Lauri Saatpalu: Minu kole kogemus kunstküüntega

14. märts 2014 - Kommenteeri artiklit
Sellel pildil on Lauri Saatpalu tema ise – ilma kunstküünteta. Foto: Laura Künnap

Sellel pildil on Lauri Saatpalu tema ise – ilma kunstküünteta. Foto: Laura Künnap

 

Minuga juhtus hiljuti veider lugu. See on näide, kuidas inimesel võib tekkida paaniline hirm.

VAT Teatris oli esietendus „Ma­soh­histi pihtimus”. Mul on seal väike roll, aga lavale ma ei lähe – minu osatäitmine on üles filmitud. Käisime seda filmimas striptiisiklubis, et õhkkond oleks õige. Mind grimeeriti ära, pandi parukas pähe ja kleebiti ka kunstküüned. Loomulikult polnud mul neid varem eluski olnud. Olen kunstküüntesse alati suhtunud nii, et need pole päris, teevad inimese kobamaks ja on pealekauba ohtlikud. Kui nüüd mulle endale kunstküüned pandi, tekkis tohutu hirm. Ma ei julgenud nendega midagi teha, kartsin, et küüned lähevad tagurpidi.

Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik selliste küüntega elada. Mina ei saanud nendega mitte midagi tehtud. Teised riietasid mind. Kõik tehti minu eest ära: püksilukk tehti lahti, sukad tõmmati jalga, mina ainult seisin ja hoidsin sõrmi üleval. Filmimine kestis mitu tundi, WC-s ma sel ajal ei käinud. Kuigi küllap oleks aidatud – teatris on professionaalsed inimesed. Ma ei julgenud kunstküüsi pärast filmimise lõppu isegi ära võtta, kartsin, et tulevad maha koos oma küüntega.

Nagu üks juudi vanamees „Kaba­rees” ütles, on igas tema loos väike õpetuseiva. Minu loos on ka. Üks iva on see, et kunstküüsi pole vaja. Need ei tee ilusamaks. Tõsi, ka minu tütar kannab vahel kunstküüsi, aga mulle pole need kunagi meeldinud. Kui ma inimesi vaatan, siis panen tähele ka teatud märke, mis ütlevad ilmselgelt, et mõni neist pole minu inimene. See ei tähenda muidugi, et ta halb oleks. Lihtsalt sügavamat kontakti meie vahel ei teki. Mul on selliseks märgiks aastaid olnud kunstküüned. Muidugi on see meelevaldne ja ilmselt ka vale liigitus, aga ikkagi signaliseerib kunstküüs mulle teatud ohumärgi.

Minu kunstküüntega jantimine võttis mitme inimese ilmatu aja ning kokkuvõttes oli nähtud vaev ja kulutatud aeg üsna asjatu. Töö käigus juhtub ikka, et plaanid muutuvad. Nii võib filmi alguses küüsi küll korraks märgata, seejärel näidatakse ainult nägu. Siit teine tarkusetera: kui sulle tundub, et mingi asi on mõttetu, siis parem ära tee seda. Ära raiska oma ja teiste aega. Selle asemel kas või lama, kõht taeva poole, ja vaata pilvi – see on igal juhul mõttekamalt veedetud aeg.

Lauri Saatpalu meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!