Laulupeo mõju- ja tähendusväli

Ettevalmistused tänavuseks laulu- ja tantsupeoks „Aja puudutus. Puudutuse aeg” käivad suure hooga. Piletimüük laulupeole algas juba 1. veebruaril, 1. märtsist saab registreerida ennast laulupeo tule­teekonnale, 13. märtsil algasid laulupeo eeskava laulude ettelaulmised maakondades – selgitatakse, kas tase on hea. Kuid ettevalmistuste käigus on peetud ka nn laulupeokonverents, kus laulupeo üks pea­dirigentidest Aarne Saluveer pidas ettekande laulupeo mõju- ja tähendusvälja teemal. Alljärgnevalt valik väljavõtteid sellest.

Mulle meeldivad mudilaskoorid. Seda eelkõige kahel põhjusel: esiteks on nad väga avatud uuele, teiseks peab neil olema proovis huvitav. Kui on huvitav neil, on ka meil. Nende hoiakutest, väärtushinnangutest sõltub Eesti ja meie kõikide tulevik.

Mul on olnud võimalik kogeda ka laulupeo müsteeriumi just mudilas- ja lastekooride liigijuhina ja noorte laulupeo „Ilmapuu” (2007) kunstilise juhina – seda juba 1993. aasta noortepeost alates.

Ärge arvake, et laulupidu lapsi ei mõjuta. Kuulsin kord, kuidas 13-aastane tüdruk oma vanematele rääkis: „Ootasime ääretu põnevusega, pöidlad pihus ja süda ärevusest kiiresti põkslemas, kuidas meie ise ja lauluväljakul olevad kuulajad tajuvad vaikust. Kas nad kuulavad meid, lapsi. Ja nad kuulasid!” Jutt oli Tauno Aintsi ja Jaan Pehki laulust „Kordamiseks”, mille lõpus oli pikk vaikushetk – generaalpaus. Kogu lauluväljak keskendus selle ajal ühiselt vaikusele ja sellele järgnevale, häälte ühinemisele ühel noodil, unisoonis, tõelisele üheshingamisele ja ühtelaulmisele.

Kõige selle juures on oluline teadvustada ja ühiskonnale visalt selgitada, et iga laps on muusikalise kirjaoskuse ja elementaarse pillimänguoskuse kaudu vaimselt arendatav ja et muusika võime teha inimesi õnnelikuks on üks inimkonnale ainuomaseid fenomene. Tänapäeval, kus muusika kättesaadavus on tekitanud meid ümbritsevas ruumis tihtipeale helide üleküllastatuse, mis moodustab mürafooni, on koolil oluline suunav ja avardav roll, aitamaks teha vahet monotoonse ja emotsionaalselt ühekülgse ning aktiivset kuulamist võimaldava, arengut sisaldava muusika vahel. Ka vaikus kui helide puudumine on nähtus, millega tuleb tegelda.

Sel suvel ettekandele tulevad laulud „On meie keskel suvi”, „Kallis kodu”, „Lauldes”, „Lambad on kadunud” „Minu isamaa”, ja „Minu inimesed” on senistest kavadest kindlasti parim muusika ja tekstide kooslus. Selle koosluse sõnum on lihtne: see, mida kuulen, mida näen, tunnen – see ongi isamaa. Nendes lauludes on ka oma loovusosa, mille esineja, laps ise oma kaasaelamisega juurde lisab. Armastus on see, mis paneb otsima vastust küsimustele „Mis maa see on?” ja „Kas siis selle maa keel …?”. On oluline, et mingi osa meist jääks heas mõttes lapseks – loovaks, otsivaks, täis mänglevat avastamisrõõmu ja ootusi homsele. Loodan, et nii on.

***

Laulupidu on suur hiieväli, kus pühade tekstide ja muusika abil ennast hingeliselt puhastada. Elujõu olemasoluks vajame emotsionaalset äratust – seda on laulupidu valmis andma, kui oled valmis vastu võtma. „Mu isamaa on minu arm”, „Ta lendab mesipuu poole”, „Kodulaul”, „Ärkamise aeg”, „Palve”, „Eks teie tea” on muusikasse valatud pühad tekstid eesti kultuuriruumis.

Kui meie laulupidu võeti UNESCO maailma suulise ja vaimse pärandi pärlite nimekirja, siis jõuti äratundmisele, et „laulupidu” on inglise keeles „celebration” – pühitsemine. See kajastab täpselt meie laulupeo olemust. Mitte muusikafestival, vaid pigem rituaal, sellisena tänapäeva Euroopa tsiviilühiskonnas väga eriline, omade ning võõraste poolt äratundmist-tunnetamist otsiv.

***

Aarne Saluveer

Klass, koor, ansambel, orkester – see on meeskond. Meeskonnaks ei saada plahvatusena, vaid kasvamise kaudu. Kasvamine aga tähendab ühtlasi sotsialiseerumist, mis muusikakeskkonnas toimub loomingulisemalt, vabamalt ja annab kujunevale isiksusele ka sügavama arusaama põhiväärtustest. Noot käes, siseneb noor eestimaalane tund-tunnilt, päev-päevalt, põlvkond põlvkonna järel täiskasvanute maailma. On hea, et ta kohtub teel sinna muusikat armastavate õpetajate ja dirigentidega, kes vastavad tema eksistentsiaalsetele küsimustele eakohaselt, arusaadavaid ja ühiseid tõlgendusi luues, talle laulupeo mõju ja tähendusvälja avades.

Laulupeo juures teevad ennastsalgavalt kaasa kooliõpetajad, dirigendid, sajad koorid ja tuhanded lauljad. Neile elavad kaasa pereliikmed, töökaaslased, omavalitsused, meedia, välisilm. See on suur kogukonnatöö. Laulupeo mõju- ja tähendusväli on nii suur, et on seotud mõtteliselt kokku vabariigi aastapäevaga. Miks ei võiks siis laulupeopäevgi olla tööst vaba päev, püha?

***

Laulupidu olevat liiga kallis pidada … Jah, leidub neidki, ka kultuurijuhtide hulgas, kes näevad laulupeos riigi napi raha raiskamist ja kalli tööaja täitmist tseremooniaga, mis oleks justkui rahvusromantismi aegadest pärit. Nendele inimestele peame ikka ja jälle meenutama Lennart Meri legendaarseid sõnu 3. juulil 1999: „Laulupidu ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi, laulupidu on südameasi. Nagu eesti meel ja keel, nagu armastus. Moed tulevad ja lähevad, aga rahvas jääb ja riik jääb.”

***

Laulupidu on olnud meie rahumeelne reservarmee, tsiviilteenistus, mis on meid kahel korral iseseisvuseni viinud. Parim kaitse mis tahes võimu väärkohtlemise vastu on tugev ja vääramatu isamaa-armastus, mida hõimukaaslastega üheskoos kinnitamegi laulupeol. Laulud on olnud meie relvad, laulupeod meie võidud, see lauluahel hakkas hallist muinasajast ja koondas meid esimeseks üldlaulupeoks Tartus 1869. Seal laulsime pühaks Eesti hümni veel enne Eesti Vabariiki. Ernst Jaaksonil New Yorgis ja kõigil teistel, kes okupatsiooniaastatel hoidsid aktiivselt elus mõtet vaba Eesti järjepidevusest, ei olnud suuri relvakogusid, tanke, lennukeid, droone.

***

Laulupidu on õnnelike inimeste taastootmine. Aastal 2000, kui otsisime-sõnastasime Eesti kooriühingu missiooni, pakkusin naljaga pooleks, et üks võimalus võiks olla „õnnelike inimeste taastootmine”. Ühtäkki tajusime, et midagi sellist olemegi teinud ja teeme ning lisasime arengukavasse. Mida muud kui usku ja ühist teadmist, et oleme eluvõimelise kultuurrahvana maailmakaardil, laulupidu meile annab! Kui laulupeol kohtuvad mitte ühe suguvõsa, vaid ühe rahva vanavanemad, vanemad, lapsed ja lapselapsed, siis on meil veel võimalus. Isegi kui teame, et meid on vähe. Arvan, et turvatunne, mis vaatab vanavanematele vastu lastelaste silmadest, on mitu korda kõnekam ja suurem garantii kui pangaarve.

***

Miks meil pole laulupeo seadust? Kui meie laulupidu kanti UNESCO maailma kultuuripärandite nimekirja, tõstatasime küsimuse, kas meil võiks olla laulupeo seadus. Tookord leidsid seadusruumi loojad põhjendusi, miks ideed mitte toetada. Äkki oleme nüüd targemad ja valmis pidama sisukamat dialoogi nii kultuuri- kui ka justiitsministeeriumiga?

***

Muusika peab olema inimõigus meie maal ja lastel peab olema õigus saada kooritunde oma ala tõeliselt asjatundjalt. Sest see, mida ta tunneb ja mida õpib, pole pelgalt noodid. Läbi aegade on laulupeo võtmeisikuteks olnud muusikud: haritlased, koorijuhid, heliloojad. Nemad on leidnud tekstid ja muusika, mis kõnetab inimesi, lisanud värskeid kõlasid ja mõtteid, kodeerinud sõnumi võõra võimu ajal. Peame riigi ja rahvana suutma muuta oma riiki nii, et õpetajaid ja haritlasi väärtustataks. Kas selleks tuleb tõesti kirjutada uus „Kalevipoeg”, et ükskord algaks aega, mil noored tahaksid astuda Otsa-kooli või muusikaakadeemiasse?

***

Lootus on loovusel. Meile on kasvanud peale uus põlvkond arukaid ja kaasaegset kvaliteeti taotlevaid noori, keda huvitab laulupeol uus, tänapäevasem ja keerulisem muusika, uued esinejad, värsked ideed, uued väljakutsed. Uued laulupeod on kiired tulema öö-, pop-, meeste-, naiste-, punk- ja muude pidudena. Välismaal on laulukoore, mis ei suuda liikuda Kodu-Eesti kooride proovigraafikus, kuid ei taha tulla peole pelgalt pealtvaatajate, vaid esinejatena. Lootus on loovusel, mis suudab kujundada seda kõike arvestavaid laulupidude stsenaariume.

—

Laulupeotuli tuleb tänavu jalgrattaga

Alanud on osalejate registreerimine 2014. aasta laulu- ja tantsupeo TuleTulemisele. 15. juunist 4. juulini toimuval TuleTulemisel „Külast-külla, käest-kätte” viivad kohalikud koorid, tantsurühmad ja orkestrid peotule peolinna teatesõiduna jalgratastel. Enam kui tuhandekilomeetrine teekond kulgeb läbi Tartu-, Jõgeva-, Ida- ja Lääne-Virumaa, Järva-, Rapla- ning Harjumaa Tallinna.

Tuletoojateks on oodatud samade maakondade lauljad, tantsijad ja pillimehed ning registreerimine toimub internetis aadressil www.laulupidu.ee.

TuleTulemise koordinaatori Mati Raamatu sõnul on TuleTulemisele oodatud koorid, tantsurühmad ja orkestrid, kes kannavad hinges laulu- ja tantsupeo sädet ning on valmis jalgratastel läbima mõõdukas tempos viis kuni kümme kilomeetrit. „TuleTulemine on matk läbi Eesti kultuurilooliste paikade, samas ka ainulaadne võimalus peotuld kanda ja käest kätte anda. Usume, et kõige väärikam on tuld kanda just oma kodukohas, sõprade ja tuttavate silme all,” lisas Mati Raamat.

TuleTulemisele on oodatud kõik kollektiivid liikmete vanusega alates kümnendast eluaastast, sõltumata sellest, kas nad on peole saanud.

TuleTulemine 2014 saab teoks Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutuse korraldusel koostöös Tartu meeskooriga Akadeemiline Emajõgi ja naiskooriga Emajõe Laulikud. Koostööd tehakse ka laulu- ja tantsupeo korraldajate ning väga paljude toredate organisatsioonide ja inimestega.

Lähem info: hannes@astok.ee.