Mida arvate uue valitsuse koalitsioonileppest?
Enn Kirsman
Audentese erakooli õpetaja
Üldiselt paljulubava koalitsioonileppe taustal tunduvad hariduse lubadused tagasihoidlikud. Näiteks riigigümnaasiumide rajamisega minnakse edasi, kuid midagi ei märgita selle uut tüüpi kooli õppekava kohta. Kui kaotame Nõukogude-aegse koolitüübi, peame kaotama ka Nõukogude-aegse põhimõtte, et kõik õpilased peavad õppima võrdselt pealiskaudselt väga palju õppeaineid. Riigigümnaasiumis peaks õpilasel olema ikkagi oluliselt vähem õppeaineid, näiteks kolm ainet süva- ja kolm umbes praegusel tasemel. Teiseks peaks nende ainete valikul olema õpilasel endal oluliselt suurem sõnaõigus kui praegu. Kaotaksin ära ka hindamise ja asendaksin selle juhendamisega. Eeskujuks sobib riigigümnaasiumile väga hästi IB-õppekava, mis meie koolis töötab ideaalselt ja mille puhul olen oma silmaga näinud, kuidas õpilastest, keda algul miski ei huvita, saavad innustunud õppijad.
Normkoormuste määramist pean õpetajatele kindluse andmiseks. Nimetaksin seda tehtud kahjurluse hüvitamiseks. Kui kihutatakse kuristiku poole ja siis astutakse tagasi, on see samm õiges suunas. Tasuta koolilõuna gümnaasiumis on igati tervitatav idee, ehkki see pole haridusmeede. Kõik ebavõrdsust siluvad meetmed on tervitatavad.
Arusaamatuks jääb see koht, kus antakse mõista, et kooli palgafond on ühtne tervik. Kas see tähendab, et lisaks tugispetsialistidele võib nüüd jälle maksta põhikooli raha „ülejäägist” palka gümnaasiumiosa õpetajatele? Arvan, et mõnigi õpetaja on nõus saama põhikoolis pisut madalamat palka, kui ta saab selle eest võimaluse anda tunde ka gümnaasiumiosas.
Rein Rebane
Rocca al Mare kooli aktsiaseltsi juhataja
Mind üllatas tõsiselt, et jälle on seatud eestikeelne õpe vene gümnaasiumis kahtluse alla, et seda tuleb tõsiselt vaadata, analüüsida jne. Juba kakskümmend aastat on vaadatud ja analüüsitud ja nüüd hakatakse seda protsessi jälle pidurdama. Kas tahetakse uut Krimmi ette valmistada? Juba hakkas valgus tunneli lõpust paistma, aga ei.
Palgatõusulubaduse osas olen skeptiline. Viimasel aastatel on kõik palgatõusu jutud olnud haridusrahva lollitamine. Eelmisel aastal räägiti 11-protsendilisest palgatõusust, sellel aastal 12-protsendilisest, tõsteti palgamäära. Samal ajal suurenes palgafond ühe õpilase kohta eelmisel aastal neli protsenti ja sel aastal ühe protsendi. Järelikult sai ka palk tõusta ainult neli protsenti ja üks protsent. Ja selle juurde öeldakse, et palgamäär ju tõusis. Ma ei tea kahjuks ühtki kauplust, kust saaks palgamäära eest midagi osta, alati küsitakse eurosid.
Jekaterina Gridneva
Sakala eragümnaasiumi direktor
Üldiselt on lepe hea. Gümnaasiumiõpilaste tasuta koolilõuna mõte meeldib ilmselt kõigile. Olen ka õpetajate palgatõusu poolt, sest hinnad on tõusnud ja uue rahastamismudeli järgi saab meie kool natuke vähem raha kui varem. Aga Eesti majanduse praegust olukorda hinnates ei usu ma, et palgatõus saaks olla üle 7−8% protsendi.
Et jätkatakse uuele kutsesüsteemile üleminekut, on samuti hea. Meie koolis on olnud ka metoodikuid, kes on olnud kuulsad ja saanud kõrget palka, kuid keda nägime koolimajas harva, sest nad käisid tihti koolitustel ja tegelesid muu tähtsamaga. Nüüd tegime oma boonuste süsteemi. Aasta lõpus teeb iga õpetaja eneseanalüüsi ja selle alusel maksame talle lisa – konkreetsete ja selgete asjade eest.
Mulle meeldib koalitsioonilepingus ka see punkt, kus märgitakse, et vene kooli lõpetaja peab suutma edasi õppida eesti õppekeelega kutse- või kõrgkoolis. Meie oleme selleni jõudnud ja leiame, et kõik vene koolid peavad jõudma. Neid koole, kus seda pole veel saavutatud, peab riik aitama. Kõige rohkem on vaja aidata muidugi vene koolide õpetajaid. Meie leidsime endale Saaremaal partnerkooli ja vahetasime sellega nädalaks ajaks õpilasi. Järgmiseks tahame vahetada õpetajaid, nii et meie õpetaja õpetab Saaremaal lastele natuke vene keelt ja käib abiõpetajana nende ainete tundides, mida ta meie koolis eesti keeles õpetab. Saaremaa õpetajad töötavad samal ajal siis meie koolis, õpetavad meile näiteks eesti keeles Eesti ajalugu. Vaatame, kuidas õnnestub, aga kasu peaks sellest olema, sest meie õpetaja saab väga hea eesti keele praktika.
Mõne punkti kohta on mul siiski ka küsimusi. Näiteks normkoormuste tagasitoomine. Ma pole normtundide kui selliste vastu, küll aga ei meeldi mulle, et nii kiiresti pärast ühest süsteemist loobumist pöördutakse selle juurde jälle tagasi. Meie õpetaja juba töötab 35 tundi nädalas koolis, ta ei ole enam ainult tunniandja. Ta ei joo pärast ainetundide lõppu lihtsalt kohvi. Koolis on nüüd parem õhkkond. Klassijuhatajate töö on muutunud sisulisemaks. Kas peame sellest kõigest uuesti loobuma?
Kahjuks ei leidnud ma koalitsioonilepingust ka seda, et õpetaja saab iga viie aasta tagant pool aastat palgalist puhkust nagu Taanis. Aga seda on vist ka palju tahta.