Hea tulemuseni viib mitu teed

Iga haridussüsteem, mida rakendatakse läbimõeldult, viib heade tulemusteni.

Nii väidab koolitusprogrammi „Education­4­Fu­tu­re” („Tuleviku kool”) Hollandi-poolne juht Marco Snoek. Oma väite kinnitamiseks viitab ta PISA testile. Eesti ja Hollandi haridussüsteemid on väga erinevad, kuid mõlemad maad on PISA tipus. Hea tulemuseni viib mitu teed – nii võib kokku võtta TLÜ haridusinnovatsiooni keskuses peetud arutelu keskse idee. Mõttevahetuses osalesid programmi „Tuleviku kool” Hollandi juht Marco Snoek, Eesti juht Klemen Slabina ja TLÜ professor Mati Heidmets.

Õpilased suunatakse kutsekooli

Mati Heidmets märkis kohe vestluse algul, et oli pisut üllatunud, kui sai teada, et Hollandi hariduses selekteeritakse lapsi üldharidus- ja kutsehariduse suuna koolidesse juba pärast nende 12-aastaseks saamist. Eestis usutakse, et isegi pärast põhikooli on vara lapsele kutsekooli soovitada.

Marco Snoek rõhutas oma vastuses, et programmis „Education4Future” püütakse hinnanguid vältida. Ühtki süsteemi ei nimetata heaks ega halvaks, vaid ainult teistest erinevaks. Üldiselt aga märkis Snoek, et igal lahendusel on oma tugevad ja nõrgad küljed. Nii on tänu varasele selektsioonile koolides õpperühmad ja klassid ühtlasema tasemega ja õpetajal on kergem neid õpetada. Puuduseks on pakutud ühiskonnas tekkida võivat hariduslikku kihistumist. Paraku näitavad PISA tulemused, et Hollandis hariduslikku kihistumist toimunud pole − Hollandi PISA tulemused on sama head kui Eestil, kus õpilaste varajast selektsiooni pole.

„Hollandis korraldatakse asju teisiti, kuid see ei tähenda, et paremini või halvemini − lihtsalt teisiti,” rõhutas Snoek. Ka koolituse „Edu­cation­4Future” puhul olevat peamine küsimus, miks väga erinevad süsteemid annavad mõlemad hea tulemuse. Ja miks üldse on süsteemid erinevad? Kas küsimus on meie maade erinevas ajaloos, kultuuris, ühiskonna korralduses? Kõik need tegurid mõjutavad haridussüsteemi.

Marco Snoek märkis ka, et Soome on saanud PISA testides väga häid tulemusi ja Holland on Soome haridussüsteemiga põhjalikult tutvunud. Keskne küsimus oli ka siis: kuidas on nii häid tulemusi saavutatud? „Olen käinud ise Soomes seda uurimas. Aga ma ei otsinud sealt maailma parimat haridussüsteemi, vaid uurisin, mis on ajendanud soomlasi lahendama haridusküsimusi just nii, nagu nad seda teevad. Me ei ole soomlasi kopeerinud, küll aga neilt üht-teist õppinud.” Snoek rõhutas, et Hollandit huvitavad teiste maade kogemused väga, aga nad sulatavad need oma konteksti.

Lapsevanema soovidega ei arvestata

Mati Heidmets märkis, et Holland on kahtlusteta demokraatlik maa, kuid samas ei otsusta 12-aastaseks saanu, kas ta õpib edasi gümnaasiumi- või kutsekoolisuunal – nad lihtsalt suunatakse ühte või teise õppesuunda.

Marco Snoek vastas taas, et Holland korraldab asju omal viisil. Tulemused on aga Hollandis ja Eestis samad. Kui Holland hakkaks oma haridussüsteemi muutma, oleks riigis vaja teha fundamentaalseid ümberkorraldusi. Kas seda vaeva tasub ette võtta? Võib-olla on õigem oma haridussüsteemi nõrku kohti abimehhanismidega kompenseerida?

Teiseks märkis Snoek, et kui ühes kohas jääb valikuvabadust vähemaks, saab teises seda juurde anda. Hollandi kooli iseloomustab näiteks see, et klassiruumis on õpilased suhteliselt vabad ja neil on palju valikuvariante. Näiteks rühmaõpe on oma olemuselt vabam kui Eestis tüüpiline ridadena istudes õppimine. Võib-olla kompenseerib see kuigivõrd seda, et laps ei saa ise valida, kas ta läheb gümnaasiumi- või kutsehariduse suunda.

„Lõpuks on ju küsimus selles, kuidas õpilased koolis edasi jõuavad,” toonitas Snoek. Kui õpilased jõuavad varase selektsiooniga hästi edasi, ei tohiks probleemi olla. „Peamine on, et õpilased ei tunneks koolis tüdimust. Kõik, mis aitab tüdimust vältida, on hea,” ütleb Marco Snoek.

Kooli minnakse juba nelja-aastaselt

Mati Heidmets tõi välja teise suure erinevuse: Hollandis läheb laps kooli juba nelja-aastaselt, Eestis alles seitsmeselt.

Marco Snoek selgitas, et Hollandis kestab integreeritud õpe 4.−12. eluaastani ja pärast seda määratakse laps õppima kas gümnaasiumi- või kutseõppe kallakuga kooli. Eestis kestab integreeritud õpe 7.−16. eluaastani ja alles pärast seda tuleb valik − kas kutsekool või gümnaasium, kusjuures valikut ei tee Eestis riik, vaid õpilane ise.

See on väga suur erinevus, möönis Snoek, lisades, et temalt on küsitud, kas Hollandi lapsed on nii varaküpsed, et nad peab nii vara kooli panema. Siin on tegemist ajaloolise traditsiooniga – alati on nii olnud. Ja Eestis lähevad lapsed lasteaeda veelgi nooremalt.

Marco Snoek arvas, et üks põhjus, miks Eesti ja Hollandi haridussüsteemid on nii erinevaks kujunenud, võib peituda meie maade erinevas ajaloos. Eesti riik loodi kõigest 96 aastat tagasi ja inimesed kardavad, kas see jääb ikka püsima, samal ajal kui hollandlastele on oma riik midagi väga loomulikku. Seega tajuvad Eesti ja Hollandi õpetajad-koolijuhid ennast väga erinevalt. „Teadlased ongi väga huvitatud sellest, kuidas mõjub õpetaja hoiakutele ja tegevusele tema rahvuslik identiteet,” märkis Marco Snoek.

Koolipiirkondi ei ole

Eestis peetakse väga heaks, kui laps läheb oma kodukoha kooli. Hollandis ei ripu aga keegi oma kodukoha kooli küljes.

Marco Snoek sedastas, et Šveitsis peab laps minema oma kodukoha kooli. Seal, nagu Norraski, on kool tihedalt seotud kohaliku kogukonnaga. Seevastu Hollandis võib lapsevanem panna oma lapse just sellesse kooli, mida ta oma lapsele kõige sobivamaks peab. Kuid siingi ei saa me öelda, et Hollandi süsteem oleks parem või halvem, sest PISA testides on Holland, Šveits ja Norra kõik tugevad.

Snoek ütles, et Holland ei piirdu lapsevanematele ainult kooli valimise õiguse andmisega, lapsevanemad võivad ka ise endale sobiva kooli asutada. Nii on Hollandis moslemi ja juudi koole, protestantide koole, Waldorfi ja Montessori koole ja teisi.

Koolide konkureerimist toetatakse

Mati Heidmets märkis, et Eestis suhtutakse koolide pingeridadesse skeptiliselt. Koolide võistlemist püütakse vältida või vähendada, tuues mängu ka muid näitajaid peale riigieksamite tulemuste. Samal ajal Hollandis hoopis toetatakse koolide konkureerimist. Seal öeldakse, et ole teistest edukam, siis tekib sinu kooli ukse taha pikk õpilaste järjekord.

Marco Snoek selgitas, et eelkõige soovitatakse Hollandis igal koolil leida oma nišš, oma kallak, eripära, kordumatu nägu. Koolid võistlevadki eelkõige selles, kes suudab pakkuda lapsevanematele kõige paremini sobivat haridust. Snoek möönis, et koolide konkureerimine toob kaasa ka mõningaid probleeme, kuid asjal on üks suur pluss – oma näo leidnud kooli direktoril ja õpetajal on palju rohkem enesekindlust ja entusiasmi kui nn tavalise kooli omal. Omanäolise kooli õpetaja ja juht on uhked, et neil on kindel arusaam pedagoogikast, haridusest, õpetamisest ja õppimisest, ning lapsevanemad ja õpilased tunnustavad seda. „Šveitsi koolijuhid ja õpetajad ei ole nii enesekindlad kui nende Hollandi kolleegid, sest nende tegevusväli on piiratum, nad ei saa omal algatusel väga palju ette võtta,” ütles Snoek.

„Erinevaid haridussüsteeme võib kujundada ka geograafia,” lisas Snoek. Holland on tihedalt asustatud ning külast külla ja linnast linna on lihtne liikuda. Eesti on aga hõreda asustusega, busse vähe ja vahemaad suured. Šveitsis ja Norras piiravad kõrgmäed liikumisvabadust ja küllap sellepärast ongi seal kool kogukonna süda.

Immigrant saab riigikeele selgeks viieaastaselt

Eestis peab vene õppekeelega gümnaasiumides toimuma 60% õppest eesti keeles. Hollandis pole immigrantide laste keeleõppest aga üldse juttu.

Marco Snoeck selgitab, et Hollandis lähevad ka immigrantide lapsed kooli nelja-aastaselt ja hakkavad seal kõik õppima hollandi keeles. Väiksed lapsed omandavad uusi keeli väga kiiresti ja hiljemalt aasta pärast on neil hollandi keel selge. See on ka üks põhjus, miks Hollandis pole selliseid keelkümblusklasse, nagu Eestis on vene koolides.

Ka Hollandis on siiski keelekümblus, kuid seda rakendatakse peamiselt inglise õppekeelega koolides. Põhiliselt hakatakse nendes koolides puhtalt inglise keeles õppima 12. eluaastast, kuid üksikutel juhtudel juba ka algklassides.

Miks on ühist projekti vaja, kui kõik teed on õiged?

Marco Snoek selgitas, et maailm muutub ja kool peab samuti muutuma, kuid uuenemiseks ei piisa ainult oma maa kooli vajaduste ja probleemide tundmisest. Tuleb teada ka seda, mis toimub teiste maade hariduses ja ühiskonnas. „Programm „Tuleviku kool” selleks ongi, et julgustada inimesi oma kastist välja tulema,” rõhutas Snoek. Eesti õpetajad on mingil viisil organiseerunud, et koolis toime tulla. Programmis saavad nad teada, et teistes maades töötavad süsteemid teisiti. Tekib põnevus, miks on see nii. See küsimus inspireerib, paneb mõtlema hariduse põhiküsimuste ja meie kooli tuleviku üle.

—

Mis on programm „Tuleviku kool”?

28. veebruaril käivitatud nelja riiki haaravas ja kümme kuud kestvas koolijuhtide täiendusõppeprogrammis osalevad Hogeschool van Amsterdam Hollandist, Pädagogische Hochschule Zürichist, Schulamt Fürstentum Liechtensteinist ning Tallinna ülikool Eestist. Programmi kaks moodulit on üksnes Eesti osalejatele, kolm moodulit on rahvusvahelised ja seal tegutsevad kolmeliikmelised rahvusvahelised koosõppimise rühmad keskenduvad eri riikide väljakutsetele ja jõuavad nn kriitiliste sõpradena ning üksteise juhendamise kaudu strateegiateni, mis pakuvad parimaid lahendusi.

Eesti poolelt võtab „Tuleviku koolist” osa 15 inimest, neljast riigist kokku osaleb programmis 50 täiendõppijat. Eesti õpirühm koosneb nii kogenud kui ka äsja alustanud koolijuhtidest, õpetajatest, kooliuuendajatest, haridustehnoloogidest ja TLÜ hariduse juhtimise eriala magistrantidest.