvustamisele.
Jah, läbi aastate on meie kuldautorid Peep Veedla, Aleksei Turovski ja Mai Zernask, nii et linnud-loomad-lilled tutvustavad ennast nii linna- kui ka maalastele. Üllatusega olen märganud, et ega maalapsedki enam nii hästi metslinde tunne kui varem. Ja kui aus olla, siis pole ma ise ka looduses kohanud mõnda ilusa nimega kodumaist lindu, keda Veedla Hea Lapse lugejaile tutvustab. Uutest lastefilmidest räägib meile Kinokuju ehk Lauri Kaare, väikesi meisterdamisi õpetab Lully Gustavson, uuem autor on Mall Türk Vanemuisest, kes räägib Eesti parimatest lastelavastustest. Vello Salumets, kes tegi aastaid Rokikooli, otsustas võtta väikese puhkuse, peljates, et kirjutab laste jaoks liiga keeruliselt. Aga minu meelest las lugeja parem pingutab veidi, kui et talle pakutakse magusat pudi, nii et loodan, et sõber Salumetsa Veltz asub peatselt oma koolipapa tööd jätkama. Poiste seas olevat popp mustkunstirubriik, mida koostab meie oma „hea laps” Andres Jakovlev – Andres oli üheksane, kui hakkas meile kirjutama-joonistama, ja üllatas meie uusaastapeol kõiki igasuguste trikkidega, tal olid isegi pisike must keep ja kaap. Tema kaasa Iris Müntel õpetab aga lugejatele näomaalingute tegemist. Ka kokalehekülge teeb meie kunagine kirjalaps, nüüdseks juba mitme taimetoiduraamatu autor Sandra Vungi.
Mis on ajakirja 20 tegutsemisaasta jooksul muutunud, nii tegijate kui ka lugejate jaoks?
Eks me ise ole vanemaks jäänud, kuigi läbi tule, vee ja vasktorude tulles pole olnud aega sellest mõelda. Lapsed jäävad ju ikka lasteks. Aga nüüd, kui olen üsna põhjalikult jälle tegelnud aastatetaguste kaastöödega, julgen siiski öelda, et omanäoliste kirjutajate-joonistajate kuldaeg jäi 1990. aastate lõppu ja uue sajandi algusse. Arvutid ja internet on lastele oma käpa peale pannud … Vanasti tundsin päris paljusid autoreid ümbrikuid avamatagi käekirja järgi ära, nüüd on käekirjad sarnasemaks muutunud, enamasti ikka Times Roman või Courier …
Sellegipoolest saabub praegugi väga leidlikke joonistusi, häid kirjutisi ja vaimukaid vastuseid. Ajaga kaasa minnes on meie ajakiri nüüd juba pikka aega läbinisti värviline – algusaastatel tegime trükikulusid kokku hoides pooled leheküljed mustvalged. Aga nüüd vaatan, et ei näinudki see mustvalge nii vaene välja: meenub, et kuulus hollandi kunstnik („Jipi ja Jannekese” illustraator) Fiep Westendorp on väitnud, et mustvalged pildid turgutavad laste fantaasiat rohkem kui värvilised. Sellegipoolest oli tükk tegemist kaastööde jagamisega värviliste ja mustvalgete lehekülgede vahel, millele praegu ei pea mõtlema.
Selle asemel on meil nüüd vaja pilku peal hoida koduleheküljel ja ka Facebookil – kus sa tänapäeval ilma selleta pääsed!
Teete ajakirja praktiliselt üksinda. Kas see ei pärsi muu isikliku loomingu sündi? On teil selleks ikka ka jaksu või võtab ajakirjatöö kogu aja?
Ei, üksinda ma ajakirja ei tee – kujundaja Vivika Kaltil on väga suur osakaal, samuti nagu Anna-Magdaleena Kangrol, kes tegeleb internetiasjadega ja on abiks nii kirjavahetuse, auhindade jagamise kui ka muude igasuguste sekelduste puhul, millest puudust ei tule. Aga koostamis- ja toimetamistöö on küll minu peal – see ei ole raske siis, kui kõik autorid tähtaegadest kinni peavad. Eks iga toimetaja vist teab, et nii see kahjuks pole, nii et aeg-ajalt tuleb ette ikka üsna tormakaid perioode … Loovate lastega kokkupuutumine aga annab energiat juurde.
Ise panen palju lootusi suvele: alates sellest ajast, kui mu omad lapsed veel väikesed olid, on suvi olnud mulle ikka parim kirjutamisaeg – päevad on pikad, valgust palju, süda rahulikum.
Kas Hea Laps on kõik need aastad olnud teie jaoks töö ja tegemine nr 1 või on selle tähtsus aja jooksul muutunud? Mis on olnud sel ajal suuremad mured ja suuremad rõõmud?
Arvan küll, et Hea Lapse käekäik on mulle olnud väga tähtis läbi aastate. Ainult et algul arvasin, et see töö laabub märksa kergemalt – ei osanud ette aimata igasuguseid majandusraskusi ja formaalsusi, mis kõige sellega kaasas käivad. Olin ju juba tudengiplikana suviti tööl Pioneeri ja Tähekese ühendtoimetuses, kui Jaan Rannap võttis loomingulise puhkuse ja töökohad jaotati ümber. Aga sisuline pool on üks asi, tegelik ajakirja väljaandmine hoopis midagi muud. Mis parata, tuleb arvestada nn prioriteetidega, mis kuskil kõrgemal-kaugemal tekitatakse … 1990. aastatel, kui eesti lasteajakirjandus peaaegu kadus, oli Hea Lapse ainuke võimalus ellu jääda mittetulundusühingu loomine, ja kirjanike liidu majandusjuht Mart Siilmann oli mulle suureks abiks ja toeks. Ilma rahata ju ajakirja ei tee, ja ilmumistoetust oli võimalik saada vaid nn kolmandal sektoril. Mõne aja eest selgus, et sellist prioriteeti enam pole, nuta või naera.
Lootmist on selle 20 aasta jooksul olnud palju, samuti kui abitust ja varjatud meeleheidetki. Tuleb ikka kurb tunne küll, kui justkui eestimeelne ja -keelne ametnik teatab sulle, et eestikeelse ja -meelse lasteajakirja tegemine on mõttetu, kuna Miki-Hiir sööb varsti niikuinii kõik välja. Aga siis loed andeka lapse luuletusi või õpetaja tänusõnu – ja jätkad oma „mõttetut” tööd uue jõuga. Optimistiks olen jäänud just tänu sellele, et näen, kui palju on meil andekaid lapsi ja noori. Nähtu-tuntu põhjal ütleksin, et olen skeptiline optimist. Muidugi tunnen rõõmu Hea Lapse kunagiste kirjalaste edusammude üle ja sageli on see rõõm varjutatud nukrusega, kui need edusammud kulgevad kuskil Eestimaast eemal – mis parata, selline on elu … Ega kõigist headest kirjutajatest pruugi saada kirjanikke või ajakirjanikke – tähtis on, et mõte jääks erksaks ja huvi kirjasõna vastu püsivaks, et inimesel oleks huvitav oma elu elada.
Selle aasta algusest olete uues kodus Voorimehe tänaval. Mis on seoses sellega muutumas?
Arvan, et suure sihtasutuse tiiva all on rohkem võimalusi lasteajakirja tegemist jätkata. Üks hea muudatus on see, et kuna MTÜ-na käis meil ajakirja tellijatega otsekorralduslepingute sõlmimine üle jõu – see oleks läinud ülearu kalliks – ja soovijatele oli üsnagi tülikas toimetuse kaudu tellimusi vormistada, siis nüüd on otsekorralduse võimalus. On ju ka selliseid peresid, kes ei taha või ei saa aastatellimuse eest korraga kogu summat välja maksta – nüüd on võimalik Head Last ka igakuise püsimaksega tellida. Kena on seegi, et oleme nüüd Tähekesega ühe mütsi all – oleme ikka hästi läbi saanud ja kaastöidki omavahel jaganud, kui need teisele väljaandele paremini sobivad. Küllap on veel teisigi häid külgi, kõike ei oska esimese veerandaastaga veel hoomata.
Aprillinumbrist tuleb välja, et Hea Lapse kaasautorite seas on (olnud) hulk tänaseks juba tuntud tegijaid … Seega ei ole vist ka ohtu, et ajakirjal kaastöölistest puudust tuleks. Aga kui nüüd keegi koolilastest tunneb, et tahaks samuti osaleda, või leiab mõni õpetaja, et tema õpilasel lendab sulg nii hästi, et tema töid võiks saata avaldamiseks – mida neile soovitaksite?
Jah, neid endisi „häid lapsi” on tegelikult veel palju rohkem, kui aprillinumbrisse mahtus, meil on kavas ka edaspidi nende käekäiku praegustele lugejatele tutvustada. Kunstnikud ja teadusetegijad on rohkem silma all, kuid vähemalt paarkümmend ekstra andekat kunagist püsiautorit tuleb veel üles leida … Kusjuures mitu neist saatsid oma esimesed kaastööd just õpetaja või ema-isa õhutusel ja päris paljud osutusid õpetajate lasteks. Veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib!
Loomulikult kestavad numbrist numbrisse edasi meie väikesed võistlused ja alati ootame ka luuletusi ja jutte. Häid pedagooge on meie tutvuskonnas päris palju ja just aprillinumbris ilmuvad Jõõpre kooli õpetaja Heli Kirsi luuletused – väikesed humoorikad pärlid. Muide, ka Ilmar Tomusk saatis oma esimesed Volli-lood katsetuseks just Heale Lapsele, nüüd ei kujutaks me koolielukirjandust tema raamatuteta ettegi. Pean aga kohe ütlema, et väga pikad kirjatööd Hea Lapse veergudele kahjuks ei mahu ja prioriteediks on ikka koolilaste looming.
Kui jätta kõrvale ajakirja tegemise tehniline pool, siis peab ühe ajakirja peatoimetajal olema isiklik side lugejaskonnaga. Teie olete selles osas imeliselt hea valik. Kuidas on teil õnnestunud jääda kogu elu jooksul hingesopis nii nooreks, et suudate neid alati mõista – mis kajastub ka teie loomingus?
Ega ikka alati vist ei suuda kõiki mõista ka, aga eks ma püüa. Alustasin ju isegi algkoolilapsena kirjutamist ja mäletan senini seda erilist tunnet, mida tundsin, kui nägin oma esimest luuletust trükituna ajakirjas Pioneer. Mäletan oma rõõmu auhinnaraamatute üle, kuigi Jules Verne’i „Saladusliku saare” kõrval oli pakis ka V. I. Lenini elulugu – ju käis see tollal kohustuslike preemiate sekka. Aga tegelikult saavad lapsed paljudest maailma asjadest aru palju rohkem, kui täiskasvanud arvavad. Ainult et meil kõigil oleks vaja palju enam omaette olemise aega ja hingamisruumi, et jaksaksime üksteise vastu rohkem huvi tunda.
Kui Hea Laps korraks kõrvale jätta, siis millega Leelo Tungal praegu veel tegeleb?
Tahaksin suvel lõpuks kirjutada valmis „Seltsimees lapse” kolmanda raamatu – kirjastaja ootab juba tükk aega ja nüüd on väikeseks innustuseks seegi, et Leedu kriitikud valisid esimese raamatu mulluse 20 parima tõlketeose sekka – oli ikka kummaline lugeda oma nime Amoz Ozi ja Pelevini vahel … Tuli kohe julgust juurde! Rõõmu teeb ka äsja ilmunud venekeelne „Siil Felixi” raamat – kolm juttu samade kaante vahel on tõlkinud kunagine Hea Lapse kirjalaps Aleksandr Kesa. Ukrainlannast ema tõi 11-aastase Saša aastate eest minu juurde toimetusse ja palus lugeda poisi eestikeelseid luuletusi, millest vanemad suurt midagi ei taibanud. Värsid olid üllatavalt head, oli vaja teha ainult paar rütmitäpsustust. Luuletuste Heas Lapses ilmumise järel asus Saša aina raskemate ülesannete kallale, proovis tõlkida isegi Jaan Krossi. Ja nüüd siis, üheksateistkümnesena, pakkus vene kirjastajale mu lasteraamatutõlget, mis ka vastu võeti. Loodetavasti saab temast hea eesti kirjanduse vahendaja!
Tasapisi olen ikka kirjutanud ka, mais peaks ilmuma üks tõsisemat sorti jutustus, mille 11-aastased tegelased puutuvad kokku vägagi valusate probleemidega. Aga tulekul on ka üks väheke lõbusam lugu – selline skeptilise optimisti oma, mida pole keelatud lugeda ka täiskasvanutel. Ja Regina Lukk-Toompere on lõpetamas illustratsioone väikesele värsiraamatule pealkirjaga „Vanaema on meil nõid”, mille idee kinkis mulle nelja-aastane tütretütar. Kas just ehtne nõid, aga vanaema olen ma küll suure rõõmuga!
Kas Hea Laps pidupäeva ka tähistab?
Eks teeme ikka peo ka, ainult et mitte kevadel, nagu algul kavatsesime, vaid sügisel – siis, kui on aeg tibusid lugeda. Kevadel on paljudel meie sõpradel ja sugulastel ees eksamid, pealegi toimub ühtejärge mitu kirjandusfestivali: Prima Vista, Head Read, pokuluule võistlus ja palju muud. Tahaksime kokku kutsuda nii praegusi kui ka kunagisi kirjalapsi, kellest mõne leidmiseks tuleb veel detektiivitööd teha. Ja siis peame vaatama, kas kõik ikka mahuvad kirjanike maja musta laega saali ära.