Naerame koos elu ilusaks

Kohtasin hiljuti endist kolleegi. Kurtsin talle, et ei julge hariduse teemal kirjutada, sest pole Eesti Vabariigis õpetajana klassi ees seisnud. „Kirjuta koolinaljadest,” soovitas ta. „Oled neid aastaid kogunud ja heast naljast on alati puudus.”

Viimasel ajal kohtan teatris nii palju ängi ja meeleheidet, justkui tegeldaks huumori ja vaimukuse Eesti teatrist väljasuretamisega. Andrus Vaarik on öeldnud, et hea komöödia on üks väheseid asju maailmas, mida vaadates inimene unustab surmahirmu. Olen Karlssoniga sama meelt: kui nalja ei saa, siis mina ei mängi.

Pärast ülikooli lõpetamist suunati mind tööle väiksesse maakooli. Esimesel koolipäeval läksin aiast lilli tooma ja pritsisin ennast pori täis. „Näe, uue õpetaja sukad on tagant täitsa pasased,” märkis üks poiss. Kui sellest oma uutele kolleegidele rääkisin, saime kõik naerda. Tuli välja, et Vändra murdes tähendab „pasane” lihtsalt „porine”.

Arvasin siis nagu nüüdki, et inimestega, kellega koos saab vabalt ja südamest naerda, saab ka pühendunult tõsist tööd teha.

Igatsen praegugi taga Rakvere gümnaasiumi õpetajate tuba. Kogunesime sinna igal vahetunnil. Vahel arutasime probleeme, vahel vaidlesime kirglikult, aga tegime ka nalja ja naersime südamest. Üks vilistlane kirjeldas oma mälestustes, kuidas ta vaatas ükskord õpetajate toa ukse vahelt sisse, et oma õpetajaga rääkida. Aga rääkimata seekord jäigi: „Te kõik naersite ikka täiega, nii et ma ei tihanud teid segada.”

Meie vene keele õpetaja tahtis eesti keelt õppida ja rääkis meiega alati eesti keeles. Ühel hommikul ütles ta mulle: „Mare, sul on täna nii plohoi vit.” (Eesti keeles tähendab see, et halb väljanägemine.) „Jumal küll, mida meie vene keele õpetaja kõik ei tea,” kommenteeris füüsikaõpetaja.

„Teie klassi ühel tüdrukul on nii lühike seelik, et see ei olegi enam seelik – see on mälestus seelikust,” teatas õppealajuhataja klassijuhatajale. Kuna tol ajal sukkpükse polnud, tundis õppealajuhataja muret, mis siis saab, kui tüdruk seeliku veel lühemaks teeb. „Eks ta muidu ehk teekski, „kui ainult seda metsa ees ei oleks”,” arvas klassijuhataja.

Nali on üks imepärane nähtus. Ta kuulub rahvale, temaga ei saa vaielda. Ta ei tunnista piire, norme ega autoriteete. Naerda võib peaaegu kõige üle, kuid mitte inimese ja inimlikkuse üle. Sümpaatsed on inimesed, kes teevad nalja lahedalt, ei pinguta üle ega aja ennast seejuures väga higiseks. Öeldud on, et pelga inimest, kes huumorist aru ei saa. Mul oli kolleeg, kes ütles, et talle ei meeldi inimesed, kes liuglevad naerdes läbi elu: „Nad on minu meelest automaatselt luuserid ning pole võimelised suuri tegusid korda saatma.” Jätsin vastamata, et sina oled küll kogu aeg mossis ja torssis, aga suurte tegude koormat ei paista ikkagi kuskilt.

Koolinaljadel on oma eripära. Neil on kindel algus ja lõpp ning see pole vastastikune kildude loopimine. Õpetaja peab olema oma huumorisoones kindel ja klassis juba varem ennast kehtestanud. Võin kinnitada, et lapsed olid nutikad ka siis, kui nutitelefone veel polnud. Õpetaja tahab õpilast lohutada: „Eks minagi olin noorena rumal ja naiivne.” – „Selles osas olete küll väga hästi säilinud,” arvab õpilane.

Naljad stiilis „lõin sul naljapärast silma välja, sul kohe süda täis” kooli ei sobi. Hea nali sünnib tihti hea maitse piirimail, ja seda piiri peab tunnetama. „Noor naisõpetaja ja direktor teevad hilisõhtuni koolimajas tööd ning nende vahel areneb järgmine kahekõne. „Kas me ei võiks ka intiimsemas plaanis tuttavaks saada?” – „Aga mis me siis teeme, kui lapsed tulevad?” – „Ei tule nii hilja siia enam kedagi, lapsed läksid ammu koju.””

Kooli jõuavad naljad ka õpilaste kodudest: „Minu isa ütles, et naine peab olema nagu toonekurg: pikad jalad ja toob lapsi.”

„Käige minu lapsega õrnalt ümber! Me ise peksame teda ka ainult enesekaitseks.”

Kui õpetaja teeb nalja, siis peab ta mõtlema mitu käiku ette. „Jaan, mis sulle meie klassi uue tüdruku juures kõige rohkem meeldib?” – „Tissid.” – „Marss klassist välja! Aga sinule, Juhan?” – „Juba lähen, juba lähen …”

Naljad muutuvad ajas. Vanasti öeldi, et sul on ilus luigekael, nüüd on oi, kui ilus i-Padi kael.

„Sul on nii ilus monitorirind.” – „Kas sa mõtled suurust?” – „Ei, ma mõtlen, et lame on.”

Nüüd küsivad juba algklassiõpilased tunnist välja mitte WC-sse, vaid B-proovi tegema.

Arvan, et hea nali on meie äradisainitud koolis ka täna vajalik. Moodsat väljendit kasutades lõpetan nii: kui midagi väga pekki läheb, siis huumor aitab alati. Haridusministergi olevat öelnud õpetajatele, kes kurtsid, et palk on väike ja raha pole: „Oma ministri juurde võite alati tasuta tulla.”