Kolmas tee: Seto kristlus
Tuhat aastat tagasi Kesk-Aasias vermitud ja kaugesse Eestisse jõudnud hõbemüntidel oleks rääkida üht koma teist, kui nad seda vaid suudaksid. Käsitledes Eesti muinaskristluse temaatikat, oleme ka Õpetajate Lehes sedastanud, et ristiusk võis jõuda / pidi jõudma Eestisse enne n-ö ametlikku kristianiseerimist Iiri misjoni kaudu ja/või viikingite vahendusel otseteed Bütsantsist.
Aga on ka kolmas otsetee ristiusu n-ö maaletoomiseks: nimelt jätkasid setod aastatuhandevahetusel läbikäimist Mesopotaamiaga, seega pidi toimima otsesuhtlus ka idakristlusega, nii Bütsantsi kui ka Süüria kristlusega. Tuginedes kohalikele mündileidudele, on ajaloolane Ivar Leimus juhtinud tähelepanu asjaolule, et ilmselt olid 11. sajandi algul just kagueestlased need, kes vanu sidemeid Mesopotaamiaga püüdsid veel alal hoida.
Setode otsesidemeid slaavieelse idakristlusega võimaldaksid ilmselt seletada ka seto õigeusu olulisi eripärasid suhtes Moskva õigeusku.
Hiliseimad islami mündid Eestis
Üks viikingiaegne peitleid Setomaalt pakub erilist huvi. 1878. aastal kündis talupidaja Mikk Kindrali naine Pedäjäalostõ külas Võhandu jõe kaldal välja savipoti, milles oli ligi kaks ja pool kilo hõbemünte ja -ehteid. Hõbe sattus küll suuremalt jaolt Võrru kullassepa kätte, kuid 168 münti jõudis ka Õpetatud Eesti Seltsi kogudesse. Sellesse nn Võõpsu I aardesse kuuluvad hiliseimad islami mündid, pärit Põhja-Iraagist, on löödud aastal 1013–1014 pKr. Mujal Euroopas ja Venemaalgi on selleaegsed mündid väga haruldased, sest viikingite läbikäimine oriendiga hakkas siis juba läbi saama. Ivar Leimus tõdeb kokkuvõtlikult, et Võõpsu leid peegeldab Kagu-Eesti võtmepositsiooni rahvusvahelise idasuhtluse lõppjärgus. Setomaa asukad võtsid üsna tõenäoliselt 1. aastatuhande lõpul ette julgeid kaubareise mööda teed „varjaagidest kreeklasteni”.
Vana-Vene vs Slaavi-Vene
Tulevase Setomaa asukad puutusid slaavlastega kokku tõenäoliselt alles 10. sajandil. Vana-Vene riigi asutamises slaavlased oletatavalt ei osalenud, algselt oli see skandinaavlastest viikingite ja kohalike läänemeresoomlaste riik.
Termineid „vanavene” ja „vanaslaavi” on pikka aega kasutatud sünonüümidena ja tehakse seda ilmselt praegugi. Ajaloouurija Enn Haabsaar on tõdenud, et nende terminite selline väärkasutus moonutab oluliselt Põhja-Vene ajalugu. 9. sajandi teise poole asulate tähistamiseks saab kasutada terminit „vanavene”, kuid mitte „vanaslaavi”, sest slaavi asulaid pole sealt leitud.
Setode elupeegel ja piibel
110 aastat tagasi ilmus Helsingis Soome kirjanduse seltsi kulu ja kirjadega esimene köide Jakob Hurda kogumikust (1904–1907) „Setukeste laulud”. Dr Hurt kirjutab eeskõnes, et setukene ja esivanemate mälestused on lahutamata, nende seest otsib ja leiab ta oma rõõmule ülendamist, oma kurbtusele kustutamist – esivanemate õpetused on tema elupeegel ja piibel. Seto piiblis on üht-teist niisugust tallel, mida ei tule naljalt kusagil mujal ette. Inimesesoo kõige ürgsemasse kultuurikihistusse juurduvaid kujutelmi. Näiteks taeva mahalangemisohuga, taeva toetamisvajadusega seostuvaid.
Egiptuse nn lehmaraamatus (Taevalehmaraamat, 1337 e.Kr), mis üles tähendatud Tutanhamoni ja Seti ning ühe Ramsese sarkofaagidel, tuuakse ära taeva mahalangemise ohust ja taeva tõstmisest pajatava ürgse müüdi töötlus. Taeva eraldamisele maast, taeva mahalangemisele, taeva tõstmisele leidub otseseid paralleele ka eesti mütoloogias. Kujutelmad taeva tõstmisest kajastuvad soomeugride, baltide, saamide, keltide, põhjagermaanlaste, Kaukaasia rahvaste, vanade kreeklaste, juutide pärimustes. Taeva tõstmise lugu tunnevad ka Ida-Aasia ja Polüneesia rahvad. Indoeuroopa traditsioonis saetakse taevas maast lahti. Taevast toetab korraks ka vanakreeka vägimees Herakles, tema, tõsi küll, juba põlvede nõtkudes. Piibellikud mõjutused on seejuures loomulikult kaheldamatud – kuivõrd piiblitekstid isegi asetuvad sesse üleilmsesse mütoloogilisse konteksti.
Taeva tõstmine, taeva toetamine
Ametisse astudes tegi vaarao läbi väga vajaliku taeva tõstmise rituaali. Taevast tõstes toetas ta ühtlasi taeva- ehk päikesejumalust Horost – toetades seega iseennast, kuivõrd vaarao on Horose kehastus. Taeva tõstmine sümboliseerib kosmilise korrastatuse säilimist. Vaarao võrdsustub sel moel ilmajumalaga, kes ülestõstetud kätel toetab taevast maa kohal. Taeva tõstmise temaatikat käsitlevad mitmed setode müütilise rahvalaulu „Tahtse’ taivas maale tulla” teisendid Jakob Hurda kogust. Setode ettekujutuses tõstab taeva endisele kohale tagasi ilmajumal Jeessu. Eesti muinaskristliku maailmapildi kajastus?
Seto müütiliste laulude järgi läheb poolkeedetud härg ammudes mäele, läheb ilmajumalale Jeessule sõna viima, et aeg on tulla ilma parandama: sest taevas tahab maale tulla, ilm pole enam nii kui enne oli, pole päeva peale ilma, kuud kõrges ega tähti enam taevas. Saabki taevas üles tagasi tõstetud, ilm saab nii kui enne oli, päev jääb paistma nagu muistegi. Tuli ilmajumal Jeessu (Essu, Esu) maale käima ja ilma parandama, tõstis taeva üles tagasi: „Naas sis taivas taganema, / Ilmakirä kipenduma, / Kipenduma, kirgelemä, / Kuu valgus kasvama, / Pääva valgus valetama, / Ilm jäi nii kui inne olli, / Päiv jäi nii kui pääle olli”; „Sis taivas iks üles tagazi, / Sai iks tuo illus ilmakene, / Valgel vallus pääväkene.”
Et tapetud veis teeb looma häält, on väga vana, väga harukordne müütiline motiiv. Kreeka mütoloogias, kui Odysseuse reisikaaslased päikeseveiseid veristasid, juhtus sama kohutav lugu. Odysseuse kaaslastest tapetud Päikese veiste lihakehad ammusid vardas kurjakuulutavalt, just samal häälel kui elusast peast: „lihad vardas ammusid valjult – / toorelt ja praetultki veel – samal häälel, kui ammunud veised”. Kreeka maailmarändur Odysseus seikles teatavasti kõige kaugemal põhjamaal.
Kirjandus
- • Enn Haabsaar. Uus vaade Eesti ja Vana-Vene varasemale ajaloole. – Eesti TA toimetised. Humanitaar- ja sotsiaalteadused, 45/2. 1996.
- • Ivar Leimus. 10.–11. sajandi mündiaarded Eesti kagunurgast. – Setomaa 2. Vanem ajalugu muinasajast kuni 1920. aastani. Eesti Rahva Muuseum. Tartu, 2009.
- • Priit Raudkivi. Caesarist Tudoriteni. 1500 aastat Britannia ajalugu. Tallinn, 2001.
Danegeldi kohalik variant
Samaniidide dirhem Pedäjäalostõ aardest.
Kusagil neil aegadel, kui vermiti viimased Eestisse jõudnud araabia hõbemündid, katkes ajaloolaste sõnul väidetavalt umbes kolmekümneks aastaks eestlaste läbikäimine muu maailmaga. Seletamatutel põhjustel peatunud hõbemüntide vool Eestisse, kusjuures naabermaid see ei puudutanud. Miks puudub hõbe tolleaegsetes leidudes? Vahest aga ei katkenud mitte hõbeda sissevool, vaid hoopis suurenes väljavool? Sest just sel ajal tõusis esile kuningas Knud Suure juhitav Taani suurriik, kelle huvisfääri kuulus Inglismaa ja Norra kõrval ka Eesti, parasjagu aastal 1042, s.o ca 30 aasta pärast saigi Taani maailmariigi aeg täis. Knud Suur valitses Inglismaad 1016–1035; aastal 1018 kogusid taanlased üle kogu maa tohutu danegeldi, kokku 82 500 naela hõbedas. Samal aastal taltsutanud Taani kuningas sembide ja eestlaste hirmsat piraaditööd. Kas Taani maksustas (loe: röövis) ka Eestit? Kas tegu võis olla n-ö danegeldi kohaliku variandiga? Kui Inglismaa ägas maksu all, nii et ükski suits polnud sellest vabastatud, kas midagi sarnast toimus ka Eestis?
Kõigil Skandinaavia aladel räägiti sel ajal ühist keelt, nn taani keelt (dönsk tunga). Taanlased-rootslased olid ära hirmutatud eestlaste-kuralaste rünnakutest. Idapaganate vastu seati sisse rannakaitsesüsteem, ohutuled jmt. Rootsis püstitati ruunikivisid Eestis ja Lätis langenud viikingite mälestuseks. Kutsuti neid Ida- ehk Eesti-sõitjateks: Aistfari (ka Eistfari, Eistulfr, Eistr). Hävitati Iru linnus, sedapuhku viimast korda. Iru linnust ei peetud vajalikuks enam taastada, see jäeti maha. Maakerke tõttu kaotas Iru sadam oma tähenduse. Iru langus seostub tulevase Tallinna esilekerkimisega.
Ristikujulised ripatsid olid jõudnud Eesti hauapanustesse. Kristluse maaletuleku kontekstis ei tähendavat ristripatsid hauapanustes eriti midagi, tegemist võinud olla lihtsalt röövsaagiga. Ent kuidas panna varastatud ehteasjad lahkunule kaasa? See pole siiski niisama lihtne, et annetame teise ilma minejale teele kaasa ostetud, leitud või röövitud võõraid sümboolse tähendusega esemeid, riskides tema tulevase eluga teispoolsuses. Ehtimine on semantiliselt lahutamatult seotud ohverdamisega – eriti ehtimine hauataguseks eluks, igaveseks eluks. Ohvriand ei saa olla juhuslik.
Väga huvitav!
Setod polnud mitte mingi eraldi rahvas ega rahvus nagu mitmedki valitsusmeelsed “uurijad” soovivad. Setod olid Pihkvamaa ja Petserimaa eestlased, kes olid jäänud Vene Impeeriumi vangi isegi kauemaks kui 300-ks aastaks.
Tulime koos mitmete teiste hõimudega kagu poolt Läänemere ehk loode poole; paljude meist jäid praeguse Pihkva ümbrusse, kus oli nii veekogusid (linnud, kalad) kui ka põllu harimiseks maad.
Minu esivanemate hõimud tõrjuti aina loode poole, ent Petserimaal kinnitasime siiski kanda üle tuhande aasta.
Kreutzwald nimetas meid õigesti: Pihkvamaa ja Petserimaa eestlased.
Kreutzwaldi kirjavahetuse teoses on see kirjas, aastaarv 1849.
Mis seal ikka: paljudele inimestele meeldivad vandenõuteeooriad,
a la Jüri Lina jt.
Ilmar Vananurm,
Petserimaa eestlane