Mikkeli muuseumis avati näitus „Kuldaja värvid”

21. märts 2014 Tiina Vapper, Eero Epner - 1 Kommentaar

Kevade alguse päeval, 20. märtsil avati Kadriorus Mikkeli muuseumis näitus „Kuldaja värvid. Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonist”. Eesti ühe märkimis­väärsema era­kunstikogu näitusel saab näha maale aastatest 1910–1945. Esindatud on sellised vanema maali­kunsti autorid nagu Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Ado Vabbe, Endel Kõks, Richard Uutmaa jpt. Muljetavaldavalt palju kaasneb näitusega haridusprogramme ja lisamaterjale.

 

Enn Kunila, kelle mõte see näitus oli?

Mina tegin muuseumile ettepaneku ja muuseum oli nõus. Eelmisel kevadel lõime käed, sügisel toimusid esimesed kokkusaamised, suurema hooga läks asi käima sel aastal.

Soov seda näitust teha on mul olnud ammu. Olen pühendunud sellele, et inimesed võimalikult palju minu valduses olevat kunsti näeksid. Viimased kümme aastat olen oma kunstikogu baasil näitusi korraldanud, mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal. Üks minu unistustest on olnud teha näitust koostöös Eesti kunstimuuseumiga, mis on selleks kõige sobivam ja prestiižikam koht. Lisaks olen kunstimuuseumiga ühendatud ka kunstisõprade seltsi kaudu, kuhu juba aastaid kuulun.

Arvan, et selle näituse tegemiseks oli praegu õige aeg, sest võrreldes eesti kunsti ülevaatenäitusega „Kölerist Subbini”, mis toimus 2010. aastal Tallinna kunstihoones, on kogusse vahepeal märkimisväärne hulk töid juurde tulnud. Nende seas on väga olulisi teoseid, mida Eesti inimestel on nüüd esmakordne võimalus näha. Omamoodi ongi praegune näitus kunstihoone näituse mõtteline jätk.

Kui suur on teie maalikollektsioon ja miks on näitusel väljas just need 44 tööd?

Küsimusele kollektsiooni suuruse kohta olen alati vastanud ja vastan ka praegu, et töid on piisavalt, et anda hea ülevaade eesti kunsti saja viiekümne aasta pikkusest ajaloost. Selles mõttes on Eesti-suguses väikeriigis kunstikollektsionääril imepärased võimalused, Prantsusmaal, Itaalias või mis tahes teises kultuurriigis poleks see mõeldav.

Näituse kunstialbum ning lastele mõeldud jutu- ja värviraamat.

Näituse kunstialbum ning lastele mõeldud jutu- ja värviraamat.

Oma kunstikogu täiendades olen alati lähtunud põhimõttest, et autor oleks eesti kunsti jaoks oluline ja teos selline, mis autorit väga hästi esindaks. Kui tekib küsimus, kas soetada tipptöö või lihtsalt heal tasemel kunstiteos, olen läinud esimest teed.

Näitusel „Kuldaja värvid” on esindatud puhas kuldaeg, aastad 1910–1945 on ka mu enda lemmikperiood eesti kunstis. Oluline koht on näitusel Konrad Mägil, kellelt on väljas üksteist tööd. Teoseid on 44 seepärast, et Mikkeli muuseumi rohkem lihtsalt ei mahu. Töid valides pidasime näituse kuraatori Eero Epneriga silmas näituse hariduslikku suunitlust.

Keda te oma näitusele kõige rohkem ootate?

Kuna mul on olnud õnn kasvada kultuurilembeses peres, tean, et sellel, mida lapsena koged – olgu see kunst, muusika, sport –, on eeldus jääda. Vanemad võtsid mind juba varakult kunstinäitustele ja kontsertidele kaasa, need huvid on jäänud. Just seepärast tahaksin selle näitusega kaasata eelkõige lapsi ja noori. Kunstihuvi ei teki iseenesest, see tuleb äratada.

Samal põhjusel olen pidanud vajalikuks korraldada näitusi ka mujal kui Tallinnas. Eesti ei alga ega lõpe Tallinnaga. Pealinna tullakse harilikult kaupa ostma, kunstinäitusele ja kontserdile tihtipeale ei jõutagi. Üks võimalus ongi viia kunst vaatajate kodukohta. Kuna veedame oma perega suved Hiiumaal, olen teinud ka seal mitu näitust. Eelmisel suvel käis näitusel „Ühe keti neli lüli. Laikmaa, Mägi, Vabbe, Kits” üle 5000 inimese. Väikeses kohas on kunstinäitus sündmus.

Kui hästi meie lapsed ja noored teie arvates eesti kunsti tunnevad?

Toon ühe näite. Eesti kunsti ülevaatenäitusel Tallinna kunstihoones pidin 13–14-aastastele lastele läbi viima ekskursiooni. Hakatuseks palusin neil nimetada eesti kunstnikke. Terve klassi peale ei teatud ühtegi nime. Andsin siis õpilastele ülesande käia näitus iseseisvalt läbi ja leida kolm maali, mis neile kõige rohkem meeldivad. Ning üritada mõelda, miks. Kuna näitusel olid esindatud eesti kunsti suurkujud, said nad ülesande jätta meelde ka kolm nime. Aega andsin poolteist tundi. Poolteist tundi hiljem olid kõik nagu ümber sündinud, vuristasid kunstnike nimesid ette ja tahtsid oma muljeid jagada. Keegi polnud lihtsalt kunagi varem palunud neil maale vaadata. Nii on iga asjaga. Kes kontserdil ei käi, sellel ei saagi muusikaarmastus tekkida. Seetõttu olen mõelnud, et kuna paljud pered ilmselt lapsi näitustele ei vii, on mõistlik teha koostööd koolide ja õpetajatega. Nii on suurem tõenäosus, et laps näitusele satub.

Olen andnud oma kunstikogu põhjal välja ka raamatuid. Ühe oma kunstiraamatutest kinkisin kõikidele kooliraamatukogudele, neid on ligikaudu viissada. Olen ka sel viisil püüdnud kunstiharidusele kaasa aidata.

Kuidas praegusel ajal lapsi maalinäitusele meelitada?

Tuleb üritada pakkuda neile klassikalist kunsti huvitavalt ja mänguliselt. Näituse ettevalmistamisega seotud meeskond – kunstiajaloolased Eero Epner ja Kadri Asmer, kujundaja Tõnis Saadoja, graafiline disainer Martin Pedanik – on kõik nooremapoolsed inimesed, kes pakkusid näituse ettevalmistamise käigus välja palju põnevaid ideid, millest oleme paljud teoks teinud.

Näituse üks uuendus on tahvelarvutitel töötav programm.

Näituse üks uuendus on tahvelarvutitel töötav programm.

Näitusega kaasnevate lisamaterjalide ja programmide valik on üsna lai. Kunstimuuseum tuli nende mõtetega hästi kaasa, muuseumipoolne abi ja toetus on olnud väga suur. Kõige kaalukam osa ideede kirjapanemisel on olnud Eero Epneril, kellega oleme teinud koostööd kümme aastat. Ta on kirjutanud nii minu varasemad kui ka kõik seekordse näituse tekstid. Ja teinud seda minu arvates suurepäraselt.

Kui kauaks näitus avatuks jääb?

Näitus on avatud 7. septembrini, tervelt pool aastat, mis mind eriti rõõmustab. Tänu sellele on suvisel turismiperioodil ka väliskülalistel võimalus näha Eesti klassikalist maali, ja mitte ainult Mikkeli muuseumis, vaid ka Kumus, kus mais avatakse Nikolai Triigi näitus. Igal aastal sellist võimalust ei ole.

Intervjuu tegi Tiina Vapper

Näitus juhatab teed kunsti juurde

Kunstikollektsioone võib üles ehitada mitmele printsiibile tuginedes. Enn Kunila kogu lähtub kollektsionääri maitsest. „Töö peab mulle meeldima,” on Kunila korduvalt öelnud. Kui fookust veel veidi sättida ning keskenduda näiteks teatud ruumilis-ajalistele koordinaatidele – Kunila puhul on selleks Eesti kunst 19. sajandi lõpust 1945. aastani (kuigi kogus on arvukalt ka hilisemaid teoseid) –, siis moodustubki tervik. Säärase terviku põhjal on näitust võimalik teha laias laastus kahel moel.

Näituse kuraator Eero Epner maaliklassikat tutvustamas.

Näituse kuraator Eero Epner maaliklassikat tutvustamas.

Esiteks koostada nn hitinäitus – väljapanek, kus on väljas „parimad parimatest”. Teine võimalus on püüda kollektsioonist välja setitada väiksemaid kimpe, mis saavad kokku mitte ainult tänu sellele, et tööd on „head”. Neid ühendavad ka teatud ühised väärtused, samas kui mõnda teist tööderühma antud kollektsioonis ühendavad teised väärtused.

„Kuldaja värvid” Mikkeli muuseumis on ehitatud üles läbi teatud haridusliku prisma. Esiteks on tõmmatud raam veelgi kitsamaks ning peatähelepanu on ajavahemikus 1910–1945 valminud töödel. Teiseks on välja valitud mõned võrdlemisi kergesti jälgitavad teemad, mille alusel töid rühmitada: Eesti maastikud, välisreisidel valminud loodus- ja linnavaated ning portreed, kus annab tooni melanhoolne atmosfäär. Nende kahe punkti kaudu on vaatajal loodetavasti mugav näitusesaalides liikuda ja tööde vahel seoseid luua, nii et lõppkokkuvõttes võib näitus anda ühe võimaliku sissevaate mitte ainult kollektsiooni, vaid kogu toonasesse kunstiajalukku.

Näitusele tahvelarvutiga

Öeldakse, et seoste loomise oskus on kunsti üks suurimaid trumpe. Seetõttu on antud näituse puhul pandud oluline rõhk ka harivatele lisamaterjalidele ja -programmidele, mis kõik peaksid aitama vaatajal uusi seoseid luua ja tõlgendusi välja pakkuda. Kunstis ei ole õigeid ega valesid vastuseid, kõik tõlgendused on alati õiged ning seda demokraatlikku arusaamist soovivadki kaasavad haridusprogrammid juurutada. Liigagi sageli lähenetakse kunstile ülemäärase aukartlikkuse, isegi hirmuga – „ma ei saa kindlasti aru, see on ju kunst” –, mis halvab kunsti ja vaataja igasuguse suhtluse.

Ühe uuendusena oleme koostöös tarkvarafirmaga Wiseman töötanud välja tahvelarvutitel töötava programmi. Iga külastaja võib isikut tõendava dokumendi alusel laenutada Mikkeli muuseumi kassast tahvelarvuti ning näitusel jalutades sealt lugeda ning vaadata iga töö kohta lisainformatsiooni. Näiteks Nikolai Triigi „Aino Suitsu portree” puhul on ära toodud väljavõtted Aino Suitsu omaaegsetest kirjadest abikaasale Gustav Suitsule, kus ta kirjeldab maalimisprotsessi, aga ka Gustav Suitsu luuletus, mis on samale tööle pühendatud. Endel Kõksi omaaegse Tartu linnavaate puhul on kunstihuvilisel võimalik vaadata toonaseid fotosid Tartu linnast ja võrrelda, kuidas kunstniku nägemus on lisanud värve sellele, mida jäädvustas kaamera. Sääraste lisamaterjalide ja kontekste avavate tekstidega soovime vaataja jaoks avada ruumi, kus tekiksid uued sidemed ja järeldused. Pärast esimest testperioodi lisandub tahvelarvutitesse aprilli alguses ka gümnasistidele suunatud haridusmäng.

Miks seda kõike teha? Sest tahvel­arvutid on nüüdisaegne suhtlusviis ning mitmed muuseumid maailmas kasutavad seda. Ühtlasi võimaldab see jätta näitusesaalid ainult kunsti päralt ilma selgitavate tekstideta ja vaatajal, kes ei soovi lisatõlgendusi, on võimalus jäädagi töödega kahekesi.

Tõeline töö näitusega algab alles pärast avamist

Lisaks tahvelarvutitele ilmub Enn Kunila näituste puhul juba tavapärane album koos sissejuhatava esseega, väiksematele lastele aga värviraamat. Noor graafikatudeng Jaan Rõõmus on teinud suurepärased mustvalged joonistused, mis põhinevad kuueteistkümnel näitusel eksponeeritud tööl. Seeläbi antakse noorele vaatajale võimalus pakkuda välja oma värvilahendus, oma kompositsiooniline lahendus. Kunst peaks ju õpetama nägema maailma loominguliselt, mitte läbi etteantud mustrite.

Näitusega kaasnevad mitmed harivad artiklid. Igal neljapäeval hakkab Eesti Päevalehe tagaküljel ilmuma ühte maali tutvustav lugu, loodetavasti saab teoks ka plaan avaldada iga kuu Õpetajate Lehe vahel vaheleht, mida kunstiajaloo, aga ka ajalooõpetajad saavad soovi korral kasutada töövihikuna.

Päris palju tähelepanu pöörame giidiekskursioonidele. Eesti kunstimuuseumi giidid on väga kogenud ja seekord pakume soovijatele lisavõimalust leppida kokku ekskursioone kas näiteks kollektsionääriga või allakirjutanuga. (Aja kokkuleppimiseks peab pöörduma muuseumi poole.) Tulekul on ka eriekskursioonid maalikunstnike Tiit Pääsukese (26. aprillil) ja Kaido Ole (10. mai) juhtimisel.

Enn Kunila on kõigi oma näituste puhul sõnastanud ülesande, et tõeline töö näitusega algab alles pärast avamist. Oluline pole mitte ainult väljapanek, vaid see, kuidas väljapanekut tutvustada ning publik saali tuua. Lihtne lahendus oleks teha lausreklaami. Keerulisem, kuid tulevikku vaatavalt tuumakam on püüda mõelda välja lahendusi, mis räägiksid kunstist sisuliselt ja aitaksid kunsti juurde inimesi, kes ei orienteeru kunstiajaloo nüanssides, vaid tahavad teeotsa, mida mööda kunstiteose juurde kõndima hakata: mõistlikud täiskasvanud, uudishimulikud gümnasistid ja põhikoolide viimased klassid ning lõbusad mudilased.

Eero Epner, näituse kuraator

Tähtsast päevast tundsid koos kunstikollektsionäär Enn Kunilaga rõõmu Mikkeli   muuseumi direktor Aleksandra Murre (vasakul) ja Eesti kunstimuuseumi direktor Sirje Helme.

Tähtsast päevast tundsid koos kunstikollektsionäär Enn Kunilaga rõõmu Mikkeli muuseumi direktor Aleksandra Murre (vasakul) ja Eesti kunstimuuseumi direktor Sirje Helme.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Mikkeli muuseumis avati näitus „Kuldaja värvid””

  1. Õpetaja ütleb:

    Väga hea mõte!Väga teretulnud,et näitus kaua kestab.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!