Viiskümmend aastat lasteaiaõpetajana

14. märts 2014 Tiina Vapper - 3 kommentaari

Kauaaegne lasteaiaõpetaja Helve Tamm oli oma kursuselt viimane, kes veel lasteaias töötas. Eelmisel suvel saatis ta oma rühma kooli ja otsustas ka ise koju jääda. „Olin selles ametis viiskümmend kaks aastat. Ise ka imestan, et nii kaua!”

Kolga-Aabla rannakülas viielapselises peres kasvanud Helve Tamm räägib, et ise pole ta lasteaias käinud ega osanud mõeldagi, et temast võiks lasteaiaõpetaja saada. „Suviti heinaajal käisin küll peredes abiks lapsi hoidmas, mulle meeldis lastega tegelda. Koolis käisin Leesil vanema õe ja venna ning teiste külalastega koos. Kooli oli viis kilomeetrit, hakkasime igal hommikul hulgakesi mööda külavaheteed astuma, vahel läksime ka mereäärt või metsateed pidi. Kooli minnes oskasin juba lugeda ja õppimine mulle raskusi ei valmistanud. Meil olid liitklassid, mäletan, et tahtsin kõigile tunnis ette öelda ja kippusin pidevalt tundi segama. Olin õpetajate jaoks raske laps. Kui ma seitsmendas klassis kirjandis kirjutasin, et tahan õpetajaks saada, oli see koolis kõigile üllatus.” Ühe tuttava eeskujul läks Helve Tamm hoopis Tallinna pedagoogilisse kooli lasteaiaõpetajaks õppima.

Esimesel korral ta sisse ei saanud. „Kuigi eksamid tegin hästi, mind vastu ei võetud, sest koolil ei olnud ühiselamut, minul aga puudus sel ajal Tallinnas elamisvõimalus. Läksin Saku põllumajandustehnikumi, aga kuna see ala mind ei huvitanud, otsustasin uuesti proovida. Mind võeti kohe teisele kursusele, üheksa ainet tuli järele teha. Pedagoogilise seminari Räägu tänava õppehoonet sel ajal veel ei olnud, loengud toimusid Tallinna ülikooli majas Narva maanteel pärastlõunasel ajal. Hakkasin kohe kooli kõrvalt hommikuti lasteaias tööl käima. Enamik meie kursuselt käis tööl.”

Kuidas merisiga tundi segas

Helve Tamm meenutab, et õppetöös oli väga tähtis osa praktikal. „Üks päev nädalas oligi praktikapäev, viimase kursuse praktika kestis kuu aega ning suviti käisime lasteaedades puhkusel olevaid kasvatajaid asendamas.”

Praktikajuhendajad olid lasteaedade juhatajad, aegsasti tuli esitada põhjalik konspekt, tegevust alati ka analüüsiti. Helve Tamm jutustab, et koolis võeti hinde peale läbi kõik teemad, alustades sellest, kuidas lastele kätepesemist õpetada, ning lõpetades õppetegevuste ja mängudega. Sellega seoses meenub talle üks lustakas lugu. „Mäletan, et pidime hinde peale tutvustama üht looma. Mina valisin merisea. Ehkki ma ei olnud kunagi merisiga näinud, oli mul loodusõpetuse metoodika loengutest meeles, et ta on väike sõbralik loom. Olin tookord praktikal Pioneeride, praeguse Suur-Ameerika tänava lasteaias. Seal lähedal asus noorte naturalistide maja, kust sai loomi laenuks võtta. Kui me koos kursuseõega meriseale järele läksime, ehmusin kohutavalt, sest ta meenutas mulle rotti, aga ma olen alati närilisi kartnud. Kursuseõde aitas loomakese lasteaeda tuua ja ladus talle ümber klotsidest aia, et lapsed saaksid teda vaadelda. Tund hakkas pihta ja ühel hetkel ronis merisiga aiast välja. Mina hüppasin toolile püsti ja pistsin karjuma, kõik lapsed minu järel. Kui teised tunnid tegin ma kõik neljadele- viitele, siis tookord sain kahe. Muidugi pidin ma selle tunni uuesti tegema, aga siis tutvustasin vaskussi, usse ma ei karda.”

Reeglid olid paigas

Pärast pedagoogilise kooli lõpetamist 1964. aastal suunati Helve Tamm kasvatajaks Mustamäe 97. lasteaeda, kuid ettenähtud kolme aasta asemel töötas ta seal vähem kui aasta. „1965. aasta märtsis avas tselluloosi- ja paberikombinaat oma lasteaia, mis oli mu elukohale palju lähemal ja ma palusin haridusametilt luba sinna üle minna,” jutustab Helve Tamm. Sellesse lasteaeda jäin tervelt 21 aastaks – alguses olin kasvataja, pärast Tallinna pedagoogilise instituudi lõpetamist õppealajuhataja. Asutuste lasteaiad olid teistest natuke paremal järjel – meil oli rohkem võimalusi õppevahendeid ja mänguasju osta, sageli toimusid kollektiivi ühisüritused ning tähtpäevade puhul maksti preemiat.”

Tselluloosi- ja paberikombinaadi lasteaed oli Helve Tamme sõnul ka üks esimesi, kus seati sisse töökorraldus, et õpetaja oli ühe pika päeva tööl, teise vaba. „Pika päeva pluss on see, et õpetajal on lapse päevast täielik ülevaade. Lasteaed oli avatud kella poole seitsmest hommikul poole seitsmeni õhtul, rühmas oli 24–25 last, vahel rohkemgi, aga ma sain suurepäraselt hakkama. Kohe alguses tegin selgeks, millistest põhimõtetest tuleb rühmas kinni pidada.”

Helve Tamm tunnistab, et lapsed olid sel ajal rahulikumad. Tunnid toimusid nii hommiku- kui ka õhtupoolikul, kusjuures õuesõpe, millest praegu palju räägitakse, oli juba siis. „Iga päev olid meil õuesoleku ajal ette nähtud õuemängud ja vaatlused. Kuna Kadriorg oli lähedal ja vanasti asus sealkandis ka loomaaed, olid meil õues õppimiseks head võimalused. Tagantjärele olen mõelnud, et keelasin tol ajal lapsi palju vähem kui oma hilisematel õpetaja-aastatel.

See patt on mul küll hingel, et sundisin lapsi söögilauas oma taldrikuid tühjaks sööma, meilt nõuti seda. Pidime andma lastele ka kalamaksaõli, iga päev enne lõunasööki, kõik need kuud aastas, mille nimetuses on r-täht sees, ainult mais, juunis, juulis, augustis mitte. Ja vaikse tunni ajal pidid lapsed magama. Nüüd tohib ka niisama pikutada ja raamatut vaadata. Aga sel ajal pidi kasvataja jälgima, et kõigil oleksid silmad kinni.”

Mudilastega Lenini kuju juures

Nõukogude-aegsete tähtpäevade tähistamine, mis oli omal ajal õppe-kasvatustöö kohustuslik osa, paneb staažika lasteaiaõpetaja veel praegugi muigama. „Aprillis toimus alati Lenini sünnipäeva aktus, saalis rippus Lenini pilt ja lapsed esinesid vastavateemaliste luuletuste ja lauludega. Ka Lenini kuju juures tuli mudilastega käia. Aga oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamise saime kenasti ühendada sügispeoga, maipühade ajal rääkisime rahvaste sõpruse kõrval ka kevadest. Temaatiliste väljapanekute jaoks leidus ikka mõni vaba nurk või sein, tegemata neid jätta ei saanud, sest võidi tulla kontrollima.”

Rajooni ja linna inspektorid käisid aeg-ajalt tunde vaatamas ning leidsid ka puudujääke ja kitsaskohti. „Siis astus juhataja alati meie kaitseks välja. Imestasin, et ta seda teha julges. Praegusel ajal on pigem nii, et õpetajad ei saa juhtkonnalt piisavalt toetust. Probleemide puhul nähakse enamasti süüd õpetajal.”

Ometi meenub Helve Tammele neile aastatele tagasi mõeldes valdavalt töörõõm. „Mäletan, kuidas me paarilisega kella üheteistkümneni õhtul rühma kaunistasime. Korraldasime lapsevanematele konverentsi, panime Sossi klubisse üles suure näituse, lapsed esinesid pika eeskavaga. Olime noored ja entusiastlikud, tegime kõike õhinaga ega lugenud töötunde.”

Kordamine on tarkuse ema

1986. aastal vahetas Helve Tamm töökohta. „Kuna sain Lasnamäele korteri ja noorem tütar hakkas koolis käima, läksin tööle 60. keskkooli, praegusesse Kuristiku gümnaasiumi. Töötasin seal kaksteist aastat – alguses paar aastat pikapäevaõpetajana, seejärel kuue- ja hiljem seitsmeaastaste klassi õpetajana. Kui õpilaste arv hakkas kasvama ja kuueaastaste klass enam kooli ära ei mahtunud, viidi meid üle Priisle lasteaeda. See oli hea rahulik aeg, saime teha asju jõukohases tempos ja kiirustamata. Tunnid ja vahetunnid tegin just nii pikad kui vaja. Laste jaoks oli see sujuv üleminek lasteaiast kooli.” Kui 2002. aastal töö taas ümber korraldati, sai Helve Tammest Priisle lasteaia õpetaja. Ta tunnistab, et lasteaias töötada meeldiski talle kõige rohkem.

Õpetajana, kellel on nii lasteaias kui ka koolis töötamise kogemus arvab Helve Tamm, et praegune lasteaia õppekava on liiga tihe ja ülekoormatud. „Paljusid asju, mida õpetame lasteaias, hakkavad lapsed uuesti õppima koolis. Lasteaias tuleks süvenemiseks rohkem aega anda. Kui iga nädal võtta uus teema, siis kordamiseks ja kinnistamiseks aega ei jää. Minu põhimõte on, et pigem rääkida üht asja kümme korda kui kümmet asja üks kord.”

Aja märgid

Paberitööd on õpetajal aastatega aina juurde tulnud, kinnitab Helve Tamm. „Tegevuskavad, kuuplaanid, kaustad ja mapid … Küsisin iga kord, mis kasu lapsel sellest on. Või on neid vaja seepärast, et kontrollijate elu oleks lihtsam. Koolivalmiduskaardil on ausalt öeldes üsna ümmargune jutt, ja koolis seda ilmtingimata ei nõutagi. Miks on vaja koostada arengumappe ja pidada arenguvestlusi, kui ma niikuinii suhtlen lapsevanematega iga päev ja saan neile anda tagasisidet, mis päeva jooksul juhtus, mis on hästi, mida on veel vaja harjutada. See, et pean vanemalt oma jutu kinnituseks allkirja võtma, näitab usaldamatust. Selle aja saaks õpetaja hoopis lastele pühendada.”

Püsimatuid, samuti erivajadustega lapsi, kes nõuavad õpetajalt rohkem tähelepanu, on rühmades aasta-aastalt rohkem. Uus mure on Helve Tamme sõnul see, et kui varem olid laste haigused ja probleemid lasteaias teada, siis enam mitte. „Andmekaitseseadus on selline, et meil pole õigust küsida. Kui laps põeb astmat, allergiat või epilepsiat, aga vanem seda õpetajale ei usalda, ei oska me last aidata, kui midagi juhtub.”

Kahju on staažikal pedagoogil lastest, kes tuuakse lasteaeda hommikuti esimestena ja viiakse koju õhtuti viimastena ja kes ka kogu suve peavad lasteaias käima. Harilikult on need ühed ja samad lapsed. „Kurb, et kiirustamisest on saanud aja märk. Kui vanasti tundsid vanemad lapsele järele tulles huvi, mida ta päeval tegi, ning neil oli aega tema kirjatööd ja joonistused üle vaadata, siis nüüd on üsna tavaline, et vanem kiirustab last riidesse panema, ise samal ajal telefoniga tööjuttu rääkides, et seejärel autosse joosta.”

Amet, mida tuleks väärtustada

„Kuna õpetajal on palju kohustusi ja suur vastutus, oleks hea, kui kas või mitme maja peale oleks psühholoog, kes annaks õpetajale nõu, kuidas tulla toime probleemsete laste ja lapsevanematega ning hoida läbipõlemise eest ka iseennast,” leiab Helve Tamm.

Kindlasti peaksid tema sõnul õpetajad saama oma tööle väärilist tasu. „Masu ajal lasteaiaõpetajate koormust vähendati ning paljud neist töötavad praeguseni vähem kui täiskohaga. Mina sain palgale lisaks pensioni, tänu sellele elasin ära. Aga kuidas tulevad toime need õpetajad, kelle peres on kasvueas lapsed? Pooled minu kolleegidest olid sunnitud seetõttu ka mujal tööl käima.”

Et poliitikud lasteaiaõpetajaid naistepäeval kringli ja lilledega meeles peavad, on kauaaegse lasteaiaõpetaja hinnangul kena, aga ka muul ajal kui enne naistepäeva ja valimisi tuleks lasteaiaõpetajate tööd väärtustada. „Eelkõige võiks see väljenduda lasteaednike tööd puudutavates otsustes.”