Vähem hindamist, rohkem toetamist

14. märts 2014 Britt Vahter Rõuge põhikooli hoolekogu esimees - 1 Kommentaar

Mulle meeldib väga Anatole France’i ütlus „Et seedida teadmisi, peavad need olema isuga alla neelatud”. Kuni Eesti koolis omandatakse teadmisi peaasjalikult hinnete pärast, ei ole õpilased motiveeritud neid vajalikul määral läbi seedima, mistõttu ei oma need ka vajalikku praktilist mõõdet. Õpilase jaoks on õppeprotsessi eesmärk positiivne hinne.

Toetan väga ministri ettepanekut vähendada oluliselt õppekava mahtu. Kui maht on väiksem, jääb õpetajatel ja õpilastel rohkem aega tõepoolest olulisele keskenduda, seoseid luua, kogemuslikult õppida. Õppimisel saab senisest enam arendada loovust, koostööoskust ning kasutada uut tehnoloogiat ja keskkonda, mis muudavad õppeprotsessi põnevamaks nii õpilasele kui ka õpetajale.

Kooli aitaks huvitavamaks muuta järgmiste abinõude rakendamine.

• Hindamise vähendamine – vähem hindamist ja hinnanguid, rohkem toetamist ja koostööd.

• Õppekavade mahu vä­hen­damine – rõhk seoste loomisele, kogemuslikule õppimisele.

• Loovuse toetamine – õppida võiks projektide abil, mille käigus saaks õpilane teadmisi eri valdkondadest. Teadmiste maht ja suund poleks enne protsessi algust õpilase jaoks määratletud. Uued teadmised saadaks protsessi käigus ja seotaks varasematega, kogetut jagataks kaas­õpilastega. Kool tunnustaks, mitte ei alavääristaks raamidest väljapoole mõtlemist ja lahendusi. Kui hinnangut üldse anda, siis sellele, millist lahenduskäiku õpilane kasutas, milliseid seoseid lõi, kuidas probleemi lahendas, keda kaasas. Oluline on õpilase eneseanalüüs selle kohta, mida ta omandas, mis oli keeruline või lihtne; kogemuste jagamine ja vahetamine kaasõpilastega.

• Individuaalne lähenemine – praegu n-ö taastoodetakse koolis ühiskonda. See kontseptsioon on minevikku suunatud. Koolis toimuv peaks olema suunatud aga tulevikku. Koolis võiks luua uut kvaliteeti. Rakendada tuleks individuaalset lähenemist tulenevalt lapse loomulikust huvist.

• Uuendusliku tehnoloogia kaasamine õppeprotsessi õppemeetodite või -materjalide kaudu – virtuaalmaailmas tegutsev noor vajab interaktiivseid ja moodsa maailma lahendusi. Praegune kool küll püüab tehnoloogia arenguga kaasas käia, aga paraku on käärid tehnoloogia ja kooli arengu vahel liiga suured ning noored tunnetavad seda eriti teravalt. Meelde on jäänud ühel Iirimaa konverentsil nähtud lasteaialaste ja põhikooliõpilaste näidisdemonstratsioon programmeerimistarkvara Scratch igapäevasest kasutamisest õppetöös. Lihtsasti omandatav programmeerimistarkvara aitab koondada teadmisi, näitlikustada õpitut ja annab õpilasele programmeerimise algteadmised. Õppimist võiks toetada virtuaalne kool (à la Second Life’i tüüpi keskkond), kus ägedatel loengutel ja diskussioonidel oleks õpilasi üle kogu riigi või miks mitte üle kogu maailma. Huvitavas tulevikukoolis võiks olla ka 3D-printer, mida saaks tehnoloogiavaldkonna ainete õpetamisel kasutada.

• Läbiv koostööoskuse rõhutamine – ükskõik, kuhu ka ei vaata, hakkab silma inimeste/ametite/omavalitsuste vähene koostöövõimekus. Üks võimalus parandada ühiskonna sisemist kvaliteeti oleks just koostööst tekkiv sünergia. Täiskasvanutele on keeruline koostööd õpetada. Tihti motiveerib vaid väline kompensatsioon. Seega oleks mõistlik hakata koostööoskust arendama juba varasest east. Õppimine on liiga tihti individuaalne tegevus, kuid inimene on sotsiaalne loom ning armastab koos tegutseda. Kaaslaste innustus või konstruktiivne tagasiside motiveerivad ning suurendavad huvi teadmiste vastu. Koostöö ei peaks piirduma ainult rühmatööga, senisest rohkem tuleks õpilasi juhatada n-ö päris elu juurde ja suunata tegema koostööd kogukonnaga. Koostöö arendamine õppimises muudab kooli huvitavamaks ja õpetab tegema koostööd täiskasvanueas.

Et kool oleks huvitav, võiksid seal olla huvitavad ja karismaatilised inimesed, kes teevad oma tööd isuga. Praeguste õppekavade puhul kaob aga ka kõige motiveeritumal õpetajal aastatega viimanegi säde silmist.

Võimalikke lahendusi

• Mahu vähendamine õppekavades. Praegu on õpetajad valiku ees: kas huvist lähtuv õpetamine või ettevalmistus eksamiteks.

• Iga kolme aasta järel võiksid õpetajad aasta aega puhata ja tegelda enese täiendamisega, võib-olla ka haridusarendusega laiemalt (saan aru, et arvestades meie majandusolukorda on ettepanek absurdne, aga ikkagi).

• Koolis peab olema võimalik töötada kohakaasluse alusel. Töötaksin ise hea meelega koolis, aga mitte 24/7, vaid näiteks kaks tundi nädalas, et anda õpilastele just parim osa endast.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Vähem hindamist, rohkem toetamist”

  1. endine õpetaja ütleb:

    Väga hea kokkuvõte sellest, milline uus kool võiks ka minu meelest olla. Toetan väga neid mõtteid ja sellisse kooli läheksin hea meelega tööle.
    Muide, kui numbriline hindamine kaotada või selle osakaalu oluliselt vähendada, võidaks sellest nii õpilased kui õpetajad. Õpetaja saakski siis keskenduda justnimelt tunni sisulisele poolele, uutele lahendustele jne, mitte pidevalt (kontroll)töid ette valmistada, neid läbi viia ja hiljem parandada, tegeleda järelevastamistega ja kõige sellega seonduvaga. Võimalik, et õpetaja tööaeg siis lõpuks ometi mahub ka selle piiridesse ja õpetaja tunneb end ka inimesena ja naudib oma loomingut täiel rinnal.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!