Tallinna 1944. aasta märtsi­pommitamise meenutuseks

14. märts 2014 Mari Klein - Kommenteeri artiklit

Tõenäoliselt esindan ma viimast aastakäiku, keda instrueeriti esimeses klassis kasutama gaasimaski ja käituma õhuhäire korral. Meenutus seda imiteeriva helindi kimedast kisast tekitab senini võikalt iiveldamaajava tunde, olgugi et seda heli reaalselt kunagi kuulma ei pidanud. Suur õnn, et ei pidanud.

Ometi on meie hulgas veel neid, kes pidid – 1944. aasta 9. märtsil, mil Tallinn elas üle oma ajaloo õudseima öö, nagu nentis teose autor Jaak Juske raamatu esitlusel. Ja kahtlemata on tal õigus – teist säärast ööd, kus purustusi sai üle 5000 hoone, koduta jäi 20 000 inimest ning hukkus 757 ja haavata sai ligi 660 inimest, Tallinna ajaloos tõepoolest ei teata.

Mina kuulun nende sekka, kelle süda jäi valutama, kui mu lapsepõlve Harju tänavat markeerinud varemed: Amori kino, Kuldlõvi hotelli ja teiste pihta saanud hoonete omad, mille juurde perega tol õhtul ikka küünlaid viisime, murukamaraga kaeti. Mitte seepärast, et tulemus poleks kenam. Kindlasti on. Aga mälestust on mulla alt näha raskem kui varemete vahelt.

„Mida kaugemale see aeg jääb, seda vähem inimesed mäletavad. Oleks tarvis käegakatsutavat mälestust,” põhjendas ka raamatu kirjastaja Lauri Vanamölder säärase, üksluiselt õõvastavate varemepiltidega teose välja andmist.

Ei tea just paljud tänapäeva noored, et Estonia ees oli kunagi pangahoone, taga turuhoone ja alumisel korrusel poed. Või kui teavadki, siis pilti sellest näinud ei ole. Kuuldavasti on teadmine Nõukogude lennukite pommitamisööstki katkendlik ja kaootiline ning mitte sageli ei mõelda sellele, et enamik suuri elumaju kesklinna piirkonnas on ehitatud pommitamises hävinud hoonete asemele. Et tol ööl pühiti maa pealt enamik praegusest Uuest Maailmast, suur osa Sibulakülast, Kalamajast ja Kompasnast. Ega teata, et ilma appi tulnud soomlasteta oleksid meie kaotused kordades suuremad. Meie asi on ajalugu edasi anda ja kodumaad kalliks pidada. Eriti tänapäevases maailmas. Kus, muide, omamoodi sümbolina põles Kaupmehe tänaval täpselt 70 aastat pärast pommitamisööd hoone, mis sai kannatada ka tollal.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!