Jan Amos Komenský – tänapäeva alushariduse suur eelkäija

Jan Amos Komenský, ladinapäraselt Jan Amos Comenius, oli kuulus tšehhi pedagoog, vaimulik ja humanist, keda peetakse teadusliku pedagoogika, eelkõige didaktika rajajaks ning üheks väljapaistvaimaks 17. sajandi õpetlaseks.

Komenský sündis 28. märtsil 1592, just täna möödub tema sünnist 422 aastat. Kolmekümneaastase sõja tõttu oli ta sunnitud oma kodumaalt lahkuma ning elama Poolas ja teistes Euroopa riikides. Teadaolevalt kirjutas ta elu jooksul üle 150 teose, millest enamik on kahjuks hävinud. Tema kõige tuntumad teosed „Didactica magna” („Suur didaktika”) ja „Orbis sensualium pictus” („Meeltega tajutav maailm piltides”) on õnneks säilinud. Kumbagi neist pole tõlgitud eesti keelde, kuid Tallinna ülikooli pedagoogilise seminari kolmanda kursuse üliõpilased Triinu Lüüde ja Anneli Virves lugesid teoseid inglise keeles ning esinesid ettekannetega 14. novembril 2013 Tallinna ülikooli pedagoogilise seminari teisel kasvatuse ajaloo konverentsil.

—

„Didactica magna”

Triinu Lüüde

TLÜ pedagoogilise seminari 3. kursuse üliõpilane

Komenský peateos on „Didactica magna” („Suur didaktika”). Tšehhikeelne käsikiri valmis juba 1632. aastal, kuid raamat ilmus ladina keeles Amsterdamis 1657. aastal.

Komenský eesmärk oli tolleaegset õpetamissüsteemi parandada ja edasi arendada. Olles klassikaaslastest vanem, oskas ta kritiseerida kasutatavaid meetodeid ning jõudis järeldusele, et edu saavutamise pidur on pigem õpetajate ebatõhusus kui õpilaste laiskus. Tema tähtsaimaks saavutuseks peetakse õpetamise teooria väljatöötamist ja selle esitamist. Didaktika all pidas ta silmas nii õpetamist kui ka kasvatamist ehk haridust kõige laiemas tähenduses.

Haridus algab kodust

Komenský oli üks esimesi, kes juhtis tähelepanu tõsiasjale, et haridusele tuleb panna alus juba varases lapsepõlves, nn emakoolis, kui ühiskonna mõjud pole last veel „ära rikkunud”. Ta kiitis küll koole, mis võtavad vastu vanemaid poisse, nentides samas, et kui lastega pole lapsepõlves tegeldud, ei ole tulemus nii tõhus, kui võiks. Parima aluse lapse vaimsele ja kõlbelisele arengule saab panna ema, kellelt laps saab esimesed teadmised ümbritseva elu kohta.

Emakooli tänapäevane vaste on lasteaed. Suur osa neist põhimõtetest, mida Komenský emakooliga seoses kirjeldas, on lasteaias kasutusel tänapäevani. Lasteaias õpivad lapsed end tundma ja väljendama, saavad selgeks põhilised mõisted loodusest, ühiskonnast, matemaatikast, tutvuvad lauakommete ja käitumisnormidega ning eelkõige õpivad suhtlema korrektses emakeeles. Paljud Komenský mõtted ja arusaamad on kirjas ka meie lasteaiaõpetajate „piiblis”, koolieelse lasteasutuse seaduses.

Järjepidevus, organiseeritus, kord

Õpetamise metoodikast kõneldes rõhutab Komenský, et õppetöös on väga olulised järjepidevus, organiseeritus ja kord, mis aitavad aru saada õpitava sisust. Õpetaja peab püüdma muuta õpetatavat atraktiivseks ja huvitavaks, et lapsel tekiks kuuldu vastu huvi.

Õpetamisel tuleb liikuda lihtsamalt keerulisemale, lähedaselt kaugele, tuntult tundmatule, et uue materjali omandamisel saaks tugineda eelnevalt õpitule. Suurt rõhku tuleb panna õpilase meelte arendamisele – et materjale oleks kergem vaadelda ja uurida, tuleb need asetada silmade kõrgusele; et teadmiste ja oskuste omandamine oleks hõlpsam, tuleks kuulmine ühendada nägemisega ja näitlikustamiseks kasutada pildimaterjali ja jooniseid. Samuti on oluline treenida kõnet koos käelise tegevusega. Ka tänapäeva lasteaias on üheks töövõtteks näpumängud, mis aitavad harjutada üheaegselt kõnet ja käte motoorikat.

Õpetaja kui eeskuju

Äärmiselt oluliseks pidas Jan Amos Komenský õpetaja eeskuju. Õpetaja peab tema sõnul olema laste jaoks see isik, kelle järgi toimida ja õppida hakkama saama. Õpetaja peab jälgima oma kõne- ja käitumismaneere, käitumist ja olekut, sest laps, kelle väärtushinnangud ja käitumisnormid pole veel välja kujunenud, jälgib ja matkib neid.

Tähtis on ka see, kuidas õpetaja suhtub oma töösse. Õpetajaks ei sünnita, õpetajaks peab tahtma saada. Kui õpetaja teeb oma tööd rõõmu ja hea tahtega, tajuvad seda ka lapsed, tulevad õpetaja pakutud tegevustega rohkem kaasa ning hakkavad järk-järgult ise neisse rohkem panustama.

Kuna töötan teist aastat lasteaiaõpetajana, hakkasin pärast raamatu läbilugemist ka oma töös rohkem tähele panema, millist eeskuju ma lastele annan. Tegin mõned kasulikud muudatused õpikeskkonnas. Komenský väitis, et kooliruumid peaksid olema avarad, puhtad, piltidega kaunistatud ja silmale meeldivad, ja ta ei eksinud. Kõik algab õhkkonnast. Kuna lapsed veedavad pika päeva lasteaias, peab atmosfäär ruumides olema meeldiv ning seintel nähtaval kohal näitlikud materjalid – pildid, maakaardid, rühmareeglid. Keskkonnal on lapse arengu mõjutamisel väga suur osa ja seda tuleb vastavalt vajadusele muuta. Selle mõjul muutub ka vaimne kasvukeskkond ajapikku paremaks ja vabamaks. Loomulikult ei tohi seejuures unustada vajalikke ja turvalisi piire, mida Komenský samuti tähtsustas.

—

„Orbis sensualium pictus”

Anneli Virves

TLÜ pedagoogilise seminari 3. kursuse üliõpilane

Teos „Orbis sensualium pictus” („Meeltega tajutav maailm piltides”) valmis Komen­skýl 1654. aastal ja nägi trükivalgust neli aastat hiljem, 1658. Raamatut, mis oli mõeldud nii ladina keele õppimiseks kui ka esimeseks emakeeleõpikuks, on korduvalt välja antud ning kõigisse tähtsamatesse Euroopa keeltesse tõlgitud. See on esimene teadaolev algõpetuse aabits, mida on nimetatud ka esimeseks lastele loodud pildiraamatuks või isegi algeliseks piltentsüklopeediaks. Õpik, mis jagas saja viiekümne pildi ning teema abil mitmekülgseid teadmisi loodusest, inimese tegevusest ja ühiskondlikust elust, on eeskujuks lugematule hulgale illustreeritud õpikutele, mida on sajandite jooksul koolis kasutatud.

Õppimine algab vaatlemisest

Komenský juhtis tähelepanu näitliku õpetamise vajadusele. Õpetamist ei tule alustada asjade sõnadega selgitusest, vaid vaatlemisest. Vale on õpetada lapsi nagu papagoisid rääkima asjadest, mida nad ei mõista. Kui lapsed korrutavad ja õpivad sõnu nende tähendust teadmata, ajab see laste meeled segadusse. Õpetamisel peab asjade ja sõnade õpetamine käima käsikäes. Lugema õppimine ei tohi põhineda üksikute tähtede ja sõnade kokkuveerimisel, vaid esemete tajumisel. Õpetus on tõeline, kui õpetatakse vaid seda, mida on elus vaja, kusjuures pähe tuleb lasta õppida vaid kõige olulisem. Õpetamist tuleb alustada mõistetest ja esemetest lapse vahetus ümbruses, liikudes järk-järgult kaugemate teemade juurde.

Õppimine on täielik, kui õpilase meeled on uutele teadmistele avatud, laps on kõneosav ja oskab saadud teadmisi hiljem kujutada ja rakendada. Seetõttu on ka lasteaias väga olulisel kohal käeline tegevus, et lapsed saaksid saadud teadmiste põhjal joonistada ja meisterdada. Tihtipeale näebki laste töödest, kas teema on lastele arusaadav või tuleks seda veel korrata.

Tähtis on arendada kõiki meeli

Lastele peaks andma võimaluse uurida esemeid ja küsida, mis see on. Teos „Orbis sensualium pictus” ongi ehitatud üles põhimõttel, et kõike, millest on raamatus juttu, illustreerib ka pilt. Eri esemeid tuleks lastele näidata mitte ainult piltidel, vaid ka päriselt. Kui kodus saavad lapsed tutvuda igapäevaste esemetega, siis koolis (lasteaias) peaks olema ka haruldasemaid esemeid, mida lapsed kodus ei pruugi näha. Komenský rõhutas meelelise tunnetuse tähtsust. Meeltele tuleb pakkuda aistinguid nii palju kui võimalik: nähtavat silmale, kuuldavat kõrvale, lõhnavat ninale, maitsvat keelele, kombitavat sõrmedele. Mida rohkem on lapsel võimalus esemeid ise lähedalt uurida ja nende omadusi tunnetada, seda rohkem ta nende kohta õpib. Mina ise puutusin selle põhimõttega esimest korda kokku kaheksandas klassis Comeniuse projektis osaledes. Selle asemel et eri taimi raamatutest uurida, käisime neid loodusest otsimas ning võin kinnitada, et tänu sellele jäid need paremini meelde.

Lapsi tuleb julgustada ka pilte järele joonistama, see arendab lapse tähelepanu, annab võimaluse võrrelda esemete suurust ning treenib ühtlasi käe motoorikat.

Komenský kirjeldab oma raamatus välimisi ja sisemisi meeli. Välimised meeled on nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine. Sisemisi meeli on kolm: terve mõistus, fantaasia ja mälu. Terve mõistus korrastab väliste meelte kaudu tulnud tundeid. Fantaasia otsustab asjade üle, millest mõeldakse ja unistatakse. Mälu kogub kõik kokku, eraldab ebavajaliku ning kustutab selle. Seda nimetatakse unustamiseks. Komenský rõhutab ka une vajalikkust lapsele, öeldes, et uni on puhkus meeltele.

Komenský raamatu eesmärk oli aidata lapsel maailmast paremini aru saada ning valmistada teda ette edasisteks õpinguteks. Ka lootis ta oma raamatuga innustada lapsi rohkem õppima, sest pildiraamat on lapsele kõige arusaadavam, pildid valmistavad lastele rõõmu.

Raamatu viimases peatükis ütleb õpetaja õpilasele: „Nüüd oled sa näinud kõiki asju, mida saab näidata, ja õppinud peamisi sõnu emakeeles ja ladina keeles. Mine nüüd ja loe teisi häid raamatuid, et saada targaks.”