Lehekrabinat jääb klassitoas vähemaks
Tartu erakooli 1., 4. ja 7. klassi õpilased on juba pool aastat ammutanud tarkust digiõpikutest. Igaühe lauaserval ongi isiklik iPad. Sügisest saavad teisedki klassid oma „tahvlid”.
Tartu erakooli 1. klassi viimane tund algab vaibal vestlusringis istudes. Koos arutatakse läbi eelmise päeva retk Vapramäele. Õpetaja Karen Kärtmann laseb ringi käima metsast kaasa toodud käbid ja puukoored. Kui jutt jõuab loomadeni, palub õpetaja avada loodusõpetuse raamatud. Lehtedega krabistamise asemel liiguvad väiksed näpud vilkalt tahvelarvutite ekraanidel. Igaüks on leidnud endale tööks mugava asendi.
Tund jätkub laudade taga. iPadid jäävad ootele, järgmisena lähevad käiku käärid ja liim, et kleepida tööraamatuisse karu pilt. Paberraamatusse muidugi! Seejärel avaneb suurel klassitahvlil õpikulehekülg ja üheskoos asutakse lünkülesannet täitma – sõnu libistama.
Kui koolipäev läbi, viib igaüks oma väikse tahvelsõbra kappi laadima.
„Niisama mängimisele meil aega ei kulu,” räägib õpetaja Kärtmann. „Tunnis kasutame vahel arvutus- ja loogikamänge. Päris palju teeme loovusülesandeid.”
Paberõpikud pole siiski nurka visatud, need on kasutuses paralleelselt digiõpikuga.
1. klassi digimaterjalidest peab Kärtmann parimaiks loodusõpetuse ja matemaatika omi. Teemad on atraktiivselt käsitletud ja digimaailma eelised ära kasutatud. Kuid lugemisharjutusi tehakse paberõpikust, sest digivariant on selle koopia.
Isiklikud iPadid on Tartu erakooli lastel käesolevast õppeaastast. Alustati 1., 4. ja 7. klassist, kelle jaoks on Koolibril pakkuda digiõpikuid. Kuid sissejuhatuseks kasutati kolm aastat rändkomplekte, mis käisid vastavalt õpetaja broneeringule klassides külakorda. Praegu on erakoolis kokku sadakond tahvelarvutit.
Tahvel on õppemaksu sees
Eraldi lapsevanemailt tahvelarvuti eest raha ei küsitud, õppemaksu sees on erakoolis õppevahendid, seega ka iPad. Kool soetas seadmed liisingu abil.
Direktor Urmo Uibolehe sõnul on tahvelarvutite tulek kooli meie ajal paratamatu. „Personaliseeritus on koolisüsteemi tulevik, iPad võimaldab seda kõige paremini,” arvab ta. „Kahe rändava komplekti broneerimine oli väga tihe ja see andis kindluse üks ühele tahvelarvutid osta. Ka õpetajad said oma iPadid, sest kõik hakkab peale ju neist. Seade ei tohi tekitada paanilist hirmu. Õpetajal peab olema sära silmis ja vaimustus. Meie õpetajail eelmisel aastal see vaimustus juba tekkis. Harjumiseks kulus siiski aega.”
Õpetaja Karen Kärtmann tunnistab, et algul ei osanud ta tahvelarvutiga midagi mõistlikku teha. Pisteliselt tunnis kasutamine oli liiga lühike aeg. Esimene poolaasta läks harjumisele. Kui aga õpetajad said isiklikud arvutid, tuli ka kindlus. Kogu aeg saab laadida uusi rakendusi ja vaadata, mida sobib töös kasutada.
Ly Org, kes on esimest aastat Tartu erakoolis tööl, polnud enne tahvelarvutitega kokku puutunud ja pelgas, kas ikka saab hakkama. Kuid palju abi on olnud koolitustest ja alati aitavad ka kolleegid.
„Läks siiski valutult,” ütleb Org. „Alustasime mängides, siis tulid sisulised ülesanded. iPad on samamoodi lauanurgal nagu muud töövahendid. Räägime lastega ka üldisest arvutis olemisest. Nad on väiksest peale nutiseadmeid näperdanud. Näitavad vahel mulle, kuidas on lihtsam midagi teha, mille peale mina ei tule. Igatahes praegu on väga mõnus töötada, see annab palju võimalusi lastele ja ka ise ei pea käsitsi tahvlile kirjutama ega kogu aeg kriidine olema. Matemaatika ja eesti keele töövihikuid täites saavad lapsed kontrollida ekraanilt, kas nad on teinud õigesti, ja õpetaja ei pea igaühe juurde kontrollima minema.”
Kui tunniplaan muutub, pole sellestki häda, siis kõigil on õiged „asjad” kogu aeg kaasas.
Lapsed õpetavad vanemaid
Et õpetajaile piisavalt tuge pakkuda, on ametis täiskohaga haridustehnoloog.
Ta on koolitanud lisaks õpetajaile ka vanemaid. Paarkümmend inimest on iga kord kohal olnud.
„Laps katsetab, kui on probleem, aga vanem vaatab ega julge nupu peale vajutada,” võrdleb Liisi Griffel ja kiidab laste nutikust, kes oskavad leida lahenduse ka siis, kui suured hätta jäävad.
Muide, kui kool tegi ettepaneku digivahendid kasutusele võtta, arvas osa vanemaid, et lapsed on niigi liiga oma „nutide” külge aheldatud. Aga nüüd on nad näinud, et kui lapsed on koolis päev otsa digimaailmaga seotud, teevad nad kodus midagi muud.
Õppejuht Marjeta Venno sõnul tulebki just koolis õpetada noort inimest neid seadmed targalt, õppimise otstarbel kasutama, mitte lihtsalt mängimiseks ja meelelahutuseks.
„Järjest vähem otsime mänge ja teeme rohkem loomingulisi ülesandeid, põhimõtteks on, et ise uurivad, ise teevad,” iseloomustab oma õpilaste suhtumist „digiõppimisse” 4. klassi õpetaja Triinu Keem. „Kui digiõpikud tulid, harjuti ära, et tahvelarvuti ongi töövahend. Mõnigi laps eelistab paberit, kui saab õpikute vahel valida. Uued õpilased, kes alles meie kooli tulnud, on iPadist rohkem õhinas. Teised on kolme aastaga väga ära harjunud. Kui pole parajasti vaja, siis ei kasuta.”
Koolipäeva lõpus lähevad tahvelarvutid kappi tuttu. Kui jõud otsas, tuleb ka laadida. Kel soovi, võib oma tahvli koju kaasa võtta.
7. klassi loodusõpetuse õpetaja Külli Tiidu sõnul pole klassis suurt elevust, kui ta palub iPadi võtta. „See on nagu atlase võtmine. Ei tee ärevaks. Olen lubanud paberõpiku koju jätta, aga osale väga meeldib, et see on olemas.”
Liisi Griffeli arvates on juba isegi 1., 4. ja 7. klassi lapsed eri digipõlvkondade esindajad, internetimaailmas on generatsioonide vahe väiksem kui muidu.
7. klass on harjunud paberõpikuga, neile on nutiseadmeil pigem meelelahutuslik tähendus, erinevalt 1. klassist, kelle jaoks on see eeskätt õppevahend. 4. klass võtab aktiivselt arvuteid ka koju kaasa ja uurib neid.
Õpikud kvaliteetsemaks
Direktori sõnul tähendab digiseadmete kasutuselevõtt kooli jaoks kogu süsteemi tehnilise valmisoleku tagamist. IKT-juht aitab taristu toimivana hoida, probleemid ei tohi välja paista.
„Õpetaja vajutab nuppu ja pilt tuleb,” ütleb Uiboleht. „Selleks peavad koolis olema toimiv võrk, laadimissüsteemid. Turvalisus polegi kõige olulisem. Hirm oli, et arvutid lähevad katki või kukuvad, aga aasta jooksul pole kellelgi midagi juhtunud. Ka varastatud pole.”
Algul oli ka hirm, kuidas lapsed liiguvad linnas nii kalli seadmega. Aga nutitelefon maksab ju veel rohkemgi ja arvuteil on jälgimissüsteem.
„Kahtlusi hajutas ka üks Inglismaa koolitaja, kes küsis, kas me tõesti arvame, et kahtlased tüübid tulevad kooli ukse taha passima, kui lapsed koju lähevad,” sõnab Griffel.
„Aga digiõpik pole siiski päris see, mida lootsime näha,” lausub direktor Uiboleht. „Tuleb enam kvaliteedile rõhuda. Ei saa tõsta paberõpikut niisama digisse ümber. Kirjastustel peab olema võimalus luua interaktiivset sisu, panna videoid. Aga autoriõigused maksavad. Õpetaja saab videoid YouTube’ist kasutada, aga kirjastus ei saa. Juriidilistele aspektidele peab riik leidma lahenduse.”
Uute õpikute tegemisel tuleb kaasata senisest enam õpetajaid loomeprotsessi. Kes veel, kui mitte õpetaja suudab anda signaali praktika kaudu!
„Interaktiivseid harjutusi võiks eesti keeles olla veel rohkem,” pakub Triinu Keem. „Teemade lõpus peaks olema kordavaid ülesandeid, et laps saaks ennast kontrollida.”
Lugemiku puhul on miinuseks see, et lugedes ei saa laps järge hoida. Tekst on liiga väike, kuid suumida saab vaid pilte.
7. klassi loodusõpetuse õpikus peaksid olema interaktiivsed ülesanded ja katsete videod. Õpetaja Külli Tiit ongi ise oma õpilastega teinud õppevideoid katsetest.
„Digiõpiku mõte peaks olema ka see, et materjal selles muutub,” arvavad õpetajad. Ideaalis võiks iga õpetaja panna kokku oma õpiku. Selleks on vaja aga suurt valikut teemadest ning muidugi eeldab see õpetajailt põhjalikku tööd.
Kas paberõpik kaob tulevikus üldse ära?
„Ei tahaks!” vastavad õpetajad kui ühest suust. „On lapsi, kes eelistavad paberõpikut. Valikuvõimalus peab jääma, vähemasti algklassis. Aga paber- ja digiõpikud peavad üksteist täiendama.”
Direktor Urmo Uiboleht arvab, et paberõpik võib kaduda, aga paberraamat mitte.
Ideaalkujutlus on selline, et võimalikult palju on nutiseadmes, lisaväärtust annavad töölehed jm materjalid, mida on oluline käsitsi täita. Viie aasta pärast on aga ehk nii, et igaühel on oma tahvelarvuti, mis tunneb tunnis ära, mis teemaga on tegemist, ja õpetaja antud materjal tuleb igaühe seadmesse.
„Üha tähtsamaks muutub digimaailmas laste loov tegutsemine ja käelise tegevuse arendamine. Peab heegeldama, tikkima, voolima,” sõnab Uiboleht.
—
Tarvastu tahvlikogemus
Anne Põldsaar
Tarvastu gümnaasiumi õppejuht
Meil on iPadid kasutuses olnud 2012. aasta sügisest. Koolil on 28 iPadi, mis rändavad vajadusel klassist klassi. Digiõpikutest oleme kasutanud prooviversioone. Kuna praegused digiõpikud ei erine kuigivõrd paberõpikutest ja nendega kaasas olevatest CD-dest, ei näe vajadust neile üle minna. Küll aga kasutame iBooksi raamatukogu.
iPadi kasutamise plussid:
- võimalus kasutada ükskõik millises klassiruumis või väljaspool ruume;
- muudab õppimise huvitavamaks;
- lapsed pole terve tunni arvutis (võrreldes arvutiklassi tundidega);
- lihtne diferentseerida ülesandeid vastavalt õpilaste tasemele;
- võimalus tehtut salvestada ja kohe taas esitada;
- info leiab kiiresti;
- arendab loovust;
- hea ainete lõimimiseks.
Murekohad:
- tehniline pool (hooldamine, rakenduste uuendamine, transport ühest ruumist teise);
- internetiühenduse tagamine;
- pidevalt on vaja õpetajaid koolitada, julgustada;
- kulukas;
- kuna riigis puudub veel üldine rakenduste süsteem õppeaineti, vanuseastmeti, võtab rakenduste otsimine õpetajatelt palju lisaaega.
—
iPadid Gustav Adolfi gümnaasiumis
iPadidega metsas
Käisime 3.b klassiga teisel koolipäeval Aegviidus õuesõppetunnis, kaasas iPadid ja toeks loodusainete õpetajast lapsevanem. Kohe metsaretke alguses täitsid lapsed ilmavaatluse töölehe, määrasid temperatuuri ja tuulesuuna, mida hiljem telefonide abil kontrolliti. iPadilt uuriti Eesti kaarti, et näha, kus Aegviidu asub.
Metsatunni üks osa oli leitud seente pildistamine ja rühmitamine: kukeseen, pilvik, riisikas, puravik, mürgised ja muud seened, ning nende määramine iPadi Seenemääraja abil.
Seeni korjati kahes eri paigas. Esimene kord oli ülesanne korjata kümne minutiga korvi võimalikult palju erinevaid seeni. Lapsed töötasid neljakaupa. Seejärel liikusime lõkkeplatsile, kus korjasime seeni lisaks. Iga rühm koostas oma korjatud seentest näituse. Rühma üks liige iseloomustas seeni, teine filmis. Videos selgitati, milliseid seeni oli kõige rohkem, mida uut teada saadi.
Järgmisel päeval joonistati kunstitunnis paberile pilt metsaretkest. Tunnis pildistasid lapsed iPadiga kaaslaste joonistusi. Seejärel kasutati klassis valminud fotosid ja metsas tehtud fotosid kollaaži kujundamiseks iPadi rakenduse PIC COLLAGE abil. Paaristöödena kujundati kollaažid, kuhu lisati tekste ja templeid. Valmisid lustakad tööd, mis salvestati iPadi.
Esimesed katsetused muusikatunnis
Muusikaõpetuse rakendusi oleme iPadidesse palju laadinud ja nüüd on aeg katsetama hakata. See on muusikaõpetajatele uus ja põnev maailm. Hea on muusikatundides kasutada ka kõrvaklappe, et iga õpilane saaks ise harjutada.
Muusikaõpetaja Moonika Tooming lasi esimeses tunnis õpilastel katsetada eri pille ja valida välja oma lemmik. Tund läks väga hästi ja innustunud olid ka need, kellele muusikaõpetuse tund muidu väga ei meeldi.
Muusikaõpetaja Ly Tammerik valis välja rakendused, mida 2. klassiga katsetada. Alguses tutvustas ta rakendust ja siis palus õpilastel proovida kõrvaklappidega. Seejärel katsuti mängida ühes rütmis. Ridade kaupa said õpilased esitada oma versiooni. Tunni lõpuks proovisime kokku panna eri pillidest orkestri ja mängida. Väga hästi välja ei tulnud, aga proovime veel.
Muusikaõpetaja Ly Tammerik katsetas 8. klassi õpilastega rakendusi. Alguses tutvustati viisijuppi, mida mängima peab. Seejärel moodustati rühmad ja iga rühm proovis eri pillidega viisi mängida.
Esimestes tundides tuli ette ka päris palju probleeme. Rakendused on erineva valjusastmega. Mõni pill kõlab valjemalt kui teine. Ei teata, kuidas rakendusi kasutada, kõike peab katsetama. Mõni iPad keeldus mõne rakendusega heli tegemast.
Animatsioon kunstiõpetuse tunnis
Uues põhikooli riiklikus õppekavas on kunstiõpetusse toodud ka animatsiooni teema. Kunstiõpetaja Marju Liidja on animatsiooni teinud oma õpilastega juba varem, kuid sel aastal tõime prooviks sisse iPadid. Kasutasime iMotion HD rakendust http://applekoolis.blogspot.com/2013/02/imotion-hd-api-kasutamine.html. Õpilased said selle kasutamisega väga hästi hakkama. Animatsioone tegid 7. klassid ning igas klassis oli mõnel rühmal ka oma iPad. Enamik kasutas kooli omasid. Sellega seoses tuli ette probleeme. Nimelt ei saanud õpilased ühe tunniga animatsioone valmis. Järgmises tunnis oli oluline, et nad saaksid jätkata sama iPadiga, kuid võis juhtuda, et see oli mõne teise klassi kasutuses. Esimese tunni lõpus oleks tulnud valmis klipid arvutisse tõmmata. Õpetaja Marju Liidja sõnul peaks rohkem rääkima ka piltide vahetumise kiirusest ja piltide arvust, et sisu tuleks paremini välja.
Allikas: http://applekoolis.blogspot.com/.
—
Kuidas edeneb tahvelarvutite kasutamine?
Ene Koitla
HITSA innovatsioonikeskuse juhataja
HITSA innovatsioonikeskusele teadaolevalt on klassikomplektidega varustatud ligikaudu kümme kooli, kuigi üksikuid seadmeid on muidugi oluliselt rohkemates. Pikemat aega on tahvelarvuteid kasutanud Tallinna reaalkool, Gustav Adolfi gümnaasium, Tallinna Lilleküla gümnaasium ja Tarvastu gümnaasium. Tartu Hiie kool on võtnud tahvelarvutid kasutusele erivajadustega laste õpetamisel.
Huvi tahvelarvutite kasutamise vastu õppetöös on koolides viimasel ajal oluliselt tõusnud, kuid laiaulatuslikku kasutuselevõttu on seni piiranud rahanappus ja seadmete haldamisega seotud küsimused, kuna tahvelarvutid on enamasti mõeldud personaalseks kasutamiseks. Lisaks on oluline takistus seni olnud vähene teadmine metoodika kasutamisest ning õppetööks sobivate rakenduste vähesus. Samuti on tahvelarvutitele loodud vähe eestikeelset digitaalset õppevara. Kirjastused on küll loonud e-õpikuid, kuid metoodika osas on head näited üksikutes koolides kasutusel.
Uuem suund on hoopis BYOD ehk Bring Your Own Device lähenemine, kus õppetöös võetakse kasutusele õpilaste endi mobiilsed seadmed – nutitelefonid, tahvelarvutid, sülearvutid. HITSA innovatsioonikeskus aitab uudseid lähenemisi õpetajateni tuua seminaridel ja infopäevadel, järgmisel korral saab neist ülevaate 7.−9. aprillil toimuval kevadkonverentsil „Pöördepunkt hariduses”.
Sooviks teada, milline on arstide arvamus laste tervise perspktiivist( silmad, kõrvad)niivõrd intensiivistuva arvutikasutuse puhul.
Tere!
See on igati tore, et meie esimese klassi lapsed oskavad iPad kasutada õppemeetodil. Samas jääb küsimus: kuid kuidas on lood meie laste käekirjaga ja peenmotoorikaga? Lasteaiaõpetajana pean tõdema, et koolieelikute näpud vajaksid rohkem harjutamist just selles suhtes, nt kuidas õigesti pliiatsit käes hoida ja kuidas kirjutada oma nime niimoodi, et ilma et näpud pärast kirjtamist ruttu ära ei väsiks ja et kirjapilt ka ilus jääks?!
Seda meile kahjuks iPad ei õpeta, seda tuleb ise õppida!
Arstid ei oska selle kohta midagi arvata. Ja tegelikult pole ka mingit põhjust üle muretseda, sest nagunii istuvad lapsed ju “seadmetes”. Pärast seda kui vidin on muutunud aga kohustuslikuks õppevahendiks hoitakse kodus sellest päris kaugele. See on isiklik kogemus 7. klassi juntsuga.
Kas te kogu loo ikka suutsite läbi lugeda? Ükski arvuti ega tahvel pole eesmärk vaid vahend millegi saavutamiseks nagu direktor seal mainis. Ega arengut pole mõtet eitada, küll aga siduda tehnoloogia just kirjatehnika ja käsitööga. Eks lapsed kirjutavad ju ikka vihikusse ja koovad, kokkavad ja treivad nagu vanasti. Nüüd on lihtsalt viimastel tegevustel ehk suuremgi rõõm küljes.
Ja kodus ei viitsi keegi neist enam arvutis või nutiseadmes istuda (kuna see on õppevahend) vaid jooksevad välja mängima.
Vastuseks Ene Koitlale. Nii tobedat juttu inimese suust, kes peaks kuidagigi innovatsiooniga tegelema pole ammu kuulnud. Enne kui midagi rääkima hakata oleks mõistlik asjad endale ikka selgeks teha. “Tahvlite” hind, haldamine ja muu taoline tehnoloogiline asi pole üldse probleem, kui võrrelda neid tavaliste MS baasil töötavate sülervutitega, pigem vastupidi. Kõik on kordades odavam ja lihtsam. Ning lõpuks võiks nn. haridusinimesed ka aru saada, millega lapsed oskvad ja tahavad tänapäeval töötada.
Laua- ja rüperaalid need igastahes pole. Pigem siis lõng koos varrastega, paber ja pliiats. Pärast “vidinat” muidugi aga siis juba vabatahtlikult ja pühendumusega. .
See nn. BYOD suund on aga täielik tupik. Selle promomist riigiametniku suust on ikka täitsa raske kuulda. Kujutage ette 20 erinevat seadet erinevate opsüsteemidega, millega püütakse ühtset asja lahendada ja kui siis veel ehk kolmandikul klassist polegi võimalik nutiseadet omada. Mis siis? Lõpetage see BYOD jama vähemalt Eestis ära. See pole mingi uus suund vaid miski elust võõrandunud jama.