Koolibri ja tema vanamehed
Rootsi lastekirjanik Ulf Stark sai Eestis tubli tähelepanu juba eelmisel aastal, mil ilmusid tema „Täitsapoiss” ja „Võidumees”. Stark on küllaltki krutskiline kirjutaja, kes ei kirjuta lihtsatest ja lillelistest teemadest, vaid võtab ette ikka sotsiaalselt keerukamad.
Vastses loos „Vilista mulle, Johanna” keskendub ta vanaisa teemale, tehes juttu sellest, kuidas leida vanaisa, kui sul endal ühtki pole – parim valik on mõistagi vanadekodus, ja just sinna seavadki sammud kaks koolipoissi: Ulf ja Bertil ehk Uffe ja Berra. Muidugi saab seal nalja. Ja natuke nukker on ka. Oleneb, kustpoolt vaadata. Aga raamatu vanaisadele sobivust tunnistab fakt, et kui mina seda oma kolmesele sisu poolest veel pisut varajaseks pidasin, siis ühel nädalavahetusel naasis tema vanaisa võidukalt lõunaunne loetud lapselapse juurest, ning kui küsisin, mida ta talle luges, vastas vanaisa: „Noh seda Johanna-raamatut, see oli täitsa vaimukas.”
Samal kirjastusel on ilmunud teinegi sari, mille peategelaseks on vanamees ja tema kass, Pettson ja Findus. Selle sarja raamatuid on ilmunud juba ligi kümmekond, viimasena möödunud aasta lõpus „Vaene Pettson”, mis tegelikult oli ka juba varem ilmunud. See sari kõneleb muhedal ja vahetul moel üksindusest, maaelust ja üldinimlikest iseloomuomadustest, nagu hirm, kärsitus või tähelepanuvajadus (mis mõnikord on poogitud külge hoopis kassile või kanadele). Peategelane Pettson on eraklik, aga tegus vanamees, keda kõrvaltvaataja nii mõnigi kord valesti võib mõista, aga kes oma kassirojust väga hoolib. Suur väärtus on sisukatel piltidel, kust ka mitmendal vaatlemisel ikka midagi uut saab leida.
Samade raamatute põhjal on Pettsoni ja Finduse tegemistest loodud ka hulk filme, mis on kättesaadavad ka Eesti kauplustes.