Naistepäev, naisteaasta

Kui üritaks kokku lugeda Eesti naispresidendid ja naispeaministrid, poleks see ilmselt kuigi tulemuslik tegevus. Kas meie naised on kuidagi kehvemad kui mujal maal? Kindlasti mitte, pigem otse vastupidi.

Noori naisi hurjutatakse, et nad ei taha lapsi sünnitada, süüdistatakse rahva arvu vähenemises ja ähvardatakse, et kui lapsi ei tee, siis tulevikus pensioni ei saa. Aga miks peakski lapsed sündima, kui ees ootav tulevik on võrdlemisi tume? Kui kehtiv maailmakord variseb kokku nii ehk nii. Kui iseendagagi hästi hakkama ei saa. Kui pole teada, kas suudad lapsed turvaliselt üles kasvatada. Pole kuigi mõttekas sünnitada lapsi projektipõhisesse maailma. Määramatusse rahamaailma, kus ei tea, mis saab. Kuhu mehed on oma suhteliselt eluvõõras tegutsemistuhinas ühiskonna juhtinud.

See süüdimatu jutt, et vaesus pole lastetegemisel takistuseks (et mida vaesem riik, seda rohkem lapsi peres), Eesti puhul ei kehti. Sest ilma rahata ei saa meil pea ainsatki perevälist eluolulist liigutust tehtud. Lapsetegemist rahatus muidugi ei takista, küll aga laste kasvatamist. Lapsed ei kasva virtuaalmaailmas ega pilvepealses Eestis, vaid vägagi reaaleluolustiku tingimustes. Lapsetegemisest loobumine annab tunnistust pigem suurest vastutustundest, millega noored naised on selles tähtsas eluvaldkonnas alati käitunud.

Küll siis hakkaksid ka lapsed tulema

Enne naistepäeva algas ulatuslik Eesti naiste tervise uuring eesmärgiga saada ülevaade viljakas eas naisrahvastiku seksuaal- ja reproduktiivtervisest ning -käitumisest. Mida see siis ka ei tähendaks. Uuring annab võimaluse analüüsida naiste seksuaaltervises toimunud muudatusi viimase kümne aasta jooksul. Uuring andvat ühtlasi lootust selgitada välja põhjused, kas ja miks naised soovivad lapsi saada. Siinkirjutaja saab oma meesterahva aruga asjast aru nii: küll siis, kui avaneks lootus kriisist pääsemiseks, hakkaksid ka lapsed tulema. Nagu külade tühjenemise aegu pärast nälja- ja katkuaegu, nagu pärast Põhjasõda. Ja kui ka Eesti rahvas peakski välja surema, siis pole igatahes fertiilses eas naistel selles kohe mingit süüd, kuigi teinekord üritatakse selles suunas vihjeid teha.

Eesti naised olid omal ajal kõvad tegijad. Muinasajal võis levinud olla emaõiguslik pärimise süsteem, millest võimalik et kauge kaja on jõudnud kroonikaissegi. Leidub isegi vihjeid, et tütarlaste eest võidi lapsepõlves rohkem hoolitseda kui poiste eest. Omal ajal oli nii, vähemalt meil siin, et noor naine valis ise välja oma tulevaste laste isa. Õigus ise endale mees valida oli loomulik. Noor mees pidi pärast kosjade vastuvõtmist ennast tõestama. Peigmees võinud jääda kosimise puhul ööseks pruudi juurde ja saanud siis ka heakskiidu. Kuramaal kuulutati kosjad kordaläinuks, kui neiu jäi peigmehega rahule: noored suleti paariks tunniks aita ja kui keegi mees seal oma osaga hakkama ei saanud, aeti ta häbiga minema. See tava hakkas kaduma alles üle-eelmise aastasaja keskpaiku, samal ajal, kui Eestis hääbus tupelekutsumise komme (naiste muistne kosimisõigus). Need nn prooviööd seostuvad ka naise röövimise ehk tõmbamisega: röövitud pruut jäetud üheks ööks peigmehega kokku – seda juhul, kui tagaajajate vägi nõrgem oli kui röövijate oma. Oli pruut hommikul peigmehega rahul, jäi ta selle juurde, vastasel korral läks isamajja tagasi.

Mitte lahinguväljal ega poliitikapõllul

Algselt kuulus sellesse enesetõestuse vajaduse konteksti ilmselt ka esimese öö õigus (et mitte öelda – esimese öö kohustus), mille saksa soost parunid n-ö usurpeerisid. Eesti pärimuskultuuri juurduv isamees ehk raudkäpp oli oletatavalt sugukonna vanem. Kosjatöös ja pulmaööl osutus ta kaugelt tähtsamaks tegelaseks kui peigmees ise. Küllap oli nõnda, et kui raudkäpp oma kohustustega hakkama ei saanud, polnud tal enam asja ka juhipositsioonile kogukonna elus. Mida see peaks tähendama? Just raudkäpp tegi tõenäoliselt valmis esimese lapse, pärija peretütre või perepoja. Seda tähtsat tööd ei saanud ometi nohikust peigmehe hooleks jätta. Kui raudkäpal aga väge ja võimu ei jätkunud, võis ju iga noorik öelda: mis mees, ei saa isegi lapsetegemisega hakkama.

Jätkus see tendents kõige viimaste aegadeni välja. Sest ajast pole ju väga palju aastasadu mööda saanud, kui papa Jannsen paukus prohvet Maltsveti pihta – see üllekätte läinud loom ja häbbemata patto koer elanud porduelu: „Kus üks noorpaar temma ussolistest laulatatud saab, seal on pettis käepärrast ja laulatab neid südda ösel ueste ülle, linnotab prudi ja wiib tedda peigmehhe jurest isse kambri (ja olgo räkimata, mis seal toimub). Pärrast neid pimmeduse tempusi olla norik õige mehhe naene; kõik teised, kedda temma laulatanud ja linnotanud ep olle, nimetab ta häbbemata patto koer – pordonaesiks.” (Eduard Vilde prohvet Maltsveti kohta, tsiteerides Jannseni ajalehte.) Prohvet Maltsvet kui raudkäpa institutsiooni alalhoidja?

Nõnda et naised ja just noored naised valisid, kes on väärt mees kogukonda juhtima. Naised n-ö delegeerisid oma loomuliku võimu sujuvalt meestele, et las mängivad oma sõjamänge, peaasi et ei nuta. Naiste enesetõestus teostus mitte lahinguväljal ega poliitikapõllul, vaid kõige pühamas, intiimsemas, kõige eluolulisemas, kõige naiselikumas valdkonnas. Polnud see kaugeltki ainult kohalik tava. Muistses Egiptuses näiteks sai vaaraost tegelik valitseja alles abiellumise kaudu oma õega. Kes andis seega oma loomuomase võimu edasi vennale (kellele meeldis justkui rohkem poisikese kombel lõvidele jahti ja sõdu pidada), et ise keskenduda kõige tähtsamale – elu edasikandmisele, laste kasvatamisele/õpetamisele. Võib ka nõnda öelda: naised valitsesid, mehed juhtisid.

—

Kui ikka ei oska võimu kasutada

Võim käes ja armsaks saanud, ei vajanud hilisemad valitsejad sedavõrd enam naiste häält võimule jäämiseks. Seega kandus fookus sõjapidamise, poliitikategemise, demokraatia edendamise valdkonda. Mis jätkub kahjatsetavalt tänase päevani. Demokraatia ei vaja enesetõestust. Võim rikub. Võimumehed muutuvad liiga enesekindlaks. Ent enesekindlad satuvad sagedamini juhipositsioonile ja mehed olevat (nüüd) juba loomu poolest enesekindlamad kui naised. Kompetentsemad ja andekamad kahtlevad oma võimetes. Tekkinud surnud ringi murdmiseks ei jää palju muud teha kui taas võimule tulla.

Eestis tehakse uut valitsust ja juba manitsetakse, et otsustusi tuleks teha mitte emotsionaalsuse, vaid statistika pinnalt. On kaks lähenemisviisi: üks kipub nägema inimeste taga statistikat, teine näeb numbrite taga inimest. Inimlikud vs. statistilised väärtused. Emotsionaalne vs. utilitaarne suhtumine loodusse. Enam ei saa olla suurt kahtlust, kumb suhtumine, kumma poole võim ja valitsus on maailmaasjad sellisesse kurbloolikku seisukorda viinud, nagu need on. Statistilis-emotsionaalse suhtumise kujunemises on veel arenguruumi.

Üsna loomulik, et kui mehed ei saa, ei oska neile delegeeritud võimuga palju mõistlikku peale hakata (ekstensiivne areng, sõjad, rahakultus …), tuleb see võim tasakaalu taastamise nimel tagasi võtta. Kas või ajutiste tagasilöökide hinnaga. Et seda praegustele tingimustele vastavalt loomuomasemalt jagada. Ei saa loomulikult eeldada, et võim vedeleb maas, vaja ainult üles tõsta. Mehed põrgivad vastu, on kuidagi ära harjutud oma üleolekuga. Ei söanda hästi nimetada seda praeguseks välja kujunenud meestekeskset ühiskonda väärtuspõhiseks, pigem ikka suuresti rahapõhiseks. Kus kannatavad kõige haavatavamad, üksikud pensionärid ja lapsed. Vähemalt nõnda palju võiks isegi rahapõhiselt suuta teha, et ka üksik naispensionär saaks oma elatisrahast elu elatud.