Kui hariduspõllule jääb pikk täitmata vagu
Lihtsaid mõtteid, meenutades Gunnar Polmat
Kurb uudis hea kolleegi ja pikaaegse koolijuhi Gunnar Polma lahkumisest tekitas vaakumi, nõutustunde ja vastuseta küsimuse: miks küll? Ülekohtune. Raske on leppida nii noore mehe ja suurepärase inimese läbipõlemisega. Pikk vagu, mille Gunnar Polma hariduspõllule jättis – tema mõtted, eeskuju ja inimlik lihtsus –, jääb tükiks ajaks täitmata. Öeldakse, et asendamatuid ei ole, aga on inimesi, kelle mõtted, väärtushinnangud ja üdini inimlik mõõde on hoomamatult suured, ning just taolise inimese lahkumine puudutab väga valusalt küllap meist igaüht.
Olime Gunnariga väga head kolleegid ja mõttekaaslased. Kui asusin 2005. aasta lõpus verinoore koolijuhina ametisse, läksin esimesena just Tallinna reaalkooli koolilõunat maitsma, kuulama ja uurima maad, kas ja kuidas kaks kesklinna kooli võiksid hakata taas koostööd tegema. Vastuvõtt oli lihtne ja sõbralik. Istudes toona Gunnari vastas direktori tumedates toonides nurgakabinetis väärika seinakella kõrval, tabasin end mõttelt: vaat on mees, kellelt õppida ja kellega arvestada. Niivõrd eluterved tundusid ta mõtted, muhe ja sõbralik olek ning toetav suhtumine. Leidnud kiiresti ühise keele, algas koolide koostöö ja koolijuhtide sõprus.
Helista vähem!
Meie omavahelisest paroolist „helista vähem” kujunes omamoodi signaal, et kuule, lepime kokku ja teeme asjad ära ning ärme koormame end tüütu bürokraatiaga. Kui südames teame, et ajame Eesti ja hariduse asja ning oleme õigel rajal. Jõudsime selle terminini taas kord Reaali ja GAG-i suurejoonelist korvpallikohtumist korraldades. See pidi algama koolide ühise kohtumise, rivistuse ja rongkäiguga Vabaduse väljakult. Kui dokumentide kooskõlastusringilt helistas siis ametnik ja nõudis kahe kooli kohtumiseks avaliku ürituse loa jaoks „sündmuse ideelist ja sisulist põhjendust”, ütles Gunnar: „Teeme lihtsalt ära ja teinekord helista vähem.” Ning see toimis, lõime bürokraatiale käega ja korraldasime lastele sündmusi, liigse bürokraatiata, sisetunde järgi, ning teadsime, et oleme õigel teel ja teeme õiget asja. Kui vaja, sulgesime tänavad, ning kui vaja, alustasime ühiskatsete korraldamist gümnaasiumi astumiseks. Asjad juhtusid ja toimusid.
Oma hobuse p…e on lähemal
Gunnar oli suur hobusemees. Õhust oli tunda, kuidas reedeõhtusel koosolekul olid tema mõtted juba Läänemaa kodutalus hobuste juures. See oli armastus, mida temast kiirgas. Ja hästi oskas ta hobuste kaudu tuua paralleele inimeste käitumisega. „Kas karja juht kehtestab end, et oma positsioone teiste isaste seas tugevdada, või huvitab teda karja suurendamine ja võimsamaks muutmine?” Seesuguste gunnarlike paralleelide tõmbamisega tavaellu olime harjunud.
Tallinna koolivõrgu kavandamisel on viimastel aastatel ikka tulnud kõne alla koolide liitmise teema. On ka Gunnari kooli positsioone tahetud muuta, pakkudes hooneid ja muid vangerdusi. Gunnar hoidis alati oma joont, kaotades selleks tihti palju närvirakke ja tajudes vastuseisu. Küsimusele, mida ta võimalikest liitumistest siiski arvab, vastas ta ikka ühtemoodi: „Las teised teevad, mulle on oma hobuse p…e ikka kõige lähemal.”
Armastus oma kooli vastu ja pühendumus selle arendamisel oli temas jäägitu. Tundes muret Eesti hariduse kvaliteedi ja arengu pärast, oli Gunnar innukas eestvedaja Tallinna koolmeistrite nõukojas, mille üks asutaja ta oli. Mitte vastanduda, vaid püüda leida ühisosa, mitte madaldada ja alandada kolleege, kellel ei ole nii hästi läinud, vaid toetada ja ulatada abikäsi. Õppida uut ja omandada kogemusi, olla pidevalt kursis uuendustega ja võtta kuulda hüva nõu. Need olid põhimõtted, millest Gunnar juhindus ja mida omal vaiksel muhedal moel kolleegidessegi süstis. Väiklust ja selja taga sorkimist Gunnar ei talunud. Samas ei keskendunud ta neile, kes kasutasid ebaausaid võtteid, vaid lihtsalt pööras selja või vaatas neist mööda. Õigemini vaatas Gunnar taolisest käitumisest ja inimestest kaugelt üle. Mis oli tore – Gunnar märkas, kui kolleeg tegi midagi hästi, ning tal jagus jõudu jagada tunnustust. Ja seda kogeda oli ütlemata magus tunne.
Direktor peab alati väravasse lööma
GAG-i spordiringi 100. aastapäeva tähistamiseks helistasin umbes aasta tagasi Gunnarile ning kutsusin reaalkooli sügiseks jalgpalli sõpruskohtumisele. Algusega Vabaduse väljakul lippude, tulede ja viledega ning mänguga Snelli staadionil. Gunnarile mõte meeldis, ta süttis kohe ja leppisime matši algusaja kokku. Selle äkkotsuse eest sai ta nahutada oma õppejuhtidelt, kuna kooli õppekorraldus oli selleks päevaks pea peale paisatud. Tagasihoidliku ettepaneku aega muuta võttis ta aga kohe tagasi, kui adus, et sündmus on juba välja kuulutatud. Ehkki oma koolis sai ta kolleegidelt sõbralikult vastu näppe. Oma lubadusest Gunnar ei taganenud ja 13. septembril kell 13.13 toimus matši avalöök, millele eelnes koolide ühismiiting Vabaduse risti all.
Panin ürituse plaanimisel ette, et direktorid löövad avalöögi, mis läheb üldarvestuses arvesse. Siit läks Gunnari piir. „Aga mõtle, kui direktor ei löö väravasse! Direktor peab alati väravasse lööma, muidu lahkugu väljakult, silmad häbi täis,” jäi Gunnar keeldumisele kindlaks ning direktorite avalöök jäi ära. Ehkki Gunnari pisut poisikeselik ja krutskeid täis hing ihanuks seda, mida tunnistas ka tema kehakeel.
Millest see kõneleb? Koolijuhi vastutus ja oma kooli tunne on väärtused, millega ei mängita ning milles liigseid riske ei võeta. Isamaaline patriotismivaim, mida Gunnar kandis, peegeldub tema koolist. Koolijuhi igal sõnal ja teol on kaugem tagajärg, kui esmapilgul paistab. Iga praegu ette võetud samm või haridusmuudatus kannab tagajärgi ja tulemusi aastate pärast, võib-olla alles põlvkonna pärast. Seda pikka mõõdet adus Gunnar suurepäraselt. Taolistel teemadel diskuteerides ajas ta tavaliselt silmad vidukile ja lõi visioone – pikalt, kirglikult ja argumenteeritult. Tundes muret Eesti hariduse kvaliteedi ja tuleviku pärast ja tajudes oma missiooni.
See artikkel ka mujale lehtedesse