Huvitav kõrgkool – reaalsus või unistus?

28. märts 2014 Tuuli Hiiesalu Mart Reiniku kooli õpetaja - Huvitav kõrgkool – reaalsus või unistus? kommenteerimine on välja lülitatud

Kas loengute, seminaride ja praktikumide kõrval on kõrgkoolis ruumi teistelegi õppemeetoditele?

Käisin sellele küsimusele vastust otsimas Tartu tervishoiu kõrgkoolis. Selgus, et tavapärastest loengutest loobutud ei ole. Näiteks sissejuhatust anatoomiasse loetakse isegi kahes auditooriumis korraga – õppejõud on ühes auditooriumis ja teises nähakse tema esinemist video vahendusel.

Õpetamiseks kasutatakse ka teisi kõrgtehnoloogilisi seadmeid, näiteks multimikroskoopi. Kümme tudengit istub ühe laua ümber ja uurib enda ees olevast mikroskoobist ühte ning sama koeproovi – seda, mis õppejõud on oma mikroskoobi alla pannud. Vähe sellest, juhitava noolega saab täpselt ära näidata, kus on koeproovis haigust tekitavad bakterid, kus põletikuline kude.

Probleemõpe – nagu loodud meditsiiniõppele

Tervishoiukooli õppeprorektor Inge Paju ja arendusdirektor Merle Varik ütlevad, et „tavatunde” on nende koolis vähe, sest loengut ja seminari on hakanud meditsiiniõppes asendama probleemõpe. See tähendab, et üliõpilased tulevad kohale, saavad probleemi (situatsiooni), määravad endale rühmajuhi ja protokollija ning järgneb ajurünnak. Tudengid selgitavad välja, mida nad ei tea, ja hakkavad siis oma küsimustele vastuseid otsima. Õppejõud on mentor, kes jälgib, et õppijad oleksid õigel teel – kasutaksid teaduspõhiseid artikleid, annaksid kõigile sõna jne.

Merle Varik tunnistab, et probleem­õpe tekitab uutes tudengites algul segadust. Ei saada aru, miks peab ise mõtlema, kui on olemas õppejõud. Pärast esialgsest segadusest ülesaamist tekib aga õhin − jaotatakse kiiresti ülesanded, loetakse õppematerjale, otsitakse vastuseid. Tulemuseks on ettekanne. Ka hindamise jätab Varik sageli tudengite enda tööks. Grupp ise otsustab, kes millist hinnet väärt on. Varik tunnistab, et esimest korda probleemõpet läbi viies oli tal kange tahtmine üliõpilaste aruteludesse sekkuda. Tänaseks on ta korduvalt näinud, et just rühmade iseseisev tegutsemine annab paremaid tulemusi. „Probleemõpe tekitab helikoptervaate, kus tudeng näeb probleemi eri nurkade alt,” toob Merle Varik esile selle meetodi peamise plussi. Tagasiside näitab, et probleemõpe meeldib lausa 98 protsendile tudengitest.

Simulatsioonõpe – eksimine on veel lubatud

 Mõni mulaaž on ehmatavalt elutruu.

Mõni mulaaž on ehmatavalt elutruu.

Simulatsioonõpe järgneb teooriale ja eelneb praktikale. Teisisõnu, kui tulevased ämmaemandad on omandanud teoreetilise aluspõhja, saadetakse nad enne haiglapraktikat õppepalatisse, kus neid ootab kohe-kohe sünnitav nukk ja vagiinamulaaž koos nabanööriga. Tartu tervishoiu kõrgkooli uute seminari-praktikumi klasside väljanägemine ja sisustus ei jää sugugi haiglapalatitele alla − kõik on nagu päris. Tõsi, elusaid inimesi asendavad siin elutruud nukud ja neid on väga erinevaid, alates vastsündinust kuni raugani. Nukud on targad, mis tähendab, et arvuti kaasabil suudavad nad hankida endale haiguse, millega tudeng peab tegelema hakkama.

Õppeprorektor Inge Paju sõnul peab tudeng tundma end õppides turvaliselt. Nuku sünnitust vastu võttes tohib ta veel eksida, päris sünnitust vastu võttes enam mitte. On märkimisväärne, et simulatsioonõpet (mitte küll teadlikku) võib näha lasteaedades, üldhariduskoolides see aga justkui unustatakse (koolilaps enam ju ei mängi) ja uuesti hakatakse simuleerima taas kutsekoolis ja kõrgkoolis. Kas nii ongi mõistlik?

Mäng on tudengi töö

Vaktsineerimisteema kohta võib pidada loengut, anda iseseisvaks õppimiseks teoreetilist materjali, korraldada diskussiooni ja teha siis kontrolltöö. Lektor Siret Läänelaid otsustas kasutada hoopis vaktsineerimisteemalist teadusmängu, mis on koostatud koostöös AHHAA keskusega. Seda saab mängida mitmes rühmas, kuid ühes rühmas võiks olla kuni kuus inimest, et kõik saaksid olla aktiivsed ja oma mõtteid väljendada. Kasutatakse situatsiooni-, info-, väljakutse- ja valgeid kaarte. Tudengid satuvad kaarte võttes eri rollidesse ja peavad siis oma arvamust avaldama ning põhjendama. Õppejõud jälgib, et arutelu toetuks teaduspõhisele materjalile, vajadusel esitab ta väljakutsekaardi: mis sa teeksid, kui … Mängu lõppedes kujundavad rühmad ühise hinnangu ning hindavad enda ja rühmakaaslaste osalemist. Läänelaiu väitel on nad sageli kriitilisemad, kui tema oleks. Lihtsalt unistada ja vaikselt kõrvalt vaadata (nagu loengus) selles mängus võimalik pole.

Tudengil tuleb jalatallad värviseks teha

Milleks on ühel füsioteraapia õppejõul vaja poest osta värvi? Et värvida tudengite jalataldu. Miks on vaja värvida tudengi jalataldu? Et analüüsida tema kõndi. Jalatallad värvised, lastakse tal minna üle suure paberi. Tekkinud jalajälgi analüüsitakse. Katsetamine ja mõõtmine kuuluvad füsioteraapiatudengite igapäevase õppetöö juurde. Lisaks jalajälgede analüüsimisele mõõdetakse näiteks üksteise küünarliigeste painduvust, harjutatakse massaaživõtteid ja loomulikult võimeldakse palju. Õppeprorektori jutust selgus, et tudengid käivad palju iseseisvalt võimlemissaalides ja massaažitubades harjutamas. Vajadusel saavad nad oma tegevuse salvestada videolindile et hiljem tehtut analüüsida, kas omaette või koos kaastudengite ja õppejõuga.

Õuesõpe – võimalik ka kõrgkoolis

Õenduse tudengid said praktikumis ülesande jaguneda gruppidesse, kus ühel tuli võtta patsiendi, teisel tema lähisugulase ja kolmandal õe roll. Õde pidi viima südameoperatsiooni läbi teinud patsiendi ja tema lähisugulase Raja parki jalutuskäigule. Enne ja pärast jalutuskäiku tuli mõõta patsiendi pulsi- ja hingamissagedust, jagada infot patsiendi elu kohta ja näidata ette võimlemisharjutusi. Kogu tegevuse dokumenteeris (kirjutas üles ja pildistas) neljas tudeng.

Uus moodne õppevahend – multi­mikroskoop.

Uus moodne õppevahend – multi­mikroskoop.

Mis on selles erilist? Tudengid kisti välja rutiinsest õpikeskkonnast ja tavapärasest õppest, neile pakuti mängulusti ja võimalust oma teadmisi kaastudengitega jagada, võrrelda, analüüsida, ja seda kõike värskes õhus. Muide, Tartu tervishoiu kõrgkooli õppejõud nuputab praegu, kuidas kasutada õpikeskkonnana ära rõdusid. Õuesõppeklass suurel rõdul pole sugugi paha idee.

Ise õpin, ise valin meetodi, ise vastutan

Ja veel üks uus õppimise viis. Õppija loeb kodus teoreetilise materjali iseseisvalt läbi, täidab töövihiku, analüüsib ise, kas on teema omandanud, ja läheb siis praktikumi. Iseseisvalt õppijat toetavad e-õpiobjektid ja e-kursused, millest neli sai äsja kvaliteedimärgi.

Õppeprorektor Inge Paju loodab, et Tartu tervishoiu kõrgkoolis kasutatavad uued õppemeetodid valmistavad üliõpilase paremini ette elukestvaks õppeks, sest mida suurem on tudengite enda vastutus oma õppimise eest, seda paremini on nad valmis tulevikuks. „Liigume selles suunas, et õppija peab ise oma õppimise eest vastutuse võtma,” sõnas ka Merle Varik.

Ringkäik Tartu tervishoiu kõrgkoolis näitas, et huvitav kõrgkool on olemas, ja tekitas tahte taas kord üliõpilaseks hakata. Kas ma just ise tudengina Tartu tervishoiu kõrgkooli õppima lähen, on muidugi iseküsimus, aga oma neljanda klassi õpilased tahan sinna õppekäigule viia küll.