Kolmeteistkümnenda aasta kolmteist parimat

28. märts 2014 Krista Kumberg - Kolmeteistkümnenda aasta kolmteist parimat kommenteerimine on välja lülitatud

Metsa minnes on suuna leidmisel abi kompassist, võõras linnas kaardist. Ka hästivarustatud raamatupoes oleks lastekirjanduse riiulite vahel orienteerumisel juhatust vaja, et leida üles kõige paremad lasteraamatud, mida tasub oma järeltulijate lugemislauale soetada.

Alates 2009. aastast on Eesti lastekaitseliit igal aastal valinud mullusest raamatusaagist välja kümme hea raamatu märgi väärilist teost. Heade hulgast paremate väljasõelumisel löövad kaasa pedagoogid ja raamatukoguhoidjad.

Mullu ilmunute seast tõsteti esile 13 lasteraamatut, mis vastavad teistest paremini statuudile – mõjuvad kuni 12-aastastele inspireerivalt, kujutlusvõimet arendavalt, äratavad uudishimu ning näitavad maailma mitmekülgsust, innustavad lugema ja on samas kaunilt kujundatud.

Kaunilt kujundatud pildiraamatuid ilmus eelmisel aastal silmatorkavalt palju. Hea raamatu märgi said Aisopose valmid, Aino Havukaineni „Teedu ja Peedu imelik uneraamat”, Aleksei Tolstoi muinasjutt lisandustega Niamh Sharkey autoriraamatus „Hiigelsuur naeris” ja Feridun Orali „Punane õun”. Sõnu ja lauseid pole neis raamatuis kuigi palju, sõnumit seevastu küll. Pildi lugemine on teostes olulisel kohal.

Teedu ja Peedu raamat jutustab ja näitab kõike unega seotut. Teeb seda lõbusas ja detailirohkes võtmes, esitab skeeme, kasutusjuhendeid, ideekaarte. Peatükkide pealkirjad räägivad enese eest: „Täiuslik kaisuloomade arv ehk pehmete mänguasjade tihedus voodis”, „Magamine ja muud öised toimingud”, rubriik „Küsi, printsess Okasroosike vastab!”.

Aisopose tuntud valmidele konnast ja härjast, rebasest ja kurest jt on andnud värske välimuse jaapani kunstnik Ayano Imai. Kaunite realistlike piltidega raamatut tuleb lehitseda üllatuslikul kombel mitte paremalt vasakule, vaid alt üles.

„Punase õuna” puhul ei usukski, et tegemist on türgi autoriga. Ootaks lõunamaist värvikirevust, näeb aga talvist kargust, vaoshoitud koloriiti, peent maitset ja peenetundelisust tekstis. Jutt tõstab esile sõbralikku koostööd loomade vahel, kes looduses tegelikult oma kõhumured hoopis teisiti ja teineteise arvelt lahendavad.

Algupärandite hulgas leidus samuti ohtralt pildiraamatuid pisikestele. Nende hulgast jäi silma Kätlin Vainola „Lift” (pildid Ulla Saar), mille muhejutust saavad selgeks mõned loomad, ametid ja numbrid ühest kümneni.

Vimkaga muinasloo „Konna musi” (pildid Anne Pikkov) on kirjutanud Andrus Kivirähk. Siit saab teada, mis juhtub nendega, kes juturaamatuid liiga täht-tähelt võtavad. Loomad usuvad, et konna suudeldes saavad nad printsessi näol kas ülemvõimu, priske kõhutäie või kroonijagu kulda. Muutuvad aga hoopis ise konnadeks. Esimese ehmatuse möödudes tundub see kõigile asjaosalistele tore!

Ulf Starki „Täitsapoiss” (pildid Markus Majaluoma) võrdleb kaht elamisviisi. Mis on õigem, rügada rõõmutult tööd või muuta argisündmusedki seikluseks? Väike Ulf oma vanaisadega katsetab mõlemat.

Luuleraamatutest valisid hindajad välja Leelo Tungla „Porgand töötab porgandina” (pildid Regina Lukk-Toompere). Ka seda raamatut tuleb lehitseda alt üles nagu seinakalendrit. Avaluuletusest võib mõista, et autor on vanaema ja kirjutab oma koolieelikust lapselapse ealistele. Tungla säravad sõnamängud ja mõtteuperpallid annavad mõistele „kuldsed käed” uue muigama ajava tähenduse, selguvad muruniiduki ja lamba eelised ning miinused aia korrashoiul. Kirjanik saab hästi aru lapsest, kellele nii mõnigi asi veel raske tundub, eriti vaitolemine.

Kui suurema või vähema tekstimahuga pildiraamatuid ilmus mullu rohkesti, siis taolisi, millest ka midagi pikemalt lugeda oleks ja mis sobiksid vanusele 8+, tuli juurde märksa vähem. See ei teinud valikut lihtsamaks, sest tuumakaid teoseid oli selle vähese hulgas palju. Anti Saar annab raamatus „Kuidas meil asjad käivad” teada, missugusena väike Vassel oma maailma näeb ja mõistab. Lõbus on. Kümmekonna lastekrimi hulgas ilmus Reeli Reinausi „Detektiiv Triibik loomaaias”. Sümpaatne seitsmeaastane loodusehuviline tüdruk lahendab kolm kriminaalset juhtumit, aga raamat räägib ka paljust muust, koolielust ja laste suhetest sealjuures. Autor kujundab väärtushoiakuid, Triibik on talle sealjuures kompromissitu abimees.

Kompromissitu on ka nimitegelane Maria Parri „Vilgukivioru Tonjes”. Kiirus ja eneseusaldus – vanalt Gunnvaldilt saadud juhtmõte aitab tüdrukut mujalgi kui kelgusõidus. Raamat on naljakas ja tõsine samal ajal. Tonje tempudele sekundeerib tüdruku valmisolek oma tegude eest vastutada. David Almondi „Poiss, kes ujus koos piraajadega” on maagiline realism lastele. Autor vaatleb, kas põgenedes on võimalik tagasi jõuda. Kuidas saavutada eneseusk ja kindlusetunne, kui oled alles väike. Punapäisel Bullel Jo Nesbø teises Proktori raamatus „Doktor Proktori ajavann” eneseusust puudu ei tule. Väike ja nutikas vennike reisib sundimatult ajas edasi-tagasi, et sõpru päästa ja armastusel võidutseda lasta.

Õigupoolest võiks heaks raamatuks märkida rohkemgi lasteraamatuid kui need kolmteist. Ja see on hea!