Kuidas valmivad lastelavastused
Kuidas tehti „Lugu kahest vereliblest”
Kuidas sünnib lavastus? Teater on selle nimel töötajaid täis, aga publik näeb peaaegu et ainult näitlejaid. Lavastaja tuleb pärast esietendust kummardama, kunstnik, helilooja … ehk veel keegi, ja ongi kõik.
Kõige kibedamal tööajal, kaks päeva enne esietendust tulevad proovisaalist nukuteatri kohvikusse intervjuule lavastaja Jaanika Juhanson ja valguskunstnik Märt Sell. Nad mõlemad on TÜ Viljandi kultuuriakadeemia taustaga. Jaanika Juhanson on õppejõud, Märt üliõpilane. Lavastuse valguskujundus on Märdi diplomitöö.
Miks valisite lavastamiseks just selle loo?
JJ: Minu puhul on üks määravaid põhjuseid tihti lugemiselamus. „Lugu kahest vereliblest” on mu lapsepõlveraamat ja minu jaoks oluline lugu. Tegemist on inimese kehaga, aga see pole niivõrd teadusteater ega õpetame-anatoomiat-lavastus, vaid pigem ühe väikese tegelase, punalible teekond sünnist surmani või edasigi. Jutustame klassikalist lugu armastusest, sõprusest, surmast ja igavesti elamisest.
Kuidas te endale meeskonda valisite?
JJ: See on minu esimene koostöö nukuteatriga. Läksin hea meelega kaasa sellega, et teater pakkus mulle nooremat näiteseltskonda. Olen draamalavastaja, aga nukuteema meeldib väga. Loodan veel midagi sellist teha. Lastelavastuse tegemine on suur väljakutse ja vastutus. Ei tohi kaotada seda, mille nimel sa just seda lugu teed. Aga see peab olema ka publikule huvitav, arusaadav ja kõnetama teda.
Kas seda valguskujundust on võimalik kirjeldada?
MS: Valguskujundus tundus heas mõttes väga suur väljakutse. Palju võimalusi ja mängimisruumi. Kui kogu lavakujundus, materjal on punane, kas see igas valguses tundub punane?
JJ: Tõenäoliselt on see värvilisem …
MS: …kui draamatükk. Esiteks on tegemist lastelavastusega. Seal võiks fantaasial vabamalt lennata lasta.
JJ: Ja kuna tegemist on Jaanika Juhansoni lavastusega (naerab), siis võib samuti lasta fantaasial lennata. See on meie esimene koostöö Märdiga ja minu meelest sujub hästi. Asi tekib kahe inimese sünergiast. See on üks teatritegemise suuri võlusid.
Mis tunne on enne kontrolletendust?
MS: Tunne on hea. Hea meelega esitan selle diplomitööks.
JJ: Märt, kas sa tordisöömisest teadsid? Mul on tavaks enne esietendust tehnilist poolt tänada – töökodade inimesi, nukumeistreid, lavamehi jne.
***
Neli päeva pärast esietendust.
Usutlus Jaanika Juhansoniga lavastuse peidus poole teemal jätkub Õpetajate Lehe toimetuses.
Et midagi luua, peab alguses olema mõte.
Jah. Alguses on idee. Ja siis kokkulepe. Lavastuse tegemiseks sõlmitakse kokkulepe teatrijuhtidega. Planeerimisprotsess on pikk, selle lavastuse puhul rohkem kui aasta. Sellest kokkuleppest saavad alguse järgmised sammud, ka kokkulepped, kui palju on teatril võimalik kutsuda veel külalisi – kunstnik, muusikaline kujundaja jt. Külaline on teatrikeeles väljastpoolt maja tulija. Tähtis on kokkulepe, kes moodustavad näitetrupi. Iga lavastaja jaoks on oluline hakata võimalikult kohe mõtlema trupi peale.
Mis peab enne proovide algust tehtud olema?
Kirjutasin valmis stsenaariumi. Paljud lavastajad kirjutavad selle ise. Nimetan seda stsenaariumiks, mitte dramatiseeringuks, sest töötleme näitlejatega neid proovide käigus palju, kirjutan juurde ja kärbin. Esietenduseks saab tekst oma päris vormi.
Järgmised kokkulepped on kunstnikuga. Kuna Sander Põldsaarega tegime Rakvere teatris „Jane Eyre’i” ja koostöö klappis, tundus õige jätkata. „Vereliblede” lavakujundusega tegelesime peamiselt suvel. Kavandid võeti vastu oktoobris. Siis asusid tööle kõik, kes hakkasid kunstniku kavandite järgi reaalset lavakujundust tegema.
Sander oli ka muusikaline kujundaja ja videokunstnik. Tulemusega olen väga rahul, aga ajamahukuse mõttes on see ühele inimesele keeruline.
Kuna trupp oli võõras, sain enne proove ka trupi liikmetega kokku ning vaatasin nukuteatri repertuaari.
Need on eeltööd. Ideaalis võiksid nukud olla proovide alguseks valmis.
Jaanika Juhanson
Sest millega sa muidu mängid.
Nukud on nukuteatri eripära. Nukumeistrid on kunstnikule olulised koostööpartnerid. Õmblejad tegid kostüümid ja lavakujunduse jaoks pikad-pikad ribad üle lava ja saali. Mulle meeldivad lavakujundused, mis on nagu konstruktor. Seda võib mu viimaste lavastuste puhul vist isegi printsiibiks nimetada, et lavakujundus peab kogu aeg muutuma. See on enamasti seotud tegevusega ja näitlejatele päris keerukas.
Võtab näitlejad võhmale?
Absoluutselt. Minu jaoks on kujundus mänguvahend, mis ärkab ellu alles koos näitlejatega – kuidas me seda liigutame, muudame jne. Osa keerukamaid lahendusi tuligi koos näitlejatega proovis.
Peale nukumeistrite ja dekoratsioonide valmistajate on lavatehniline meeskond. Kuidas torud lavale saavad? Kes detailid kokku keevitas? Ja kõik muu, mida töökodades tehakse.
Proovid hakkasid jaanuari alguses. Teatris on enne esietendust tavaliselt 40 proovi. On etenduste plaan, proovide plaan, inimesed, kes kogu kupatust sünkroniseerivad.
Mirko Rajas ütles, et tänamatu töö on lavastusala juhatajal.
Kaheldamatult. Keskastme juhtide elu ongi enamasti kõige keerulisem. Oled nagu kahe tule vahel. Tehniliste töötajate elu on nähtamatu hetkeni, mil midagi jääb tegemata või läheb nihu. Näiteks lavameister pakkus välja konkreetseid lahendusi, asju, mida ei ole kavandis ega oska ette näha. Tehniliste lahenduste otsimine oli igapäevane tegevus.
Kui algavad peaproovid, umbes kaks nädalat enne esietendust, lisanduvad teised kunstnikud – valgus ja heli. Meie helikujundus oli keerukas. Arvatakse, et paljud helid on tehnilised, aga tegime need näitlejatega. Lindistasime stuudios hingamist, igasugu plumpse, häälitsusi. See on niimoodi kokku miksitud, et kui ei tea, siis ei tule selle peale.
Video pool oli ses mõttes keerukas, et raamatus on küll Reiki ja Raduri lugu, aga mitte täies mahus. Pildid ekraanil sündisid nii, et mõtlesime kõigepealt välja loo ning pildistasime mitu tundi kostüümides peaosalisi Marti ja Sandrat. Sander töötles fotosid ja joonistas taustu ümber.
Üks viimaseid liitujaid on harilikult valguskunstnik. Reaalne töö algas kaks nädalat enne esietendust. 23. ja 24. veebruaril tegime Märdiga terved päevad valgust. 25. ja 26. veebruaril oli suur töö: valguse, heli ja laval oleva sünkroniseerimine. Kõige viimasena lisasime video. Neljapäeval, reedel ja laupäeval mängisime läbi. Pühapäeval oli esietendus.
Kas kõige pingelisem periood on enne esietendust?
Loomulikult on enne esietendust või hetkeni, mil saad aru, et nüüd on lavastus valmis, üks pingelisemaid perioode. Aga keskel on veel üks raske aeg, kui tundub, et inimesed hakkavad väsima või tekivad pinged. Lõpupoole saavad kõik aru, et tükk peab lavale tulema, ja võtavad ennast kokku.
Peaproovide ajal on ööuni ainult paaritunnine. Kui teha öösel valgust ja päeval proovi, millal sa siis ikka magad. Võtad ennast nädalaks kokku. Teisest küljest on see tore aeg, näed, kuidas tekkib tervik otse silme all ja kontsentreeritud aja jooksul. Lõpus peab olema lihtsalt usk. Ei saa enam kahelda, vaid pead lihtsalt edasi minema. Esietenduse hetkest hakkab lavastus oma elu elama.
Miks peetakse teist või kolmandat etendust kõige nõrgemaks?
Ilmselt on asi pingelanguses. Teiseks, kui esietendusel on sõbrad-tuttavad ja elevus suur, siis teisel etendusel kohtutakse päris publikuga ja reaktsioonid ei pruugi olla sellised, nagu oodati. Ootan homme huviga lapsi. Esietendusel olid enamjaolt täiskasvanud. Mina, kes ma ei usu koguperetükkidesse, sain üllatusega aru, et nüüd on õnnestunud see luua. Kuna teema on nii universaalne, siis arvan, et see sobib ka emadele-isadele.
Ja vanavanematele?
Jah. Ka teismelisele, kuna trupp on noor ja laval nooruslikku energiat. Seitse pluss on siiski vanuse alampiir. Vanemad peaksid kindlasti teatri antud vanusesoovitusi järgima. Lapsed pole süüdi, kui nad ei saa kõigest aru ja neil on igav.
Lastelavastustele ei tohi allahindlust teha, seal on kõik tõsised teemad, millega inimene elus kokku puutub, samamoodi nagu täiskasvanute lavastustes. Teater lastele, noorele vaatajale võiks olla eri žanrites – komöödiaid, tragöödiaid, muusikale jne.
Räägime tulevikuplaanidest ka.
Lastele mõeldud teatri teema on mulle hästi oluline. Olen olnud viimased aastad Viljandi kultuuriakadeemias ja lavastajatudengitega sel teemal palju arutlenud. Praegune õppeaasta on Põhja- ja Baltimaade teatrikoolides lasteteatri aasta. Kõigis koolides toimuvad õpikojad. Eesti kontekstis on tähelepanuväärne, et lasteteatri aasta lõpuüritus ehk koolide kogunemine SUMIN 2014, õpikodade lõpetamine toimub 1.–3. juunini Viljandis. 1. juunil tuleb Viljandi lauluväljakul sündmuse avalavastus ja lastekaitsepäeva lavastus „Suur sumin”, mida teen koos kõigi kokkutulekul osalevate tudengitega. Praegu tegelesin verelibledega, siis on järg putukate käes.
Tahaks lavastusprotsessi käigus ka targemaks saada. „Vereliblede” puhul vaatasime raamatuid ja käisime teema ka anatoomilisel moel läbi, arutlesime, mismoodi süda toimib, mis kopsus on, mis juhtub, kui alkohol verre tungib jne.
Eestis võiks lasteteatri teemale veel rohkem tähelepanu pöörata. Näiteks Taanis on väga hea süsteem lasteteatrite toimimiseks. Riigi toetus on suur. Põhimõte on, et iga laps peab saama aastas vähemalt korra või kaks teatrit näha.
Kui pikk on ühe lavastuse eluiga?
Väga erinev. See polegi eesmärk. Alati on kurb, kui tükk mängukavast maha läheb. Aga mitte nii kurb kui siis, kui asi saab niimoodi otsa, et seda õieti ei mängitagi.
Mõne lavastuse puhul tead ette, et on ainult kuus etendust. Kui tegime üliõpilastega Pokumaal lavastuse, teadsime, et mängime kaks nädalavahetust. Pokumaa periood oli aga üks toredamaid, võib-olla just tänu väljasõiduversioonile.
Et esietendus on kindlal kellaajal ja kuupäeval, on kokkulepe. Et ühel hetkel tuleb lõpp, on ka arusaadav.
Kunstiinimesed on tundlikud. Lavastaja peab ilmselt olema hea psühholoog.
(Naerab.) Peaks, aga kas ta suudab. Ideaalis oled loomulikult kannatlik, mõistev, arusaaja.
Aga ka lavastaja tahab vahel kellegi õla najal nutta.
Õlgu ikka leidub. Kardetavasti käib see eri lavastajatel erineval moel. On neid, kes hoiavad kõike väga endas, mina olen suhteliselt ekstravertne. Sõbrad saavad tunda kõiki mu loomepiinu.
Kõigil lavastajatel on oma kiiksud. Kui kõik oleksid ühtemoodi, siis …
Oleks maru igav.
Just.
—
Kuidas sündis „Puuhaldjate lugu”
Pärast kontrolletendust tõmbavad nukuteatri fuajees hetkeks hinge lavastaja Mirko Rajas ja kunstnik Kalju Karl Kivi. Mis tunne neil paar päeva enne esietendust on?
Kuidas kontrolletendus läks?
MR: Mulle tundus, et hästi. Tahtsime teha loo lastele, aga suhtuda neisse nagu täiskasvanutesse. Ei mängi niivõrd välistele reaktsioonidele, ei ürita publikut naerma ajada, vaid proovime teha sisemise analüüsi teatrit.
KKK: Tahame jutustada siirast lugu sõprade leidmisest, mis puudutaks.
Kas tahaksite veel proove teha?
MR: Mina tahaks, aga sel pole enam mõtet. Nüüd on vaja publiku tagasisidet ja näitlejad kohandavad mängu selle järgi, lavastus hakkab ise arenema.
Mirko, olete näidendi autor ja lavastaja. Kuidas tuli mõte kirjutada ja lavastada selline lugu?
MR: Eelmisel aastal tegime Kalju Karli ja helilooja Ekke Västrikuga Sloveenias üht lastelavastust. Pärast pidime seda ka Eestis lavastama, aga mõtlesime, et sama lugu uuesti teha pole aus. Istusime õhtul pärast proovi koos ja arutasime, mida teha. Olid omad tingimused – kaks näitlejat ja vähe nukke, et saaks igal pool mängida.
Nii et idee tuli kahepeale?
KKK: Jaa, see oli nagu pingpongimäng. Teema oli looduslähedane, kuna eelmine lavastus oli samuti loodusega seotud. Üks mõte viis kiiresti teiseni ja paari päeva pärast oli lugu põhimõtteliselt olemas, mängureeglid paigas.
MR: Siis kirjutasin loo kokku. Tegin struktuuri, konflikti, kirjutasin tegelased täpseks.
KKK: Mina hakkasin jooniseid tegema. Ei pidanudki ennast sundima. Kõik tuli iseenesest.
Kuidas lavastuse kunstnik inspiratsiooni ja ideid leiab?
KKK: Elu jooksul koguneb ikka muljeid ja emotsioone. Pilt tuleb silme ette juba arutelu käigus lavastajaga. Kui ta ütleb, et „midagi võiks olla ehk kuidagi nii”, siis mul on see peas juba enam-vähem olemas.
Mirko Rajas
Teil paistab olevat hea sünergia.
MR: Jaa, oleme esimesest klassist peale sõbrad, käisime Vanalinna koolis koos teatriklassis.
KKK: Ülikoolis ka, kuni ma läksin üle stsenograafiat õppima.
Mõnes mõttes on see taust koostööks väga hea, mõnes mõttes mitte väga – tekib mugavustsoon.
MR: Jah, pole nagu võõra inimesega.
KKK: Võõra inimesega ei julge nii otse kõike välja öelda.
Kas te tülitsete ka?
Kooris: Jaa!
KKK: See on ka edasiviiv jõud. Ilma oleks liiga lihtne.
MR: See näitab, et asjas on elu ja siirust. Pärast proovi oleme sõbrad edasi. Ükskõik mis emotsioonid või lahkhelid tekivad, sõprus jääb.
„Puuhaldjad” on meil neljas koos tehtud lavastus. Kõik need on hästi erinevad.
Olete teadlikult otsinud erinevat?
MR: Jah. Kuna oleme alles üsna tee alguses, siis tahaks läbi kompida võimalikult palju, õppida iga lavastusega, et võib-olla 20 aasta pärast teha väga häid lavastusi.
KKK: Proovime eri nukutehnikaid, kujunduses staatilisust, liikuvust … Praegu anname endale ruumi eksida, sest otsingul on see loomulik. Võib-olla võtamegi vahel mõne suure suutäie, aga usume üksteisesse ja nii see tuleb.
Kui kaua proove tegite?
MR: Tavaliselt tehakse kaks kuud pluss paar nädalat, kui õnnestub. Seekord poolteist kuud.
KKK: Sloveenias oldi hämmeldunud, et meil ligi kolm kuud proove tehakse, seal tehakse kolm nädalat.
MR: Võib-olla tuleb see kogemusega, et väga hea tüki teeb kolme nädalaga?
KKK: Kõik oleneb nii reaalsest kui ka vaimsest maailmast, on idee ja on takistused.
Kuidas lavakujundus kujunes?
KKK: Ma ei tea, kas see on õige sõna, aga idee oli luua mingis mõttes mehaaniline teater. Mõtlesin, kuidas ma saan aidata dekoratsiooniga seda lugu jutustada. Muidugi tulevad tihti piirangud – väike ruum jne. Kavandi esitamisel on kõik skeptilised. Õnneks olid meil väga head dekoraatorid ja kunstnikud, kes tulid mänguga kaasa ja aitasid.
Ma ei ole selline kunstnik, kes annab kavandid töökodadesse ja läheb siis ära. Ma tahan asja juures olla.
“Puuhaldjate lugu”
Teil ideid teostama ei jäänud?
KKK: Alati tahaks rohkemat. See ongi see, mis inspireerib ja viib järgmise tükini. Eelneva kogemuse, tegemise, otsimise kaudu sünnib uus.
MR: Meil on ainult kaks näitlejat ja neli nukku. Tahaks justkui, et näitlejal oleks ühe nuku taga neli kätt, mitte kaks. Aga tehniline virvarr kaob laval, näitlejad täidavad selle mänguga.
Millal dekoratsioonid proovides lavale ilmuvad?
MR: Ideaalis on kohe kõik olemas. (Naeravad.) Nukužanri puhul on oluline, et esimestes proovides oleks nukud olemas. Dekoratsiooni saab tavaliselt millestki ehitada.
Lavastuse sihtgrupp on 4+. Kuidas sihtgrupp määratakse?
MR: Neli pluss tähendab viiendast eluaastast. Viieaastane suudab juba lugu jälgida ja analüüsida. Tükk on 50 minutit pikk ja päris mõttetihe. Arvan, et see sobib hästi algklassidele, ka põhikoolile. Täna tundus, et ka täiskasvanutele. Seal on tõsised ja east sõltumatud teemad – kuidas leida sõpru, kuidas leppida. Tüli ei kanna kedagi pikalt.
Kuidas te näitlejad osadesse valisite?
MR: Katariina on samuti minu klassikaaslane nagu Kalju Karlgi. Ta on mänginud kõigis minu lavastustes. Katariina ja Andres sobivad omavahel ja on meie teatri pikimad näitlejad. Juba seda lugu kirjutades mõtlesin Andresele ja Katariinale, nende isikuomadustele ja häältele.
Lavastajal on abiks suur meeskond. Kes selle moodustavad?
MR: Seintel on nende inimeste fotod. Kogu teater on seotud lavastuse väljatoomisega. Inimesed, kellega lavastaja peale näitlejate rohkem kokku puutub, on kunstnik, muusikaline kujundaja, valgustajad, grimeerijad, kostümeerijad … Selle tüki puhul on hästi tihe side töökodadega. Seal valmistatakse kunstniku kavandite järgi nukud ja dekoratsioonid. Näiteks selle toreda haldjate puu ehitas koos kunstnikuga Andres Josing. Töökojad ja lavastusala juhataja, heliosakond ja valgustajad on lavastuse väljatulemisega tihedalt seotud. Nad on sama olulised kui näitlejad, lavastaja ja kunstnik.
Millega tegeleb lavastusala juhataja?
MR: Tal on natuke tänamatu töö – ta on pingsalt lavastusprotsessi juures, jälgib, et asjad toimiksid. Vaatab, kas kunstnik on kavandid esitanud, millal on tähtajad, millal mingi nukk valmib … Ja kui lavastus välja tuleb, siis poleks teda nagu olnudki, publiku jaoks.
Mida soovida enne esietendust?
MR: Rahu ja mängurõõmu!