Õpetajad streikima – veel sel aastal
Olen tavaline noor õpetaja. Annan oma panuse õpilaste riigieksamiteks ettevalmistamisel, mind kaasatakse koolis tehtavatesse otsustesse ning koolitan teisi õpetajaid. Naudin seda, et saan anda ühiskonnale tagasi. Sellest kõigest hoolimata olen praegu õnnetu, sest tunnen, et Eesti haridussüsteem saaks olla parem, kui see praegu on.
See eeldab süsteemseid muutusi, mille saavutamiseks peavad õpetajad olema valmis oma õiguste eest seisma, kas või streikides. Reastan neli probleemi, mille lahendamine on iga õpetaja, lapsevanema ja haridusametniku südameasi.
Õpetajad ei õpeta
Mulle väga meeldib õpetada. Kontakt, mis tekib õpilasega, kes koolis õpitu tulemusel õitsele puhkeb, on fantastiline. See motiveerib sügiseti klassi ette tulema. Kahjuks on õpetaja töösse õpetamist vähe alles jäänud.
Riiklik õppekava on praegu tore soovituslik dokument, mis on küll inspireeriv, aga mida igapäevatöösse ei mahuta, sest õpetajad mattuvad paberimajanduse alla: kirjutada tuleb töökavasid, ainekavasid, hindamisjuhendeid, eneseanalüüse, tegevusaruandeid jms. Koolis käivad kontrollid kontrollivad dokumentatsiooni olemasolu, aga mitte kasutamist. Kõike seda kirjutamist annaks teha nii, et me ei kuluta sadu tunde tööaega, et luua juba olemasolevaid asju.
Teine probleem on õpetaja muutumine kasvatajaks, psühholoogiks ja vajadusel vangivalvuriks. Kiire elutempo ja kesise majandusolukorraga kaasneb palju katkistest peredest ja probleemidega lapsi. Vanemad pingutavad, et tagada oma lastele söök ja peavari. Töötan koolis, kus õpilasi ei valita, seega pole mul võimalik õpetada ainult neid, kellel on toetav pere. Praegu on tugiteenuste rahastamine küsimärk, õpetaja peab aga suutma õpetada 30 õpilast ning samal ajal tegelda õpilastega, kellel on nälg, tähelepanuraskused, käitumishäire või kelle vanemad lahutavad. Keeruline on sellises olukorras tagada head haridust igale õpilasele klassis.
Õpetaja aeg on justkui kummist, sest uusi ülesandeid mahub tööaega alati juurde. Lisaks kontakttundidele peab parandama töid, täitma e-kooli, suhtlema vanematega, juhendama uurimistöid, osalema koolitustel, õpilasi nõustama, projekte kirjutama, õppekäike planeerima, tunde ette valmistama jne. Kui lisada ka kohustus koridoris korda pidada, siis ongi 35 astronoomilist töötundi pauguga lõhki. Õpetajate liidu uuringud näitavad, et meie keskmine tööaeg kisub 50 tunni kanti. Kui kell kõrval käima panna, peaksid paljud õpetajad punase pastaka varna panema juba neljapäeva pärastlõunal.
Lisaks tahan tegelda andekate õpilastega, keda Eestis on PISA testi järgi kahjuks vähe. Need paar tundi nädalas, mis võiks sellele pühendada ei mahu ka 50 töötunni sisse.
Üldine suhtumine õpetajatesse
Õpetajaamet on ühiskonnas ülioluline. Ometigi, kui keegi kuuleb, et olen õpetaja, vaadatakse mind justkui mõnda eksootilist loomaaia eksponaati. Aeg-ajalt küsitakse kaastundlikult, kas mul on ikka õnnestunud leida rikas mees, kes mu õpetamishobi toetaks.
Eelmise streigi ajal võtsid netikommentaariumis sõna inimesed, kes olid kunagi õpetajaga konflikti sattunud, ja küsisid, miks peaks nendele „kibestunud vanatüdrukutele” üldse midagi maksma. Haridust peaks andma missioonitundest, õhust ja armastusest.
Ühiskonna ootused õpetajale on ületamas inimvõimete piire. Õpetajana pean olema haritud, laia silmaringiga, innovaatiline, ennast pidevalt täiendama ja esinduslik välja nägema. Pean olema suurepärane enesekehtestaja, diplomaat ja nõustaja. Lisaks suutma tekitada õhinat ja panna silmad särama ka kõige vähem motiveeritud õpilasel. Pole üllatav, et kõikidele nendele ootustele korraga vastamine põletab kooli tulevad noored õpetajad juba paari aastaga läbi.
Hetkeolukord on selline, et õpetajale võib öelda mida iganes. Palgatõusu tundsid küll nooremõpetajad, aga teised mitte. Kahtlen, et on õpetajaid, kes usuvad, et õpetaja palk jõuab lähiajal Eesti keskmiseni, rääkimata sellest, et see võiks olla 20 protsenti sellest suurem. Statistiliselt on see saavutatav, aga tegelikult on olukord ebakindel. Selle asemel et saada motiveerivat palka või tunnustust, saab juurde lisaülesandeid ja -kohustusi. Olen üks nendest õpetajatest, kelle jaanuarikuisele palgalehele polnud põhipalgaks kirjutatud mitte 800 eurot, vaid 715 (brutos).
Haridusministri sõnavõtud tegelevad aga sisuliselt süü ümberjagamisega. Mind huvitab, kelle nimi tuleks haridusministri soovitusel politseile avaldust esitades palgaraha ärakaotajana kirja panna. Valdkonna juhina võiks ministril olla piinlik, et tema valitsemisalas on raha kadunud – halva finantsdistsipliiniga erafirma juht oleks samas olukorras ammu vallandatud.
Muudatustel puudub sisuline tugi
Eesti hariduse parim praktika on olnud pidev muutumine. Muutumine nii, et eelmiseid muudatusi pole veel rakendada jõutudki. On reformitud õpetajatele kutse andmine, kirjutatakse lahti tehnoloogia kasutamisega seotut. Olen kaotanud järje, milline ma täpselt olema pean, et õpetaja olla.
Uute õppekavade rakendamisel oleks Eesti haridussüsteem maailma tipus. Rakendamine nägi aga välja selline, et õpetajatel paluti oma aine- ja töökavad viia uue õppekavaga vastavusse. Sellele ei lisandunud metoodilist tuge ega abistavaid koolitusi.
Uuele õppekavale vastavad õpikud tulid heal juhul aasta-paar hiljem, kui üldse. Kuna õpikutel puudub kvaliteedikontroll, ei saa neid lõplikult usaldada. Et materjalid puuduvad, leiutab iga tavaõpetaja oma klassiruumis jalgratast. Õpetajate koostööks aega ja tuge ei ole, kõik tuleb justkui iseenesest ja lennult. Lisamaterjalide otsimiseks tuleb aeg leida pärast õhtusööki.
Õpetajatel pole õigusi
Õpilaste käitumise mõjutamiseks on kaks moodust: õpilasega rääkida või ta tunnist eemaldada. Koolil on kohustus tagada õpilasele järelevalve ja pedagoogiline juhendamine (§ 58), kuid sõnagi ei ole sellest, kuidas tasustada pärast tunde jäetud õpilase valvamist.
Kas saame siis imestada, miks meie klassides on õpilased, kes teisi terroriseerivad ja keda õpetajad ei saagi ohjata? Kui pidevalt vähendatakse tugitöötajate arvu, siis kuidas on mul võimalik üksi klassiruumis pakkuda tuge abi vajavale õpilasele ning samal ajal ülejäänud klassi hästi õpetada? On väga vähe õpetajaid, kes soovivad vabatahtlikult oma tööpäeva 1,5 tunni võrra pikendada, et koos korrarikkujaga aega veeta. Kuidas aga anname haridust lastele, kes vajavad veidi lisatoetust ja lisatähelepanu?
Reklaamlause „Tule õpetajaks – siis lõppeb tööpäev kell kolm ja suved on vabad” peidab endas šokeerivamat tegelikkust. Tööülesannete hulgas on muuhulgas see, et pead taluma solvanguid ja ähvardusi. Enda kaitsmiseks võid professionaalselt, viisakalt ning mitte ähvardades paluda õpilaselt, et ta enam nii ei teeks.
Me tahame, et meie koolidest tuleksid empaatiavõimelised ning paigas väärtushinnangutega kodanikud. Seda peaks õpetaja nendeni viima nii väärtuskasvatuse kui ka isikliku eeskujuga. Mis eeskuju annab aga pedagoog, kes ei saa enda õiguste eest seista ning keda kohati jätkuvalt klienditeenindajaks peetakse? Praegune õpetaja ei saagi olla eeskujuks, kuidas enda eest seista, ja näidata, mis on sotsiaalne vastutus, sest temaga võib teha mida iganes.
Tulevik?
Inimestega tehakse seda, mida nad lasevad endaga teha. Õpetajad on liiga kaua pidanud kuulama tühje lubadusi ja süüdistamist. Aeg on tekitada uuesti ühiskonnas demagoogiavaba diskussioon teemal, mida me Eesti haridusest tegelikult soovime. Ei piisa algatusest, et kool olgu huvitav. Meil peab olema ka tipptasemel inimresurss, kes on hästi tasustatud ja motiveeritud.
Õpetajad, õpilased, lapsevanemad, haridussõbrad, algatame haridusmuutuse sisuliselt ja sisukalt! Astume mugavustsoonist välja ja avame kooli dialoogiks lapsevanematele ja erasektorile, et tuua kooli värskeid ideid ja energiat muudatuste elluviimiseks. On küpsemas uus streik, sest enam ei piisa vaid kosmeetilistest muudatustest. Kui õpetajaid ei kuulata, siis läheme plakatitega taas kord Toompeale, näiteks eksamiperioodil. Muidu saabub hetk, mil koolist lahkudes kustutab tule viimane lahkuv õpetaja.
Lugedes lp. noore õpetaja Kristi Saare artiklit, siis esimene emotsioon on masendus. Tahaks hüüatada:”Lootusetu olukord. Tule ära õpetaja ametist, kui leiad mingi parema võimaluse end ühiskonnas realiseerida!” Või leia kool, kus need sinu poolt tõstatatud õpetajat ahistavad tegurid on kõikide (õpetajad, juhtkond, ühiskondlikud nõukogud jms.) ühispingutustega viidud miinimumini. See teine võimalus näitab, et mul kuskil ajusopis on usku, et on ka koole vist, kus õpetaja saaks õnnelikult oma tööd teha, kui …? Ise olen vana õpetaja ja juba aasta koolist eemal. Üks minu väide on see, et koolis ei ole see probleem, kuidas minusugusele vanale õpetajale toimetulekuks palka maksta, vaid kuidas noort õpetajat kooli saada ja tema koolis töötamine kindlustada, et tal ka normaalne isiklik elu koolitöö kõrval oleks ja et saaks aega ennast arendada ja õppida kasutama kõiki IT lahendusi, et õpetamine koolis tõepoolest huvitavaks muuta.
Mõistagi on selle võtmeküsimus konkureeriv palk. Kui see noor õptaja juba koolis on, siis kuidas vähendada seda tööd, mis ei ole seotud kontakttunniga ja tunni ettevalmistamisega. Mõned aastad tagasi, vist 2010 olin Tallinnas koolitusel, mis viidi läbi eesmärgil, kuidas koostada vastavalt uuele riiklikule õppekavale kooli ainekava ja sealt edasi aineõpetaja töökava. Algatuseks palus koolitaja osavõtjatel anda ülevaade, miks nad koolitusele tulid. Minu kõrval oli õpetaja, kes oli suvel tööle palgatud noorem õpetaja ühest Hiiumaa maakoolist. Ta oli saadetud koolitusele, et tehku omale selgeks kuis ainekava vaja teha on. Paljud õpetajad (koolitusel osales ca. 25 õpetajat, kelle seas ka mõned õppeala juhatajad), väitsid sama, et nad on segaduses, peavad jälle tegema koolide juhtkondade nõudmisel uue õppekava uue riikliku õppekava ja sellest lähtuvalt kooliastmeti oma uue ainekava ja sellest lähtuvalt klassiti oma uue töökava. Ja selle murega olid paljud õpetajad koolitusel augusti lõpus, kus 5 päeva oli jäänud kooli alguseni ja kooli juhtkonnad aineõpetaja kukil, nõudega esitada töökavad klassiti 1 septembriks. Mina tahtsin näha kuidas koolitaja, kes kaua aega töötanud õppejõuna Tallinna Ülikoolis, seda teemat käsitleb ja et saada uusi lähenemisnurki. Koolitusel osalenute selgitused osavõtu eesmärkidest viisid osalejad mõttearenguni, et miks Tallinna Ülikool ei tee näidisainekava koolidele uue riikliku õppekava alusel ja saadaks koolidele eeskujuks. Ei oleks vaja aineõepetajatel koolis vaja “jalgratast leiutada”. Mina pakkusin välja, et teeme see kaks päeva tööd ja paneme selle ainekava kokku. Meie koolitaja sai vastata seepeale, et nad, Tallinna Ülikool,tegi ettepaneku Haridusministeeriumile, et Tallinna Ülikool teeb vastava alus ainekava. Haridusministeerium oli keeldunud. Põhjendusega, et nende arvates peab kool need dokumendid uue riikliku õppekava alusel ise koostama. Mina sain aidata oma noort Hiiumaa kolleegi, et andsin talle oma arvutist oma ainekava ja klasside töökavad, sest vaevalt Hiiumaal saab kehalise kasvatuse tunde läbi viia väga teistmoodi kui kesk eestis. Eks copy pastega saab aine ja töökavast ju maha võtta need minu poolt õpetatavad õpioskused, mida Hiiumaa koolis teha ei saa. On ju see kooli õppekava ja ainekava koostamine selle mõttega Haridusministeeriumi poolt aineõpetaja õlgadele pandud, et siis pidada saada ainekava teha konkreetse kooli tingimusi arvestatavalt. Milline tulemus siis teistpidi mõelduna ei olevat võimalik. Tõele au andes tuleb märkida, et need paar õppeala juhatajat, kes koolitusel osalesid, jagasid minu jaoks huvitavaid kogemusi, kuis koolis koostööd tehakse,nii juhtkonna kui ka õpetajate vahel, et kogu sellest protsessist aineõpetajatel kasu oleks. Ju siis nendes koolides juhtkond ei istu nn. “mugavustsoonis”.
Olen kirjutajaga nõus:inimestega tehakse seda,mida nad lubavad endaga teha.
Üks põhjus, miks õpetaja elukutse maine ongi madalamal kui muru,on see, et õpetajatel pole olnud mahti ega tahtmist, tihti ka piisavat kõrget enesehinnangut, et oma eneseväärikuse ja õiguste eest seista. Kes koolis tõesti töötanud, mitte lihtsalt tunde andnud, teavad,kui paljukest energiat põhitööst üle jääb eraelugi jaoks, rääkimata siis enda elukutse esindamisest avalikkuses. Sellegipoolest, et me pole olnud kuigi järjekindlad ning visad enda eest seismas, pean oluliseks nii noorte algavate kui ka pikema staažiga õpetajaid võrdselt väärtustamist- palgas ja sõnas. Kõigi olevikus tegutsevate õpetajate eeskuju ning nende kohtlemine ühiskonnas on mõõdupuuks praegustele õpilastele ehk võimalikele tulevastele õpetajatele.
Tegelikult ei ole kõik õpetajad nii muserdunud nagu jääb kõlama artiklist. Ma tahan küsida autorilt, et mille eest või vastu ta tahab streikida. Kui Teie koolis on elu nii halvasti korraldatud peab ju kodunt pihta hakkama.
Minu hinnang tekstile on lihtsalt halvasti juhitud kool. Koolimajas jagab ülesandeid juht ja mitte riik. Linn peaks vaatama üle sellise kooli siseelu ning on võimalik, et noor õpetaja peab hindama oma õpetamise kirge.
Tunnistan ausalt, et olen koolikauge inimene, aga kas õpilastele, kes “teisi terroriseerivad ja keda õpetajad ei saagi ohjata?” ei oleks targem politsei kutsuda? Näiteks “Karistusseadustiku” § 262 või § 263 tunnustel.
Annelyl võib õigus olla. Aga kas keegi teab, kui palju meil on hästi või halvasti juhitud koole.
Nüüd tekibki küsimus, et kes siis seisab õpetaja eest. Väidetavalt tavakoolide laste emad isad rabavad madalapalgalist tööd. Kui on isa perekonnas? Kui ta töötab välismaal? Käisime Tammjärve koolis, kus koolijuht hr. Rebane ütles, et nemad ei pea isadepäeva, et mitte osatada laste hingehaavu. Artiklist näeme, et 35 tunniga nädalas ei tule kuidagi toime. Mulle meeldib see mõte, et õpetajal ei jätku aega ja vaimu õpetaja ameti esindamiseks. Kes siis meid esindavad. Koolijuhid. Lugesin Gustav Adolfi kooli direktori hr. Aguri mõttekäiku. Et vaadates koolijuhtide üldkogudel särata ja ilmetuid kolleege, tekkis tal küsimus, et kuidas on võimalik, et nad juhivad koole. Mulle tuttavas koolis läks üle kümne aasta, kui juhtkond lõpuks välja vahetati. Aga kui palju nad jõudsid selle ja enama ajaga koolielu ebareaalseks muuta. Aga kui palju selle ja veel enamgi aja pidid õpetajad oma tervist raiskama. Ja kui juht oli lahti lastud, kandideeris ta juba järgmises koolis koolijuhiks. Ja seda kõike haridusministeeriumi valvsa silma all ( loe: kooli sisehindamise). Võeti üle jälle tarkade välismaalaste nõuandeid ja mindi kooli juhtimises üle sisehindamisele. Ja siia ongi koer maetud. Meie hariduskultuur ei kannata seda välja. Ma ei tea, kui paljudes koolides on veel aineõpetaja ametijuhendites 2000 aastate algul juhendisse ilmunud lause:” Aineõpetaja ei kritiseeri ei üheski kohas ega situatsioonis kooli, kooli juhtkonda, kolleege”! Kui näitasin seda ametijuhendit ühel seminaril Eesti koja haridusnõunikulule, oli tema kiire vastus:” Sellest koolist lahkuksin ma päevapealt!. Kes siis seisavad õpetaja eest, et noor õpetaja jääks kooli püsima? Nende säratute ja ilmetute koolijuhtide vaikival nõusolekul ongi õpetaja n.ö. “ninapidi maapinda surutud”. Nüüd hakkab nende poolt vaikseid mõtteavaldusi kuulma, et aga nii me seda ei mõelnud.
Aga mida politsei teeb? Viib kongi? Keegi peab ju ikkagi kogu programmi ka sellisele lapsele ära õpetama ja ta eksamiteks ja eluks ette valmistama. Mil moel? Kogu aeg ei saa ju politseinik lapse kõrval seista. Tihti sellisel lapsel polegi õigeid vanemaid, abipersonali koolis ka mitte. Öelge palun, millal jõuab õpetaja olla sotsiaaltöötaja, ema, sööklatädi, medõde ja siis veel ka klassijuhataja? Klassis on vähemalt 25 last.
Here, a working approach:
1) Screw the paperwork. Teacher quality is measured by succeeding teachers feedback and exams results.
2) Teachers are essentially substitute parents. Live with it. Smaller classes help though (15-20)
3) Ignore other tasks (guarding, project writing). That’s the job of the management. (They can’t afford firing you anyway)
4) If money is an issue, why not cut infrastucture expenses (interactive e-nonsense is overrated, use schematics and learn to unpack your point with fun stories – it’s faster and cheaper) or start a private school.
5) Screw the state curriculum. Teach what you seem neccessary (3 languages, social skills (philosophy and according morals), synthesisng skills, logic and math) and use interesting current topics to explain the core points. The rest (biology, geology, battle based history, outdated literature) is mostly rubbish in 10 year perspective. Kids ain’t idiots, they’ll follow if they see the point.
6) Mild physical force is one of the most effective ways to quickly gain attention and reassert dominance. (Anything that works for puppies works for kiddos aswell.) If you want to play ‘humanist’ clause you should refer older problematic students to special care in intrests of other students. (Probably the MAIN problem of current system).
Jah. Koolitusseminaridel väitis üks registreeritud koolitusfirma koolitaja, et kui laps klassis ropendab, või teeb seda mis ei ole reeglitepärane, siis peab õpetaja olema õnnelik. Nüüd saab ta endamisi arutada, mida ta on valesti teinud, et õpilane niimoodi käitub. Ja kui ta endas selgusele ei jõua, siis pöördugu kolleegide poole, et nemad aitaksid õpetajal endas selgust saada. Ropendamise kohta tuleb politsei arvates välja, et see on väärteona klassifitseeruv. See koolitusfirma tegutseb siiamaani ja mõned koolijuhid on sellest firmast väga vaimustunud. Minu elukogekumus näitab, et politsei tuleb hea meelega kooli. Koolis oli olukord, kus suuremad õpilased kooli sööklasse viiva ukse ees kiusasid vägivaldselt kolmanda klassi õpilasi. Klassijuhataja käis seal ukse juures valvamas, et lapsed saaksid söögivahetunnil kiusamata sööklasse siseneda, muul ajal tualetti. Käis mitmel korral koolijuhi käest abi palumas. Midagi ei juhtunud. Enne kui ühe lapse lapsevanem ähvardas politseisse minna, siis alles vaevus koolijuht asjaga tegelema. Valdavalt on tava, et koolijuht suhtleb politseiga. Õpetaja, klassijuhataja, kaasõpilase või lapsevanema esilidise alusesl. Kõik me nägime yotubes ilmunud Tõstamaa õpetaja kiusamist. Me nägime dokumentaalsarja 9 B klass. Kui palju oli vaja dokumentaalsarja projektis osalenutel pingutada, et jõuda lõpuks positiivse väljundini. See, mis seal 9B klassis toimus oli reaalne tegevus. Selliselt reaalseid 7-8-9 B klasse on eestimaa täis. Probleem on selles, et sellist reaalset pingutamist nagu filmis, tänapäeva väga paljudes koolides ei eksisteeri. On vaid sisehindamine. Õpetaja on selles reaalsuses üksijäetud.
Artur Talvik võiks teha ühiskonnakriitilise dokfilmi ainuüksi selleks, et õpetajate “hääl” pääseks valjemini esile ja professioon mõjule. Õpetajad ning nende õiguste ja huvide esindajad on üritanud endid kuuldavaks teha, kuid järelikult pole neid, kes juttu tõsiselt kuulda võtaks. Aga ausalt öeldes ei olegi õpetajal töö kõrvalt mahti iseenda eest seista, kui ta tahab samaaegselt vastutada õpilaste ja nende vanemate huvide eest ning anda õpilastele head haridust. Koolivaheaegadel ka ei saa, siis on erialased tegemised. Kuna õpetajad, ärgem unustagem, on ka inimesed, siis tahavad nad pärast tööpäeva olla oma pereringis, mitte asuda võitlustandrile võitlemaks nende asjade eest, mis peaksid juba ammu õigustatult neile kuuluma.
Et mis mõttes peame võitlema nende asjade eest, mis meile kuuluvad?
Kooli juhtkond juhindub sellest, mis on seaduses. Kui paberimajandus peab korras olema, ega siis juhtkond ei saa heast südamest öelda, et seda pole vaja teha.