Vaimu arendamine või võimu näitamine?
Õppimise ja õpetamise lahutamatu osa, mis seob õppeprotsessi tervikuks, on hindamine. Hindamine on põimunud tihedalt läbi õppimisele ja õpetamisele seatud eesmärkidega, mis on põhikooliõpilasele ja gümnasistile erinevad. Hindamise korraldus ja sellest teavitamine on õpihuvi püsimiseks äärmiselt olulised.
Hindamine ei alga siis, kui õpetaja kirjutab õpilase tunnikontrolli vastuste alla numbri, tähe või kirjeldava selgituse, vaid siis, kui ta otsustab, et õppimisele seatud eesmärkide kohta on kõige sisukam koguda tagasisidet just tunnikontrolli, aga mitte näiteks õpilaste tegevuse vaatlusega. Oluline on, milliste kriteeriumide alusel hinnatakse: kas võrreldakse õpilasi üksteisega või hinnatakse õpilase arengut aines, võrreldes tema edusamme seatud eesmärkidega. Õppimisele seatud eesmärgid määratlevad, milline peab olema hindamise vahend, ja mitte vastupidi. Kuna hindamine mõjutab õppijate õpivalikuid, peaks hindama viisil, mis aitab koguda tagasisidet selle kohta, mida oli oluline õppida ja kuidas õpitu on omandatud. Hindamisega ei tohi tähtsaks muuta seda, mida on lihtsalt mugav hinnata.
Teiseks peavad õpilane ja ka tema vanem olema teadlikud, kuidas hinnatakse nii õppimise ja õpetamise ajal kui ka selle lõpus. Sõltumata hindaja kavatsustest, võib hindamine muutuda võimu näitamiseks. Professionaalse õpetaja puhul seda ei juhtu – tema muudab ainekavas toodud eesmärgid õpilase eesmärkideks, pakub õpilasele sobival viisil võimalusi saavutuse esitamiseks ja põhjendab hindamise korraldust. Kui professionaalsus puudub, siis käib hindamisega kaasas ebakindlus ootamatu ning tundmatu ees, mis muudab õppimise pingeid täis tegevuseks. Pideva hirmu ja ärevuse foonilt on oma eeldusi raske realiseerida.
Kolmandaks on hindamise puhul vaja arvestada, missugustel juhtudel on õpilasele antud võimalus ebaõnnestumisel uuesti ning vajadusel teisiti õppida ja oma saavutusi esitada. Enne uuesti õppimist tuleb veel kord üle vaadata õppimise eesmärgid ning õpetaja võimalus on asuda õpilast toetama, et aidata ta üle õppimist takistanud põhjustest. Vahel ei pruugi õpilase madal tulemus olla tingitud vähesest kordamisest, vaid on vaja muuta õppimise strateegiat põhimõttelisemalt. See võib kõlada ebaõiglaselt, aga kui õpilane saab kokkuvõtva hinde „puuduliku” või „nõrga”, siis „kaunistavad” need hinded ainult õpetajat. Kahe panemisega tõstab õpetaja just nagu käed üles ja ütleb: „Ma ei saanud hakkama. Ma ei leidnud seda õpilast käivitavat nuppu üles.” Ja veel tahab ta öelda: „Ma vajan abi.” Kooli jaoks tervikuna tähendab see, et õpilase toetamisele peab nüüd keskenduma terve meeskond – lisaks õpetajatele ja kooli tugivõrgustikule vajadusel ka kohalik omavalitsus ning võimalusel kodu. Kasutatavad vahendid sõltuvad õpilase vajadusest, aga kindlasti ei tohi edasine töö mõjuda õpilasele karistusena. Vigade tegemine ja neist õppimine on inimese arengus ülioluline.
Neljandaks tuleb hindamisel arvestada arengupsühholoogilisi aspekte ning põhikooli ja gümnaasiumi erinevaid eesmärke. Lähtudes eeldusest, et gümnaasiumi õppima asudes on õpilane teinud teadliku valiku, peaks järelevastamine gümnaasiumis olema pigem erand. Kui ebaõnnestumine on koolist puudumise tagajärg, tuleb välja selgitada põhjused, miks õpilane koolis või tunnis ei käi. Eesti koolis jaotatakse puudumine traditsiooniliselt kaheks: põhjusega ja põhjuseta. Olgem ausad, igal puudumisel on mingi põhjus, kuid mõnikord ulatuvad selle juured palju sügavamale, kui kooli käed sirutuda suudavad, ja mõnikord kasutatakse ära mugavaid võimalusi.
Gümnaasiumis õppimine sõltub sageli sellest, kuidas hinnatakse gümnaasiumi lõpetamist. Vähemalt rahuldavate kooliastmehinnete saavutamine gümnaasiumi lõpetamise ühe eeldusena on loonud olukorra, kus õpilased väärtustavad vaid õppeaine esimese poole kursuste hindeid – need peavad olema vähemalt rahuldavad, siis saab elada mugavalt õppeaasta lõpuni. See tähendab, et on võimalik saada gümnaasiumi lõputunnistus, millel olev hinne ei kajasta õpilase kogu õppekava alusel omandatud teadmisi ja oskusi. Nii lõpetab igal aastal gümnaasiumi hulk noori, kes ei tule toime järgmisel haridustasemel, langevad õppest välja jne. Lahenduseks võiks olla tingimus, mille kohaselt rahuldava kooliastme hinde saamiseks peavad kõikide kursuste hinded olema vähemalt rahuldavad. Nii väärtustaksime kõiki ainekursuseid ning kasutaksime hindamist just sel eesmärgil, milleks see on loodud – suunata õpilase õpihuvi. Sellisel juhul ei lähtuks me tulevikus põhikoolis ja gümnaasiumis ühesugustest hindamise alustest. Praegu hindame abituriendi ja algklassiõpilase sooritust samade kriteeriumide põhjal.
Seega mõjutab hindamine oluliselt õpilase arengut, võib kujundada õppeprotsessist terviku, aga selle ka lõhkuda. Hindamine on võimas vahend õpihuvi säilitamiseks ja vaimu arendamiseks.
Kuidas see lause “Lähtudes eeldusest, et gümnaasiumi õppima asudes on õpilane teinud teadliku valiku, peaks järelevastamine gümnaasiumis olema pigem erand” läheb kokku ministeeriumi seniste seisukohtadega järelevastamise kohta?
Aasta algul oli suur poleemika ühe Lääne-Virumaa kooli suhtes, kes hindamisjuhendis soovis gümnaasiumiastmes järelevastamist piirata. Ettekirjutuse tõttu pidi kool oma planeeritust loobuma.
Ehk oleks aeg hindamine kui selline üldse lõpetada? Seda enam, et põhimõtetes, mida ja milleks hinnata, pole ikka veel ühisele arusaamisele jõutud.
Asendame hindamise näiteks õpilase enesehindamist toetavate töödega ja kooliastmete lõpul toimuvate kontrolltöödega (põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamisel on selleks riigieksamid). Kontrolltöid hinnatakse punktsisüsteemi alusel.
Koolitunnistusel võiks numbrite asemel kasutada oskuste hindamisel (vastavalt oskus- ehk kontrolltöödega saavutatud punktide alusel) hoopis näiteks sõnu nõrk tugev suurepärane.
Õppija enesehinnangu kujunemiseks, mitte kujundamiseks, on loobumine ajast-arust hindamissüsteemist, mis võimaldabki olla võimu arendamise teenistuses, hädavajalik. Digiajastul pole õpetaja ju kaugeltki ainus õpetaja ega hindaja…
Vabastame õpetaja hindamisest ja anname talle võimaluse olla õpilase enesearengu toetaja, innustaja!
Äkki oleks aeg loobuda arvamusest, et õpetaja, kes kahe pani, ei saanud hakkama – hakkama ei saanud ju ikka kahe saanud õpilane?
Ja tahaks selle inimese nime teada, kes mõtles välja gümnaasiumi lõputunnistusele kooliastme hinde panemise. Õpilane areneb kolme gümnaasiumiaasta jooksul väga palju. Varasem lõpuklassi hinnetega lõputunnistus näitas seda, kuhu õpilane lõpuks oma arengus välja jõudis, ja soodustas ka õppimisele pühendumist viimases klassis. Praegune süsteem soodustab viilimist.
Artiklit lugedes hakkab pea huugama. Nii palju tarka juttu tiheda tekstiga.
Tsitaat: “Kahe panemisega tõstab õpetaja just nagu käed üles ja ütleb: „Ma ei saanud hakkama. Ma ei leidnud seda õpilast käivitavat nuppu üles.”
Jah, tõesti nii kui on tegu normintellektiga õpilasega kellel on väiksemgi õpimotivatsioon mida toetab ja aktsepteerib ka kodu. Realiti on aga see, et kõikvõimalike erivajaduste ( tunde-, käitumis-, tähelepanuhäired…)õpilaste arv aasta-aastalt suureneb. Ka nende õpilaste arv kellega vanemad erinevatel põhjustel enam toime ei tule. Mis jääb koolil üle?: Kui finantsolukord võimaldab saab taotleda nende õpilaste õpetamist eraldi. Selle loa (õiguse) taotlemine on aga liig bürokraatlik JA PIKKA AEGA NÕUDEV. Väidan pidevalt oma kolleegidele: ärge lootke kõigist professoreid, ka lihttöö tegijaid on vaja. Ära näruta teda, pigem lase tal teha enam kodundust, tehnoloogiaõpet VÕI ÕPPIDA ENAM TEDA HUVITAVAT AINET.
Seega: Ega seda kahte peagi panema, see nagunii õpilase sõnade järgi teda ei “koti”. Näe, nagu olekski see “käivitav nupp” aktiveeritud – kahte ju enam pole. Mida arvate??????????????????
D1 jutu peale tõusid kõik ihukarvad üles. Kui tegu on erivajadusega õpilasega või, veelgi enam, kelle vanematel on lihtsalt kodus probleeme, siis on mitterahuldava hinde panemine selleks, et kasvatada lihttööjõudu, täiesti ebaprofessionaalne.
Arvan, et selliste õpetajate koht ei ole koolis, kes õpilase probleemidega tegeleda ei viitsi, sest see on “liiga bürokraatlik” ning hakkabki neist oma väikese aruga lihttöötegijaid vormima.
Tsitaat… “siis on mitterahuldava hinde panemine selleks, et kasvatada lihttööjõudu, täiesti ebaprofessionaalne…” – väidan, et isegi kuritegelik! Minu algse väite sisu seisneb selles, et igalt saab nõuda vastavalt tema võimetele . Kõigist ei saagi tulla vaimse töö tegijat, juhti … .Oluline on, et oleks kujundatud tahe, valmisolek ja siis oskused tööks, et end ja oma peret tulevikus majandada. Mis põhjusel siis lihttöö ( lihtsam töö) aktseptitud pole? Koolis on oluline, et sellisel õpilasel üldse vastumeelsust õppe(TÖÖ) vastu ei tekitataks. Ja nüüd: kooli peaks enam usaldama, kes võiks ise tagasihoidlikumate võimetega õpilaste õppekava korraldada, mitte selleks pakse pabereid toota taotlemaks vastavat õigust. Õpetaja viitsib tööga tegeleda küll ja küll ning ta oskab ka oma peaga mõelda. Loodab vaid, et seaduste generaatorid suudaksid väljastada normaalpinget!
Õige. Õige ja õige.
Eesti iseseisvuse algusest kuni Aaviksoo teise haridusministriaja alguseni on vaikselt soositud olnud praktika, et iga noor on küllalt võimekas, et õppida juba käes olevast veel kõrgemal haridusetasemel. See on toonud igasse vähegi kõrgemasse hariduseomandamisenivoosse hulganisti neid õppureid, kellele seal õppimine kas üldse või ilma hiina keele õppimise metoodikat (üks professor, kaks üliõpilast!) käib üle jõu. See on toonud kaasa kõrgemate astmete õppuritele esitatavate nõudmiste madaldamise. Paljus on süüd ka sellel, et neis astmeis pole küllalt tugeva üldharidusega õpetajaskonda (vv dotsentkonda). Hästi haritud ja hästi tarkadel on muudki teha kui professorist madalama õppejõu ja õpetaja väikest palka saada!
Kiiresti ei muuda siin midagi. Niisiis on see, mida artikli autor soovib ette panna ja toonitab, niikuinii juba ammust ajast meie koolide ja kõrgkoolide tegelikkuseks. Arutada tasub hoopis seda, kuidas asjaolusid käänata vastupidiseks sellele, mida ministeeriumi esindaja soovitab. Kuidas kõige valutumalt korraldada asjad nii, et hinded selgesti näitaksid igale kõrgemal tasemel õppijale, kui tark on tema võrreldes oma õpingukaaslastega, et ta selle alusel saaks aktiivselt ja mõistlikult! kujundada oma tulevast elukaart, mitte ei hakkaks tegema omi elulisi investeeringuid endale ülejõu asjadesse.