Tuleviku kool seob kõik õppeained tervikuks
Tänapäeva kooli oluline puudus on ühtse lähenemise puudumine. Kõik õppeained võiksid olla seotud ketiks, mis on ühendatud assotsiatsioonide kaudu.
„Leedus on juba loodud komplekssed õpikud „Ajaring”: matemaatikat, geomeetriat, muusikat, kauneid kunste, loodusnähtusi, eetikat ja muid ainevaldkondi ühendab üks teema. Näiteks kell. Kell – see on rütm, see on tik-tak, see on Haydni samanimeline sümfoonia, see on ka geomeetria − veerand tundi, pool tundi. Kell – see on aeg. Milleni juhatab meid aeg? Vanaduseni? Rääkides surematusest, siis mida on tarvis teha, et selleni jõuda? Miks on oluline aega mõista? Seejärel loodus, tehnika ja eksperimendid: liivakell, päikesekell. Lühidalt, lapsed õpivad lõbusalt, mängu ja nalja kaudu. Iga õpik on varustatud CD-plaatidega muusikast.” See tsitaat on pärit maailmakuulsa muusiku ja õpetaja M. Kaziniki artiklist. Kazinik juhib Nobeli kontserti ja on „Tuleviku kooli” idee autor. Leedu õpikud on loodud just M. Kaziniki soovitusi järgides.
Kazinik ütleb, et lugeda ajalugu Inglismaal peale Shakespeare’i ja Miltoni, Norras peale Ibseni ja Griegi on mõttetu. Sest Inglismaa tõeline ajalugu on Shakespeare ja Itaalias renessanss. Ta on seisukohal, et kiplovlik mõtlemine, kus paljud faktid ei ole omavahel seotud, on vaja unustada. Selle asemel on meil vaja koole, kus geograafia on koht, ajalugu on aeg, ning kunst ja filosoofia – need on täitumine.
Kazinik töötas välja uut tüüpi metoodika ja komplekstunnid, mida on hädavajalik tutvustada õpetajakoolituses. Ideaalis arendab õpetaja ainetunni 45 minuti asemel terve nädala pikkuseks, sidudes omavahel teemad ja valdkonnad. Ta hindab, milliseid paralleele on võimalik eri õppeainetes leida, soodustamaks õpilaste loovust ja parandamaks õppeedukust.
M. Kazinik rakendab oma loodud tehnikat edukalt kahes koolis Venemaal, nõustab metoodikast huvitatud Leedu, Bulgaaria jt riikide koole. Ta usub, et kooli peamine ülesanne on tekitada huvi iseseisvalt teadmisi omandada ning armastust kunsti vastu, mitte aga fakte pähe tuupida.
Iga veidrutseva õpetamisteooria ja õpetamissüsteemi jaoks on võimalik leida mõningane hulk õppureid, kelle jaoks see on hea.
Kuid ei ole võimalik leiutada paremat õppeprotsessi liigendamise viisi kui õpitava jaotamine õppeaineteks ja nende käsitlemine nädalast nädalasse üle päeva või üle kahe päeva, et oleks tagatud pikaajalise mälu konsolideerumise füsioloogiliselt hädavajalik toimumis-(küpsemis=kinnistumis-)aeg.
Jätame teadusainete seoste leidmise vv loomise naudingu õppuritele! Õpetajad ja koolitajad ei tohi iga viimast, eriti veel õppimise juures avastajanaudingut pakkuvat tegevust, nagu seda on eri ainete vaheliste sildade märkamisest tekkiv kirgastus, endale kahmata!
Haridusevõimelise (vanasti öeldi: helge peaga) õppuri jaoks on ainete “sildumiste” märkamine ja meeldejätmine aktiivse õppimise loomulikuks osaks. Kellel õppimisega raske, kes ka tulevikus teeb pesupulbritel vahet mitte keemilise koostise, vaid pakendi värvi ja vahu mullilisuse järgi, sellele läheb tordikreemi ja sõnnikuhargi teaduslik seos ainult nii korda, et ta ise mõnes selle seose lülis töötab!
Tere,
Pooldan M. Kaziniki ideed, sest inimene õpib kõige paremini läbi mängu ja läbi isikliku vajaduse (loe huvi). Otsene ja tegelik elu on see, läbi mille inimene omandab ja viib kokku teooria praktikaga. Jahh võib öelda, et on neid, kes tänapäevases õppesüsteemis hästi toime tulevad, aga mis on selle mõõdupuu? Vähe räägitakse inimeste vaimsest tervisest. Fakt on see, et lapsed ja “vana õppemudeli” täiskasvanute jaoks on valikute tegemine raske, sest seda pole neile võimaldatud. Inimene, kes ei oska valikuid teha, ei tea, kes ta on ja kuhu liigub ning miks. Õnnetu inimene, ütlen mina. Pole vahet, kui palju teadmisi selle peakese sees on. Milline on selle inimese elukvaliteet ja millist kliimat ta loob enda sees ja enda ümber teistele?
Kui vaid kujutada endale ette päeva, kui sulle öeldakse, nüüd söö, nüüd laula, nüüd roni rööbaspuudel, nüüd tee matemaatikat jne…
Eestis on juba koole ja õpetajaid, kus praktiseeritakse õpet, mis on täis elu loomulikkust ja mängulist tegevust. Olulised pole minu silmis teadmised, vaid huvi elu vastu. Nii kaua kui see püsib, tulevad kõik teadmised sinna peale loomulikult ning inimene märkab neid kvaliteete, mida ta endas kannab.