Õpetajad streikima – veel sel aastal

7. märts 2014 Kristi Saare Pelgulinna gümnaasiumi õpetaja - 11 kommentaari

Olen tavaline noor õpetaja. Annan oma panuse õpilaste riigieksamiteks ettevalmistamisel, mind kaasatakse koolis tehtavatesse otsustesse ning koolitan teisi õpetajaid. Naudin seda, et saan anda ühiskonnale tagasi. Sellest kõigest hoolimata olen praegu õnnetu, sest tunnen, et Eesti haridussüsteem saaks olla parem, kui see praegu on.

See eeldab süsteemseid muutusi, mille saavutamiseks peavad õpetajad olema valmis oma õiguste eest seisma, kas või streikides. Reastan neli probleemi, mille lahendamine on iga õpetaja, lapsevanema ja haridusametniku südameasi.

Õpetajad ei õpeta

Mulle väga meeldib õpetada. Kontakt, mis tekib õpilasega, kes koolis õpitu tulemusel õitsele puhkeb, on fantastiline. See motiveerib sügiseti klassi ette tulema. Kahjuks on õpetaja töösse õpetamist vähe alles jäänud.

Riiklik õppekava on praegu tore soovituslik dokument, mis on küll inspireeriv, aga mida igapäevatöösse ei mahuta, sest õpetajad mattuvad paberimajanduse alla: kirjutada tuleb töökavasid, ainekavasid, hindamisjuhendeid, eneseanalüüse, tegevusaruandeid jms. Koolis käivad kontrollid kontrollivad dokumentatsiooni olemasolu, aga mitte kasutamist. Kõike seda kirjutamist annaks teha nii, et me ei kuluta sadu tunde tööaega, et luua juba olemasolevaid asju.

Teine probleem on õpetaja muutumine kasvatajaks, psühholoogiks ja vajadusel vangivalvuriks. Kiire elutempo ja kesise majandusolukorraga kaasneb palju katkistest peredest ja probleemidega lapsi. Vanemad pingutavad, et tagada oma lastele söök ja peavari. Töötan koolis, kus õpilasi ei valita, seega pole mul võimalik õpetada ainult neid, kellel on toetav pere. Praegu on tugiteenuste rahastamine küsimärk, õpetaja peab aga suutma õpetada 30 õpilast ning samal ajal tegelda õpilastega, kellel on nälg, tähelepanuraskused, käitumishäire või kelle vanemad lahutavad. Keeruline on sellises olukorras tagada head haridust igale õpilasele klassis.

Õpetaja aeg on justkui kummist, sest uusi ülesandeid mahub tööaega alati juurde. Lisaks kontakttundidele peab parandama töid, täitma e-kooli, suhtlema vanematega, juhendama uurimistöid, osalema koolitustel, õpilasi nõustama, projekte kirjutama, õppekäike planeerima, tunde ette valmistama jne. Kui lisada ka kohustus koridoris korda pidada, siis ongi 35 astronoomilist töötundi pauguga lõhki. Õpetajate liidu uuringud näitavad, et meie keskmine tööaeg kisub 50 tunni kanti. Kui kell kõrval käima panna, peaksid paljud õpetajad punase pastaka varna panema juba neljapäeva pärastlõunal.

Lisaks tahan tegelda andekate õpilastega, keda Eestis on PISA testi järgi kahjuks vähe. Need paar tundi nädalas, mis võiks sellele pühendada ei mahu ka 50 töötunni sisse.

Üldine suhtumine õpetajatesse

Õpetajaamet on ühiskonnas ülioluline. Ometigi, kui keegi kuuleb, et olen õpetaja, vaadatakse mind justkui mõnda eksootilist loomaaia eksponaati. Aeg-ajalt küsitakse kaastundlikult, kas mul on ikka õnnestunud leida rikas mees, kes mu õpetamishobi toetaks.

Eelmise streigi ajal võtsid netikommentaariumis sõna inimesed, kes olid kunagi õpetajaga konflikti sattunud, ja küsisid, miks peaks nendele „kibestunud vanatüdrukutele” üldse midagi maksma. Haridust peaks andma missioonitundest, õhust ja armastusest.

Ühiskonna ootused õpetajale on ületamas inimvõimete piire. Õpe­tajana pean olema haritud, laia silmaringiga, innovaatiline, ennast pidevalt täiendama ja esinduslik välja nägema. Pean olema suurepärane enesekehtestaja, diplomaat ja nõustaja. Lisaks suutma tekitada õhinat ja panna silmad särama ka kõige vähem motiveeritud õpilasel. Pole üllatav, et kõikidele nendele ootustele korraga vastamine põletab kooli tulevad noored õpetajad juba paari aastaga läbi.

Hetkeolukord on selline, et õpetajale võib öelda mida iganes. Palgatõusu tundsid küll nooremõpetajad, aga teised mitte. Kahtlen, et on õpetajaid, kes usuvad, et õpetaja palk jõuab lähiajal Eesti keskmiseni, rääkimata sellest, et see võiks olla 20 protsenti sellest suurem. Statistiliselt on see saavutatav, aga tegelikult on olukord ebakindel. Selle asemel et saada motiveerivat palka või tunnustust, saab juurde lisaülesandeid ja -kohustusi. Olen üks nendest õpetajatest, kelle jaanuarikuisele palgalehele polnud põhipalgaks kirjutatud mitte 800 eurot, vaid 715 (brutos).

Haridusministri sõnavõtud tegelevad aga sisuliselt süü ümberjagamisega. Mind huvitab, kelle nimi tuleks haridusministri soovitusel politseile avaldust esitades palgaraha ärakaotajana kirja panna. Valdkonna juhina võiks ministril olla piinlik, et tema valitsemisalas on raha kadunud – halva finantsdistsipliiniga erafirma juht oleks samas olukorras ammu vallandatud.

Muudatustel puudub sisuline tugi

Eesti hariduse parim praktika on olnud pidev muutumine. Muutumine nii, et eelmiseid muudatusi pole veel rakendada jõutudki. On reformitud õpetajatele kutse andmine, kirjutatakse lahti tehnoloogia kasutamisega seotut. Olen kaotanud järje, milline ma täpselt olema pean, et õpetaja olla.

Uute õppekavade rakendamisel oleks Eesti haridussüsteem maailma tipus. Rakendamine nägi aga välja selline, et õpetajatel paluti oma aine- ja töökavad viia uue õppekavaga vastavusse. Sellele ei lisandunud metoodilist tuge ega abistavaid koolitusi.

Uuele õppekavale vastavad õpikud tulid heal juhul aasta-paar hiljem, kui üldse. Kuna õpikutel puudub kvaliteedikontroll, ei saa neid lõplikult usaldada. Et materjalid puuduvad, leiutab iga tavaõpetaja oma klassiruumis jalgratast. Õpetajate koostööks aega ja tuge ei ole, kõik tuleb justkui iseenesest ja lennult. Lisamaterjalide otsimiseks tuleb aeg leida pärast õhtusööki.

Õpetajatel pole õigusi

Õpilaste käitumise mõjutamiseks on kaks moodust: õpilasega rääkida või ta tunnist eemaldada. Koolil on kohustus tagada õpilasele järelevalve ja pedagoogiline juhendamine (§ 58), kuid sõnagi ei ole sellest, kuidas tasustada pärast tunde jäetud õpilase valvamist.

Kas saame siis imestada, miks meie klassides on õpilased, kes teisi terroriseerivad ja keda õpetajad ei saagi ohjata? Kui pidevalt vähendatakse tugitöötajate arvu, siis kuidas on mul võimalik üksi klassiruumis pakkuda tuge abi vajavale õpilasele ning samal ajal ülejäänud klassi hästi õpetada? On väga vähe õpetajaid, kes soovivad vabatahtlikult oma tööpäeva 1,5 tunni võrra pikendada, et koos korrarikkujaga aega veeta. Kuidas aga anname haridust lastele, kes vajavad veidi lisatoetust ja lisatähelepanu?

Reklaamlause „Tule õpetajaks – siis lõppeb tööpäev kell kolm ja suved on vabad” peidab endas šokeerivamat tegelikkust. Tööülesannete hulgas on muuhulgas see, et pead taluma solvanguid ja ähvardusi. Enda kaitsmiseks võid professionaalselt, viisakalt ning mitte ähvardades paluda õpilaselt, et ta enam nii ei teeks.

Me tahame, et meie koolidest tuleksid empaatiavõimelised ning paigas väärtushinnangutega kodanikud. Seda peaks õpetaja nendeni viima nii väärtuskasvatuse kui ka isikliku eeskujuga. Mis eeskuju annab aga pedagoog, kes ei saa enda õiguste eest seista ning keda kohati jätkuvalt klienditeenindajaks peetakse? Praegune õpetaja ei saagi olla eeskujuks, kuidas enda eest seista, ja näidata, mis on sotsiaalne vastutus, sest temaga võib teha mida iganes.

Tulevik?

Inimestega tehakse seda, mida nad lasevad endaga teha. Õpetajad on liiga kaua pidanud kuulama tühje lubadusi ja süüdistamist. Aeg on tekitada uuesti ühiskonnas demagoogiavaba diskussioon teemal, mida me Eesti haridusest tegelikult soovime. Ei piisa algatusest, et kool olgu huvitav. Meil peab olema ka tipptasemel inimresurss, kes on hästi tasustatud ja motiveeritud.

Õpetajad, õpilased, lapsevanemad, haridussõbrad, algatame haridusmuutuse sisuliselt ja sisukalt! Astume mugavustsoonist välja ja avame kooli dialoogiks lapsevanematele ja erasektorile, et tuua kooli värskeid ideid ja energiat muudatuste elluviimiseks. On küpsemas uus streik, sest enam ei piisa vaid kosmeetilistest muudatustest. Kui õpetajaid ei kuulata, siis läheme plakatitega taas kord Toompeale, näiteks eksamiperioodil. Muidu saabub hetk, mil koolist lahkudes kustutab tule viimane lahkuv õpetaja.