Teadmised, kujutlusvõime, isetegemine = LOOVUS
Sir Ken Robinson on fenomen. Tema esimest veebiloengut (2006) on alla laaditud 20 miljonit korda 150 riigis. Kahekümneminutilise haridusteemalise loengu kohta on seda tohutult palju. Briti professori loengut näidatakse kõikvõimalikel konverentsidel ja õpikodades üle maailma. Miks on need väljaütlemised teemal, et on vaja haridussüsteemi, mis loovust ja loomingulisust alavääristamise asemel edendaks, saavutanud nii erakordse populaarsuse?
Tipus on reaalained ja keeled
Õppeainete hierarhia on üle maailma sama – tipus on reaalained ja keeled, siis humanitaarained, kõige lõpuks kunstid. Millest omakorda on „koolikõlbulikuks” tunnistatud vaid muusika ja kujutav kunst ning needki taanduvad enamasti vastava valdkonna ajaloo õpetamiseks.
Veider, kuidas haridussüsteem majandussüsteemi muutumisega sammu pidada ei jõua. Ken Robinson nendib, et tänane hariduse alussüsteem pärineb 19. sajandi tööstusrevolutsioonist, valitseb suund õpetada seda, mis on vajalik tehnoloogias, tööstuses ja tarbimises. Maailm muutub, majandus dematerialiseerub. Ometi näib, et suured muutused on alati ootamatud.
Loomulikult ei ütle ükski direktor või haridustegelane, et loovus ei ole oluline, et seda ei tule arendada, et uudsele ja kriitilisele mõtlemisele ei peaks koolis kohta olema. Oh ei, terminina on loovus puudutamisi kirjutatud õppekavadesse. Eesti riik on oma õla alla pannud mitmele loovust väärtustavale ja inspireerivale algatusele, on „Huvitav kool”, „Homne kool”, „Tagasi kooli”, „Elamusaasta”, räägitakse avastusõppest – kõik need on vaimustavad projektid oma programmide, võrgustike, osalejatega, neist on saanud osa märkimisväärne arv kooliõpilasi. Eelkõige on see aga signaal, et midagi on valesti. Organisatsioonid näevad, et praegune haridussüsteem on ebaõnnestunud, ei vasta ühiskonna ees seisvatele väljakutsetele ja praegu tuleb rabelda, et seda süsteemi muuta ning hariduselu päästa. Siin pole küsimus lihtsalt paradigma võimalikust muutusest. See on eluline nii üksikisiku, ühiskonna, majanduse kui ka kultuuri tasandil. Just seepärast on Ken Robinsoni väited olulised: ta tundub seisvat täpselt sellel ristteel, kus tuleks otsustada, kuidas hariduses domineerivaid seisukohti ümber mõtestada; kas ja mil viisil ületada lõhe pehmete ja kõvade väärtuste vahel. Seni on lõhe aina kasvanud, vähemalt Eestis. Alati tuleb tõestada, et kultuuriharidus on oluline – kunagi ei tule seda tõestada täppisteaduste kohta.
Loosungid on üks asi, tegelikkus teine
Loovuse tähtsuse rõhutamine Eesti haridustegelaste retoorikas meenutab loomemajanduse seisu Eestis. Arendatakse loome(majandus)keskusi, luuakse võrgustikke, panustatakse raha ja aega kõikvõimalikele koolitustele. Selle juures unustatakse aga tegelik eesmärk ja lõppeesmärk – loovisik, kelle nimel justkui kõik tehakse, kuid kelleni reaalselt jõuab murdosa planeeritud ja eraldatud rahast.
Sama kasutu on HTM-i hoiak, kes on veendunud, et PISA testid on näitaja Eesti koolisüsteemi eeskujulikkusest; et kooli ülesanne on tegelda ratsionaalsega, mitte emotsionaalsega/spontaansega, ja mis peaasi – kõik on mõõdetav ja järelikult on mõõdetav ka uudsete lahenduste genereerimine; loovus tuleb kirjutada õppekavadesse ja see muudkui õitseb. Ilmekas näide on ühe õpetaja hinnang projektile „Tagasi kooli”: „Arvan, et õppekava kannatab välja mõne tunni küll, kus ainet või lihtsalt elu õpetatakse natuke teistmoodi.”
Loovus ei ole standardiseeritud distsipliin. Organiseeritud loovus on võimatu. On neid, kes möönavad loovuse ja kultuuris osalemise vajalikkust niivõrd, kuivõrd loomingulisus aitab kaasa innovaatilisele mõtlemisele matemaatikas ja tehnoloogias. Ka see on õige, kuid ainult osaliselt. Kõik toimub isiku tasandil ja lapsele peab jääma ka lapsepõlv. Ehk nagu lihtsalt ütles Raoul Kurvitz „Ööülikooli” saates: „Tegelikult me ju tahame, et õpilastest saaksid toredad, lahedad, normaalsed inimesed.”
Küsisin oma teismelistelt, mis on nende jaoks koolitundides kõige lahedam olnud. Saksa keele tunnis olid nad voltinud paberlennukeid ja võistelnud, kelle oma kaugemale lendab. Inglise keele õpetaja viis nad aga hoopis koolist välja pitsat sööma, teise õpetajaga valmistasid inglispäraseid võileibu. Ka siinkohal arvan, et õppekava kannatab mõne laheda tunni välja küll, eriti kuna tunni vältel kasutatakse suhtlemiseks vaid võõrkeelt. Selliseid tunde saab läbi viia kõigis ainetes.
Lihtne välja harida
Loovust on väga lihtne „välja harida”. Üks võimalus on kirjalikud testid, mis tapavad kiiresti ja valutult igasuguse eneseväljendusoskuse. Teine võimalus on täpsete juhiste andmine, kuidas teemale läheneda. Ja mõistagi standardiseeritud jäigad süsteemid igapäevases õppetöös. Kui tuletan meelde enda jaoks lahedaid ja loovaid tegemisi koolis, siis aastakümnete eest olid selleks algklassides vihikutesse teemakohaste piltide ja mustrite joonistamine; lugemispäeviku kujundamine; geograafiakaustikusse lubati kleepida lõputult looduse- ja loomapilte. Ajaloovihikusse sai kopeeritud maakaart muistse vabadusvõitluse käiku kujutavate noolte ja märkidega. Me tegime seda tõelise kirega ning teemad, mida sai selliselt kaunistada, jäid ka paremini meelde – on ju inimene valmis vastu võtma eelkõige neid teadmisi, mille loomisel ta on aktiivselt osalenud. Keskkoolist on eredaim loominguline elamus seotud hiljuti lahkunud õpetaja Lia Rajandiga, kes andis kätte teeotsa juhistega, kuidas kirjutada uurimisreferaati ning kelle suunamisel avastasid endas esmakordselt analüüsi- ja üldistusvõime, allika- ja enesekriitika ning iseseisva mõtlemisoskuse.
Tänapäeva koolis ei jutustata; ei kirjutata kirjandeid, vaid arutlevaid esseesid, mille iga lõik peab olema ehitatud üles skeemi kohaselt: väide – näide – järeldus. See võib arendada argumenteerimisoskust, kuid piirab vabadust väljendada omaenda mõtteid. Võib-olla ei saa õpetajalt nõuda, et ta mitmekümne õpilase isiklike mõtetega suhestuks ja tagasisidet annaks, ehk on selleks vähe aega ja tahtmist? Äkki õpetaja hoopis kardab õpilaste mõtteid?
Euroopa Liidu 21. saj kooli võtmekompetentsused on emakeel, võõrkeel, matemaatika ja tehnoloogia, IT-pädevus, õpioskus, sotsiaalne ja kodanikupädevus, ettevõtlikkus ja initsiatiiv, kultuuriline teadlikkus ja väljendus. Eesti uue riikliku õppekava koostamisel jäeti viimane protestidest hoolimata välja. Kultuuri eraldi pädevusena ei väärtustata. Õppekavades siiski üht-teist leidub. Eelmisest aastast alates on põhikooli lõpetamise eeldus loovtöö (õppeaineid lõimiva uurimuse, projekti, kunstiteose vmt töö) teostamine. Tahaks väga loota, et koolid sellesse täie tõsidusega suhtuvad. Veerandilõpu projektipäevadel (ja vahel harva ka õppeaasta kestel) on soositud kooliuste avamine laskmaks kultuuril sisse tulla või minna välja − muuseume, kontserdimaju, teatreid avastama.
—
Loovust täis päev
Meie kultuuriasutused pakuvad lastele väga häid ja kõrgel tasemel haridusprogramme. Kinobuss teeb filmi- ja animatsioonitöötube, kirjanikud käivad koolides ja raamatukogudes, Eesti Kontsert annab aastas üle 300 koolikontserdi džässist rokini, muuseumide haridustegevusest rääkimata. Osalemine nendes kultuuriprojektides on paljude koolide õppetegevuse peaaegu loomulik osa. Peaaegu seetõttu, et enamiku nende käikude, õpitubade ja esituste eest maksavad lapsevanemad.
Kõige käepärasem ja õpetajale kõige lihtsam viis viia lapsed loovasse keskkonda on osalemine muuseumiprogrammis. Tuleb tunnistada, et keskmine õpilane on kooliseinte vahel loomult passiivne. Ta teeb ära minimaalse, et saada head hinnet, hoides oma ressursse kas järgmise tunni kontrolltööks või kooliväliseks tegevuseks. Isikupära, originaalsed mõtteavaldused ja loomepuhangud ei leia koolis mõistmatust mitte üksnes õpetaja poolt, vaid sageli kammitseb lapse initsiatiivi ka hirm muutuda kaasõpilaste naerualuseks.
Muuseum on ühelt poolt haridusasutus (üha rohkem pakutakse õppekavaga otseselt seotud programme), teiselt poolt toimub muuseumitund tavapärasest hoopis erinevas kontekstis. Erinevalt koolist valitseb muuseumiseinte vahel aktiivõppe reegel: „Ei ole olemas valesid vastuseid; ei ole üht õiget lahendust.” Hea muuseumiprogramm pole distsipliin, vaid meetod – paindlik, avatud, loov. Sageli kuuleb õpetajalt pärast külastust: „Ma ei tundnud oma lapsi üldse ära!” – ja see on kiitus nii lastele kui ka tunnijuhile.
Eriti hästi õnnestub üks loovust täis päev siis, kui õpetajal on võimalus varuda terve päev muuseumides tegutsemiseks. Kumu näiteks annab lisaks näitustele ja muuseumitundidele (mis pole kunagi passiivsed) aega mängida, seigelda, proovida graafikat teha või savi voolida. See aeg, kus lapsed saavad ise loominguga tegelda, on kõige paremini kasutatud.
Haridusametnikele soovituseks ja koolijuhtidele julgustuseks leidsin Ken Robinsoni kõige uuemast TED talk’i loengust Eesti hariduspoliitika jaoks mõtte, millest võib loova kooli edendamisel abi olla: „Me peame andma just koolidele endale vastutuse ja iseseisvuse, et vajalik tehtud saaks. Tsentraliseeritud otsustamine ei ole õige tee.”
Arvan,et ülemaailmset retsepti pole.Eesti on erinev Ameerikast ja omab oma vajadusi ja eesmärke.Igasugune loovus peab ka midagi kasulikku looma.
Kui me aina lammutavat loovust kiidame ja toetame,siis saavutame allumatud egod,kes ei suuda enam taluda mineviku pärandit.Loovusel peavad ka piirid olema.Nii nagu vabadusel.Seetõttu,peaks olema kultuuri arendajatel tihe seos ka riigi teiste harudega,milleks loovust vajatakse.
Et ei minda absurdini.Ja nende piiride kehtestamisel olemegi hädas sellise üldistatud jutu abil.Väga loov olles kipuvad reeglid kaduma,aga ilma nendeta ei saa me mingit mängu kehtestada.