Ajalooline pilguheit koolipoisi hinge

Salingeri „Kuristik rukkis” on olnud kohustuslikes ja soovituslikes nimekirjades aastakümneid, mistõttu on teos raamatukogudes sageli kapsaks loetud. Nii et säärase maailmaklassika kordustrükk oli kirjastusel Hea Lugu üks kiiduväärt mõte.

Eelnimetatud põhjusel ei ole ilmselt naljalt haritud inimest, kes sellest raamatust midagi ei teaks, nii et seda arvustama ja ümber jutustama hakata poleks just väga mõistlik. Küll aga tasub sääraseid, kooliaegseid „kohustuslikke” teoseid taas kätte võtta ka täiskasvanuna, aastakümneid hiljem. Muljed ja mõtted, mida see tekitab, võivad olla varasematest hoopis teistsugused.

Kujutage näiteks ette, et „Kuristik rukkis” ilmuks praegu esmatrükina. Kas pälviks ta ka tänapäeval taolist tähelepanu või vajuks kirjandusmeres kivina põhja, paljude teiste noorteromaanide juurde, mis korraks vilksatavad, aga kuu aja pärast ununenud on? Ajan patujuttu? Loodan küll, sest siin on palju enam ja sügavamal, kui tänapäeva pealiskaudsetes noorteromaanides – ja seda ei julge keegi naljalt kahtluse alla panna. Samas on kahtlemata muutunud aeg ning tänapäeva esmalugejad mõistavad seda teost teisiti kui poolesaja aasta tagused, kelle jaoks raamat oli kaasaegne. Kui mõelda, et lugu on kirja pandud aastal 1951 – peaks see pälvima tähelepanu lugejast olenemata, olgu siis pilguheiduna ajalukku või koolipoisi hinge.