Kambodža väljakutse: põlvkond hariduseta inimesi

Kuidas ehitada haridussüsteemi üles riigis, kus praktiliselt terve põlvkond inimesi on jäänud sisuliselt koolihariduseta? Lähteülesande muudab keerulisemaks ka see, et kogu varasem koolivõrk on hävitatud ning endisest õpetajaskonnast on järel vaid kümnendik.

Just sellise pärandiga maadleb veel ligi 35 aastat pärast punaste khmeeride kukutamist Kambodža kuningriik. Maailma kõige brutaalsemaks peetav totalitaarne režiim hävitas vähem kui nelja võimul oldud aastaga 2−3 miljonit rahvuskaaslast ehk umbes neljandiku elanikkonnast. Õpetajatel läks veel täbaramini.

Punakhmeerid hävitasid 90% õpetajatest

Kohe pärast Khmer Rouge’i sissemarssi aastal 1975 veeti kogu riigi haritlased salavanglatesse, kust välja pääses 99 juhul 100-st vaid ühes suunas – sadakonnale tapapõllule ehk Killing Fieldsi nime kandvatele hukkamispaikadele. Seal leidis oma lõpu umbes 90% riigi õpetajatest, sest praegu enam kui 15 miljoni elanikuga maale jäid tollal alles 50 ülikooli õppejõudu, 207 keskkooliõpetajat ning 2717 põhikooliõpetajat. Praktiliselt kõik koolid suleti ning hooned võeti kasutusele vanglate, ladude, ümberharimiskeskustena. Ellujäetud küüditati kolme päevaga maale töölaagritesse kommunismi teostama, sest punakhmeeride liidri Pol Pothi käsk oli ühe aasta jooksul riigi riisitoodang kolmekordistada.

„Selle aja noored ongi täna sageli hariduseta, sest polnud koole,” ütleb Sihanoukville’i ühes suurimas algkoolis õpetajaametit pidav Mey Sovoeun aeglaselt oma vähest ingliskeelset sõnavara kokku otsides. „Ma ise olin Khmer Rouge’i ajal kuueaastane ja mäletan, et saime kolm korda päevas vaid lusikatäie riisi söögiks.”

Nii hävitati varem ajaloo- ja geograafiaõpetajana töötanud Pol Pothi juhtimisel vaid mõne kuuga Kambodža pikkade traditsioonidega haridussüsteem, millele pani juba 13. sajandil aluse Kambodža esimeseks progressiivseks juhiks peetav kuningas Jayavarman VII. Tema valitsemisajal oli Khmeri impeerium oma võimu tipul, laiudes Hiinast tänase Malaisiani. Tollal alguse saanud haridussüsteem baseerus kloostritel (Wat), kus munkadel oli kohustus ümberkaudseid poisse õpetada. Haridus hõlmas khmeeri keelt, kirjanduse tüvitekste ja budismi aluseid, kuid ka igapäevaeluks vajalikke oskusi, nagu puidutöö, eri liiki käsitöö, ehitus, musitseerimine jne. Aja jooksul lisandusid kaasaegsemad õppeained, nagu matemaatika, ajalugu, geograafia, täppisteadused, tervise- ja kodanikuõpetus, põllumajandus. Selline traditsiooniline haridussuund eksisteeris kuni 1970. aastateni, hõlmates ka budistlikke lütseume ja ülikoole kümnete tuhandete noviitsidest õpilastega.

Suurima muutuse siinsesse haridussüsteemi tõi Kambodža muutumine Prantsuse asumaaks aastal 1863. Prantslased tõid siia baquette’id ning juurutasid lääneliku haridusmudeli, mida arendati ametliku suunana edasi ka Kambodža iseseisvumisel kuni kodusõja ja punaste khmeeride võimuletulekuni.

100-dollarine õpetajapalk

„

Mey Sovoeun oma algkooli õpetajate toa lävel. Kambodža riigikoolid on oma välisilmelt äravahetamiseni sarnased.

Jah, me alustasime pärast punaste khmeeride kukutamist mitte millestki, kuid sellest on juba üle 30 aasta möödas ning olukord võiks nüüdseks olla juba paranenud,” räägib Akphwathi põhikooli asejuhataja ja inglise keele õpetaja Toum Sarang.

Ta peab silmas tõsiasja, et õpetajapalk on väga väike ning temagi peab äraelamiseks pidama provintsi haridusosakonnas statistiku ja raamatupidaja lisatöökohta. „Inimene õpib 12 aastat üldhariduskoolis, sooritab kõik riigieksamid, läbib siis veel kahe aastaga õpetajakursused ning hakkab seejärel saama palka 100 dollarit kuus põhikoolis või 150 dollarit keskkoolis. See on väiksem kui vabrikutöölistel, kel on töökohal tasuta toitlustus ja ravimid. Õpetaja peab ostma need ise ning kandma muud elamiskulud. Ma ei tea, miks minu valitsus niimoodi toimib,” märgib Sarang mõrult.

Siiski teeb valitsus silmanähtavaid pingutusi koolisüsteemi jalule upitamiseks. 12,4% Kambodža riigieelarvest läheb haridusele, mida osakaalu mõttes on enam kui Eestis. UNICEF-i andmetel oli kirjaoskus 2012. aastal 84,9%, mis on punakhmeeride režiimi lõpust kasvanud enam kui 40 protsendipunkti. Kambodža haridusministeeriumi statistika näitab, et riigis tegutseb 11 370 kooli üle 3,1 miljoni õpilase ja 87 000 õpetajaga. Kuni 24-aastaste seas ületas aga naiste kirjaoskuse tase esmakordselt meeste vastavat näitajat, küündides 99,3%-ni (meestel 97,6).

Madalast palgast hoolimata ütleb Toum Sarang õpetajakutse olevat tänaste noorte seas populaarse ning otsest koolmeistrite puudust ei olevat. „Kambodžas omandab õpetaja elukutse kuni 5000 inimest aastas, kuid siiski kipuvad need olema nõrgemad, kes said keskkooli lõpus riigieksamil hindeks D või E. Parema hindega lõpetanud lähevad ülikooli,” räägib ta.

Kambodža üldharidussüsteem 6+3+3 sai praeguse kuju aastal 1996. See tähendab kuut aastat algkooli ning seejärel kolme aastat madalama astme ning kolme aastat kõrgema astme keskkooli. Süsteemi teine tugisammas on mitteformaalne haridus eri vanuses koolitee katkestanutele ehk meie kutsekoolide vaste. Ühelt poolt annab see igapäevaeluks vajalikud kutseoskused näiteks juuksuri, mehaaniku või käsitöölisena toimetulekuks, teisalt on aga hüppeliselt aidanud suurendada kirjaoskust kogu riigis. Viimane üldhariduse sammas on õpetajakoolitus, mis tähendab keskkoolilõpetanutele veel kaheaastast ettevalmistust, et saada õpetaja kutsetunnistus. Kõrgema keskkooli astme õpetajad peavad siiski olema kõrgharidusega ning läbima lisaks aastase pedagoogikakursuse. Rohkem kui tuhat kooli tegutseb senini kloostrites, kuid need ei ole enam ametliku haridussüsteemi osa, vaid mõeldud eeskätt noviitsidele. Siiski teeb riik kultuuriministeeriumi kaudu nende üle järelevalvet.

Kas tasuta haridus on päris tasuta?

„Riik rahastab haridust ning 12 klassi ja lasteaed on kõigile tasuta,” kinnitab Akphwathi põhikooli asejuhataja. Siiski on siit-sealt kuulda infot, et päris tasuta ei pruugi see olla ning mõnel pool võib õpetaja omal algatusel koguda väikest „pearaha”. Mõned kohalikud räägivad ka raha eest eksamitulemuste ostmisest. Maapiirkondades on probleemiks suured klassid (kohati 50−60 eri vanuses õpilast) ning keskkoolivõrgu vähene jõudmine küladesse. Agraarmaal, kus ÜRO andmetel elab ligi 80% Kambodža rahvastikust, on kooli kaugus niigi vaestele peredele suur takistus laste haridustee jätkamisel.

Linnades on aga valikuvariante rohkem, sest lisaks riigikoolidele tegutseb siin täiesti arvestatav erakoolivõrk. Enamasti on need mõeldud vähemustele, nagu hiinlased, moslemid, vietnamlased, inglis- või prantsuskeelsed kogukonnad, kuid mitte ainult.

„Ainult 20% meie õpilastest tuleb välismaistest peredest, ülejäänud on khmeerid,” ütleb Michael Loftis, Life University kampuses tegutseva 250 õpilasega algkooli direktor. See on kristliku taustaga rahvusvaheline erakool, kus igakuine õppemaks algab 35 dollarist. Teistes erakoolides võib see kuuldavasti ulatuda isegi 50 dollarini ehk pooleni riikliku algkooli õpetaja kuupalgast.

Erakoolid erinevad riigikoolidest nagu öö ja päev. Tõsi, hooned on sarnased, kuid täismõõdus jalgpalli- ja võrkpalliplatsid, amfiteater, spordiliigad, kunsti- ja muusikaringid ning suvised teaduslaagrid tõstavad need koolid hoopis teisele tasemele. Õpetajaid on neis üle maailma ja ehkki õppetöö käib inglise keeles, on paljudes klassides lisaks ka teine, khmeerikeelne õpetaja, et tagada arusaamine igale õpilasele. Tulemused ei ole lasknud end kaua oodata.

Erakoolid vs riiklik haridus

„Üks meie õpilane kukkus 3. klassist välja ja läks kohe tavakooli 5. klassi, ilma et ta oleks 4. klassis üldse käinudki,” iseloomustab direktor Loftis. „Teine õpilane tahtis riigikooli 4. klassist tulla meie 4. klassi, kuid kukkus kõigil katsetel läbi. Võib-olla pääsenuks ta oma tulemustega siin 1. klassi. Ma ei tea, kas Kambodža haridussüsteemis üldse mingeid toimivaid standardeid on.”

Kuid erakooli plaanid on suured: juba ehitatakse uut maja ning erialalt kehalise kasvatuse õpetajast direktor unistab olümpiamõõtmetes treening­basseinist. Järgmisel aastal luuakse esimene eraldi klass erivajadustega lastele, sest praegu õpivad autistid, Downi sündroomi ja muude tervisemuredega õpilased riiklikus koolisüsteemis tavaklassides.

„Kambodžas on terve põlvkond inimesi, kes praktiliselt ei käinud koolis. Need on punaste khmeeride režiimi ajal üleskasvanud noored, meie tänaste õpilaste vanemad ja vanavanemad. Me võime õpilasele küll khmeeri keeles koju kirju saata, aga ei ole alati päris kindel, kas vanemad neid ka lugeda oskavad,” võtab Loftis kokku Kambodža tänase võtmeprobleemi. Et aidata sellest üle saada, plaanib direktor hakata õpilaste vanematele ja vanavanematele inglise keelt ning vajadusel üldse lugemist õpetama. Loomulikult õpilaste enda abiga, kes vanemale põlvkonnale koduseid järeleaitamistunde pakkuda saavad.