Jaan Ehlvest: Maletajana pioneerilaagris

Tulevane malesuurmeister Jaan Ehlvest (vasakul) vastamisi USA tulevase esinumbri Joel Benjaminiga. Foto on tehtud 1979. aastal kadettide maailmameistrivõistlustel Prantsusmaal Belfortis.

Hakkasin malekoolis käima seitsmeaastaselt. Minu esimene treener oli Tõnu Truus, ainus Eestis tegutsev diplomeeritud male­pedagoog. Esimene suurem saavutus oli mul esikoht Tallinna meistrivõistlustel 1976. aastal. Sain selle turniiri ajal 14-aastaseks.

Kui praegu õpetatakse malet tihti interneti kaudu, siis tol ajal oli põhiline treeninguvorm treeninglaagrid. Kuulsad olid Mihhail Botvinniku malekooli treeninglaagrid, kuhu ka mind tänu Tallinna meistriks tulekule kutsuti. Laager toimus 1977. aasta augustis Orljonoki pioneerilaagris. See ei olnud küll nii kuulus laager nagu Artek, kuid asus samuti Musta mere ääres. Sõitsime sinna koos Tõnu Truusiga, aga kuna vahetult enne seda oli mul olnud võistlus, jäin paar päeva hiljaks. Mäletan, et Sotšist oli laagrisse umbes 120 kilomeetrit, aga kuna mägedevaheline tee oli väga käänuline ja ma kooliajal bussisõitu hästi ei talunud, olin kohale jõudes näost lubivalge.

Laagris oli tuhandeid pioneere, mitte ainult Nõukogude Liidust, vaid ka välismaalt. Pioneerivormi ma kohe kätte ei saanud, see võttis paar päeva aega. Käisin nii kaua ringi enda rõivastes ja äratasin oma Sangari teksastega suurt tähelepanu. Kõik arvasid, et olen välismaalane, ja suhtusid minusse suure aukartusega. Kahjuks sai see periood ruttu läbi, paari päeva pärast toodi vorm ja olin täiesti tavaline pioneer.

Kõik noored maletajad pandi elama ühte suurde tuppa, meid võis seal olla kuskil kakskümmend. Pioneerilaagris valitses range kord, eriti suurt rõhku pandi voodite ülestegemisele. Padi pidi olema asetatud voodile kolmnurkselt püsti. Kaks pioneerijuhist tütarlast kantseldasid ja käsutasid meid, kuhu minna ja mida teha. Üks neist tõstis minu peale häält, aga ma ei saanud aru, mida ta tahab – vene keelt ma sel ajal ei osanud. Hiljem sain aru, et ta tahtis ilmselt öelda: vaat kus mühkam, ei oska isegi voodit korralikult üles teha.

Veel on hästi meelde jäänud vabaõhukino, kus seansi lõpus kõlas iga kord Arkadi Ostrovski kuulus laul „Olgu jääv meile päike”, mille peale kõik püsti tõusid ja kaasa laulsid. Tore oli see, et laagris oli palju sportimisvõimalusi: sai mängida korv- ja jalgpalli. Pidasime kohaliku Orljonoki laagri võistkonnaga isegi jalgpallimatši maha. Nemad olid meist paar aastat vanemad ja saime hävitavalt lüüa.

Nüüd malest. Mihhail Botvinnik, Paul Kerese suur konkurent, oli laagris ise kohal. Ta oli suurte raamprillide ja range välimusega autokraatne mees, kes kunagi ei naeratanud. Pidin talle teiste juuresolekul esitlema oma partiid, mille olin pidanud Tallinna meistrivõistlustel Vladimir Roždestvenskiga. Mu vene keel oli kehv, aga treener aitas.

Botvinnik jäi minuga üldjoontes rahule ja soovitas mul mingeid partiisid uurida. Rohkem mul selles treeninglaagris Botvinnikuga pistmist polnud kui see pool tundi. Ega see, et olime Botvinniku malekooli laagris, ei tähendanud, et ta ise päevast päeva noorte maletajatega oleks tegelnud. Seal olid teised treenerid, kes seda tööd tegid.

Orljonoki pioneerilaagris toimusid ka meie malelaagri meistrivõistlused, turniir kestis kümme päeva ja ma tulin esimeseks. Tookord olid laagris ka sellised hiljem tuntud mängijad nagu Artur Jussupov, Sergei Dolmatov ja Garri Kasparov, kes on minust pool aastat noorem, aga oli juba tol ajal mitmekordne Nõukogude Liidu juunioride meister.

Hiljem käisin üsna tihti Moskva lähedal treeninglaagrites. Üle­liidu­listel treeningkogunemistel polnudki põhirõhk õppimisel, kõige olulisem oli suhtlemine omavanuste ja samal tasemel noorte maletajatega. Minu puhul oli see ka hea vene keele praktika. Kuna käisin palju mööda Nõukogude Liitu, sain selle keele enam-vähem selgeks. Noorukieas pakkus male reisimisvõimalusi ja huvitavaid elamusi. Välisriikidesse tol ajal nii lihtsalt ei pääsenud. Esimest korda sain Prantsusmaale kadettide meistrivõistlustele, aga see oli juba paar aastat hiljem.