Kas koolis võiks olla kohta ka meditatsioonil?
Hiljaaegu võis lugeda alternatiivmeedia portaalist Telegram ülevaadet Ameerika Ühendriikide probleemsete piirkondade koolides sisse seatud regulaarsest meditatsioonist, nn vaiksest hetkest (Quiet Time), mis õpitulemuste ja distsipliini paranemise ning õpilaste koolirahulolu suurenemisena väikese ime mõõdu välja andis.
Tulemused olid ja on Ameerikas jätkuvalt niivõrd head, et vaikse hetke algatusega liitub üha enam koole ning programmi algatanud David Lynchi fond ei suuda enam nõudlusega sammu pidada − programmi ootelehel on sadu koole tuhandete õpilastega. Kõikjal, kus meditatsiooni on rakendatud, on täheldatud akadeemiliste näitajate paranemist ning stressi ja vägivalla vähenemist. Asjaosaliste − nii õpilaste kui ka õpetajate − kommentaarid programmile on sageli ülivõrdes. Õpetajad on emotsionaalselt vähem kurnatud ja õpilaste tüüpilised hinnangud on järgmised: meditatsioon lõõgastab mind, ma ei lähe nii kergelt enam närvi, mu loovus on tänu meditatsioonile tohutult avanenud, ma mõtlen selgemini, lisaks on mu hinded läinud paremaks jne.
Meditatsioon on nähtus, mille mõjude nimekiri võib ulatuda indiviidist olenevalt kõige erinevamatesse elusfääridesse. Olles aastatuhandete pikkuse ajalooga vahend eelkõige inimese olemuse sügavama mõistmise juurde, on meditatsiooni kaasnähtus see, millest lääne ühiskonnas on sageli saanud eesmärk omaette: rahu, mõtteselgus, tasakaalukus, avardunud teadvus, lõdvestumine, armastus, kaastunne, andestus, suurenenud töövõime, stressi ja sellega seotud haiguste vähenemine jne, või olenevalt meditatsiooni liigist ka hoopis kasvanud kontsentratsioon ja keskendumine. Oluline on siinjuures, et meditatsioon, olgugi kasutatud ühel või teisel kujul ja eri nimega kõigis suuremates religioonides, on oma olemuselt religiooniülene ega eelda ühegi filosoofilise liini või spetsiifilise elustiili omaks tunnistamist.
Seega ei sea meditatsioon praktiseerimiseks ühtki piirangut ega too kaasa kohustust midagi uskuda või kuidagi käituda. Tulemuste saavutamiseks on oluline lihtsalt mediteerida, teha seda regulaarselt ja püsida mõnda aega valitud meetodi juures. Hiljem on täiesti loomulik, et igaühel kujuneb välja oma rutiin meditatsioonis viibimiseks. Tänapäeva üks tuntumaid müstikuid Osho on soovitanud koguni pidevat elamist meditatiivses ehk erksa, kuid mõtetevaba kohalolu seisundis, tulles sellest välja vaid praktiliste asjatoimetuste ja mõtlemist nõudvate tööde jaoks.
Meditatsiooni mõju mõistmiseks on tehtud sadu teadusuuringuid. Leitud on arvukalt viiteid selle tulemuslikkusest tervise, sh vaimse tervise parandamisel. Ent uuringustatistika on üks asi ja personaalne kogemus midagi muud. Alustanud regulaarse mediteerimisega umbes viis aastat tagasi, hakkasin märkama muutusi elukvaliteedis juba mõne kuu järel. Suurenenud sisemise rahu ja teadlikkuse, kasvanud loomingulisuse, tuntavalt vähenenud stressi jms kõrval kadus näiteks täielikult vajadus alkoholi järele, ja seda isegi stressirohketel perioodidel. See on pannud mõistma, kui kasutu on millegi jõuga ärakeelamine ja isegi selline asi nagu karskusliikumine, kui see püüab saavutada oma eesmärke mõistusliku kontrolli ja mitte vajaduse/põhjuste loomuliku kadumisega.
Tauno Jürgenstein
Minu isiklik kogemus pole topeltpimetestitud ega platseebokontrollitud, kuid just isiklik kogemus annab meile tõelise teadmise ja sisemise veendumuse, mis on võrratult tugevam paljalt teoreetilistest teadmistest. Just seepärast on paljud, kellega olen sel teemal vestelnud, üha veendunumad, et meditatsioonil võiks olla koht juba lapsepõlves ja noorukieas, inimese arengu olulistel ajajärkudel.
Meditatsioon on võõrapärane sõna, mida võib pidada meie kultuuri kaugeks ja mis sunnib seega justkui teatud ettevaatusele mõtlematu ülevõtmise ees. Kuid oleme meiegi metsarahvas, kellel on tasakaalu leidmine alati tähtis olnud. Ja tasakaalu on otsitud ikka looduses: hiiesalus, taevaskojas, ojalätteil või mererannas. See pidi nii olema, kuni säilisid meie animatistlik ja animistlik maailmapilt ja šamanistlik elukäsitus. Isegi hiljem polüteismi suundudes olid eestlaste jumalad loodusest pärit ja selle osa. Kuigi ristiusustamine hakkas koos oma nõiaprotsessidega vanu loodususu juuri hävitama, võib sellesse suhtuda kui paratamatusse läänemaailma arenguteesse. Vähemalt pakkus kristlus jumalasõna ja palve näol mingigi asenduse hingelise kosutuse ja tasakaalu leidmiseks.
Tänaseks religiooni seljatanud teaduslik materialism pole suutnud likvideerida inimese vaimset olemust, vajadusi ega probleeme. Sakramendi ja šamaanirännaku asemele on antud teadus – psühholoogia. Kuigi selle teaduse edusammud inimeseks olemise toetamisel on tänuväärsed − nt psühholoogiline nõustamine, psühhoteraapia −, on selle jõud ühiskonna laiapõhjaliseks mõjutamiseks (eriti võrreldes omaaegse kiriku ja šamanismiga) kaduvväike. Mis jääb järele? Oma valu uputamine alkoholi või narkootikumidesse? Mõni sõltuvus toob materialistile materiaalseid hüvesidki – näiteks ostlemine, telerivaatamine. Isegi seksisõltuvus on suudetud panna kasumit teenima. Ülejäänu, mis materialisti segab, on lihtviisil ära keelatud. Justkui suudaks keelamine midagi muuta või panna hinge mitte valu tundma.
Ent arengupendel on mõistusekeskse äärmuse ära näinud ja alustanud teekonda tasakaalu poole, kus materiaalne ja hingeline on võrdselt mõistetud, tähtsustatud ja omaks võetud. Meditatsiooni (taas)tulemine lääneühiskonda 1960. aastatel ühes jooga ja idafilosoofiate levikuga võib tähistada pendli suunamuutuse algust. Muidugi „tänu” stagnaaja äralõigatusele on Eesti siin kõvasti arengus maas.
Meditatsioon on seesama äraunustatud vana – osadus looduse ja seeläbi iseendaga või vastupidi. Fred Jüssi rääkis „Ööülikooli” saates, kuidas ta tundide kaupa pilvi vaatab või kärestiku vulinat kuulab ja mitte midagi ei tee. Ütles, et see on vajalik, et iseennast leida, oma sisemaailma üles ehitada. Tuleb nentida, et seegi pole midagi muud kui meditatsioon. Armastatud loodusemees on selle leidnud omaenda sisetunnet järgides. See on kõige ehedam versioon Eesti juurtega meditatsioonist, ehkki nime pole me osanud sellele nähtusele veel anda. Linnart Mälli pakutud „mõtlus” pole ehk päriselt seesama, sest seostub liigselt mõtlemisega, kuid meditatsioon on pigem mõteteta olek. Puhkus meie tänases maailmas iseäranis ülestimuleeritud ajule.
Sellist lihtsat olemist, mis inimesel ennast üles ehitada aitab, on meil praegu vaja rohkem kui kunagi varem. Vähesed jõuavad selleni iseseisvalt. Suur osa neistki alles elu keskpaigas või teises pooles. Seda enam on meil vaja õpetada oskust leida hingemuredele lahendusi ja leevendust iseenda seest juba maast madalast. Miks ei võiks just kool, aga ka lasteaed olla koht, kus lisaks teadmistele, mis aitavad edasi jõuda materiaalses sfääris, antakse ka kogemuslik oskus kasvada hingeliselt?
Tänapäeva Eestis leiab seda minimaalselt. Nagu arvata võib, on teedrajavad siinkohal Waldorfi koolid. Tallinna vaba Waldorfkooli juhi Aivar Halleri sõnul ei ole meditatsioon selle sõna otseses mõttes programmi osa, küll aga on protsessi mõnedki osad selgelt meditatiivse toimega − seda on näiteks kõik korduse printsiibid, rütmiharjutused, hommikusalmid jne.
Valdavas osas Eestist me ilmselt päris täpselt veel ei adu meditatsiooni võimalusi. Ehk annab julgust vähemalt katsetadagi asjaolu, et maailmas levib meditatsiooni lisamine igasse päeva paari veerandtunnise praktikana üha enamate riikide koolides. Seda leiab juba Inglismaalt, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Brasiiliast, Indiast, Ugandast, Keeniast ja Balilt.
Ei julge küll arvata, et meditatsioon võiks Eestis niipea leida tee üldisesse kooliprogrammi, kuid ehk leidub siiski koole, õpetajaid, kes oleksid valmis seda vähemalt proovima? Näiteks ühe õppeveerandi või poolaasta jooksul katsetama? Hiljem ei pea siis tegema endale etteheiteid, et ühele lahendusele võimalustki ei antud.
Soovitav lugeda
• http://www.telegram.ee/vaimsus/vaart-idee-meditatsioon-koolis-teeb-lapsed-rahulikumaks-ja-targemaks#
• http://www.davidlynchfoundation.org/schools.html
• http://mediteerimine.wordpress.com/dr-jaan-misparast-ma-soovitan-tm-i/
Tuleb meelde üks “Reporteri” taoline saade, kus lugu tehti ühest Eesti koolist, mille mõned lapsed armastasid vabal hetkel minna pimedasse kappi üksi istuma.. Õnneks oli see täiesti lubatud:).
Väga tore ja hea artikkel.
Meie kiirustavas pinnapealses elus oleks meditatsiooni kooli toomine väga hea ja kasulik idee.
Et seda kiiremini koolidesse saaks, tuleks seda õpetajakoolitusse lisada
Ja koolides (ning juba lasteaedades) peaks palju rohkem tegelema enese ja teiste tundmaõppimisega, väärtuskasvatus peaks aga põhiline ja igasse ainesse integreeritud olema.
Väga hea loeng humanistlikust psühholoogiast Alar Tammingult , mis peaks ka kõigis õpetajakoolitustes sees olema
https://www.youtube.com/watch?v=KVCTfH0ddPY
Mediteerimine kui aine oleks omamoodi mediteerimisest võõrandumine.
Meditatsioon peaks kuuluma igasse õppekavasse orgaaniliselt. See tähendab, et nii õpetaja kui ka õpilased tegelevad õppimisega, mitte ei viib mingis ebamäärases, laialivalguvas kallerdises nimega “õppimine”.
Seda võib nimetada ka vaimsuseks või kohalolekuks. See ei vaja eraldi õppekava. Küsimus on, kuivõrd veenev on õpetaja ja kuivõrd süvenenud on õpilased.
Mediteerimine(kitsamalt, harjutused jms) võib anda aimu sellest kontaktsusest, kuid ta ei ole iseenesest kohustuslik, et reaalsusega päriselt haakuda, mitte uimerdada pool-alateadvuses (nagu see mäletatavasti minu koolis toimus ja mis senini, paistab, et toimub)