Äkki seaks koolis sisse trahvisüsteemi?

11. apr. 2014 Priit Pullerits Postimehe vanemtoimetaja, Tartu ülikooli ajakirjandusõppejõud - 6 kommentaari

Esimese hooga ei saanud arugi, kuidas võib keegi tulla üldse mõttele, et õpetajatel peaks olema õigus kasutada õpilaste suhtes rahalisi mõjutusvahendeid. Ehk piltlikult: kui õpilane teeb koolist poppi – trahv näiteks kolm eurot; kui õpilane puudub põhjuseta tunnist – trahv kaks eurot; kui õpilane jätab kodutöö tegemata – trahv üks euro.

Idee võib ju kooli ja õpetaja vaatevinklist tunduda ahvatlev: lõpuks ometi räägime keeles, millest kõik aru saavad – raha keeles. Aga minna haridus- ja kasvatustöös üle isiklikele rahasuhetele, kui haridus on maksumaksja finantseeritud, tundus pehmelt öeldes pentsik. Ja otse öeldes absurdne ning ebaõiglane.

Aga just selline idee, et õpetajad võiksid hakata õpilasi mõjutama rahaga, kõlas Tartu ülikooli lahtiste uste päeval. Selle üle pidi puhkema väitlus. Aga mida siin väidelda on, mõtlesin endamisi. Vastus on niigi selge: kindel ei.

Ent debatt võttis ootamatu pöörde juba enne, kui alatagi sai.

Ürituse korraldajad kutsusid ühele poole argumenteerima TÜ väitlusklubi tudengid ning teisele poole kolm TÜ vilistlast, lisaks minule õigusteaduskonna dotsendi Gaabriel Tavitsi ja Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgensteini. Kuna Tavits ja Jürgenstein otsustasid väidelda rahaliste mõjutusvahendiste kasutamise poolt, tuli mulgi meeskonna huvides oma esialgset positsiooni muuta.

See, nagu selgus, tegi asja ainult põnevamaks. Pani tõsiselt vaagima vastuväiteid oma seisukohale. Mis, nagu järeldus, on suurepärane pedagoogiline võte panna nägema asjas ka vastaspoolt – võte, mida tasub ilmselt koolideski argumenteerimisoskuse ja laiema maailmanägemise arendamiseks kasutada.

Tõepoolest, miks mitte kasutada koolis õpilaste distsiplineerimiseks ja püüdlikumalt tööle panemiseks raha sundi? Ei maksa luua illusioone: me kõik teame, et muud vahendid, ei hea ega halb sõna, ei märkus ega noomimine nüüdisajal enam ei mõju. Teame, kuidas õpetajad jäävad jõuetuks, kui õpilane nendega ülbitseb, kui õpilane õpetaja avalikult p***e saadab, kui õpilane teda tatikuulidega tulistab. Või kui õpilane käitub nii, nagu kurikuulsas Tõstamaa kooli intsidendis. Teame, et kui õpetaja laseb käiku muud vahendid peale sõnade – sest sõnad lihtsalt ei aita –, leiab ta mõne päeva pärast oma nime häbistatult Õhtulehest. Temast saab õpilaste kallal vägivallatseja, enesevalitsemise kaotaja, enesekehtestamise võime minetaja, kooli sobimatu ebapedagoogiline pedagoog.

Aga kui märkuse või vanema kooli kutsumise asemel esitab kool arve: seitse ebatsensuurset sõna õpetaja aadressil – trahv 14 eurot (iga sõna – kaks eurot)? Kas mõjuks? Ilmselt mõjusamalt kui noomivad sõnad.

Loomulikult pole õpilasest trahvi maksjat, sest õpilasel pole ju sissetulekut. Kuid ega trahviarve lähegi õpilasele, vaid tema vanematele. Ja pange nüüd tähele, mis eriti oluline: just sedasi, arvet vanemaile saates, saab kool kaasata vanemaid lapse kasvatamise ja õpetamise protsessi (kõlab ju uhkelt-moodsalt: kaasamine, protsess!). Kui lapse ulakas käitumine või õppetöö tegemata jätmine hakkab vanemate rahakoti pihta lööma, on nood sunnitud küsima: poeg/tütar, kurat, mis toimub?!

Liiati on ju selge, et paljud käitumis- ja õpiprobleemid algavad just sellest, et vanemad ei taha või ei viitsi laste käekäigu vastu huvi tunda, lükates oma hoolimatuses vastutuse koolile. Aga kui vanemad peavad hakkama selle eest maksma, et nad oma lapse, ikkagi alaealise kõigi nelja tuule kätte jätavad, siis lööb rahakaristus täpselt sinna, kuhu see kõige jõulisemalt peaks mõjuma – vanemate vastutustunde pihta.

Samuti on nüüdisaja materiaalses maailmas ilmne, et just raha keel on kõige mõjusam. Sellest saavad ühtviisi aru nii vanemad kui ka lapsed. Kui trahvisumma küünib õppeaasta lõpuks kümnetesse või sadadesse eurodesse, võib vanem saata lapse suveks tööle, et ta tekkinud väljaminekuid isale-emale hüvitada aitaks. Olenevalt sellest, kuidas pere otsustab, kas lapse kogunenud trahvid on ikkagi tema isiklik või vanemate laokil kasvatuse süü. Töökasvatuse, mida tänapäeval kiputakse millegipärast põlastama, saab noor pealekauba. Rääkimata arusaamisest, et igal teol on tagajärg.

Aga kui perel raha pole? Ei saa ju vaeseid karistada selle eest, et nad on vaesed. Ent pole probleemi. Alati leiab alternatiive. Võib kehtestada hinnakirja, et kodutöö tegemata jätmine võrdub koolipäeva lõpus trepi pesemise, klassiruume akende küürimise või koolisööklas kolme kilo kartulite koorimisega.

Ent ajal, mil hariduses napib raha, võivad rahalise mõjutamise vastased protestida, et niisugune süsteem ärgitab trahve liiga kergekäeliselt määrama. Trahvides saaks ju kooli rahapuudust leevendada.

See vastuväide ei ole tõsiseltvõetav, sest summad, millest jutt – euro, kaks või kolm –, võivad anda endast pisut märku koduses eelarves, kuid on liiga väiksed, et võiksid täita koolikassat. Ja lõppude lõpuks töötab trahvide süsteem ise endale vastu. Selle eesmärk on tekitada koolis olukord, kus trahve ei ole peatselt enam üldse vajagi. Ehk trahvisüsteem peaks toimimise korral hävitama lõpuks iseenda.

Tagatipuks annab rahalise mõjutamise süsteem õpilastele vajaliku ettevalmistuse tegelikuks eluks – kas pole vähene praktilisus üks asi, mida meie haridusele aeg-ajalt ette on heidetud? Lõppeks on ju rahakaristused elus kõikjal: alates sellest, et kui rikud liikluseeskirju, saad trahvi, ja lõpetades sellega, et kui jätad arved maksmata, lisandub viivis.

Tõepoolest, räägitakse, et uus aeg nõuab uudset lähenemist ja uudseid lahendusi. Miks ei võiks üheks selliseks olla rahaliste mõjutusvahendite kasutamine koolis. Mis siis, et esialgu võib see tunduda võõrastav.

Aga kui järele mõelda, siis on asjas tõsine ja mõjus iva. Kas pole?


6 kommentaari teemale “Äkki seaks koolis sisse trahvisüsteemi?”

  1. Õpetaja ütleb:

    Idee oleks väga mõtekas, kuid kujutan, kuidas juristid juba ragistavad ajusid, kas ikka see on põhiseadusega lubatud. Vanematel juba paber ja pliitaks, et HTM-i kaebekirju kirjutada. MIlline kool oleks esimene ,kes julgeks seda rakendada?

  2. ka samal reel ütleb:

    🙂
    Kui ülikool võib loodritelt raha sisse kasseerida, miks mitte siis seda ka põhikoolis teha?

  3. Õpetaja ütleb:

    Huvitav debatt, aga reaalsuses see kindlasti ei toimiks. Inimene peaks juba “maast- madalast” õppima oma tegude eest ise vastutama. Rahalise trahvi kaudu lasub lapse tegude eest vastutus siiski vaid vanemal. See toimiks ehk siis, kui trahviraha eest toimub pärast tunde kohustuslik järeltöö ( vanem maksab, õpilane töötab ja vastav töötaja jälgib töö teostamist) ning halva käitumise eest ÜKT.

  4. Tq ütleb:

    Muidu ju täiesti võiks. Ainult et… seda hakatakse ju kohe mõistma nii, et õpetaja sooja kohta saatmine maksab kaks eurot (või minu poolest kasvõi kaks tuhat, tegelikult vahet pole). Kas su vanemad on nii vaesed, et sa ei julge õpetaja kohta midagi öelda?
    Siis oleks väga huvitav vaielda, et kui sinna kohta saatmine maksab nii palju, siis kui suur trahv tuleks teha, kui õpetajal soovitatakse puu taha minna. Tulevaste juristide koolitamiseks võib see ju hea olla, aga mida see õpetaja autoriteediga teeb? Määrame õpetaja väärikusele hinnakirja?

    Aga võimalusi karistamiseks tuleks õpetajatele juurde anda küll. Kasvõi vana hea kinnijäämine. Ja tõesti, siin oleks ka rahalise karistuse lisamiseks ruumi küll, ei oleks üldse vale anda kinnijäetud õpilase vanematele arve: nii palju ruumi eest, nii palju õpetaja (või õpetaja asendaja) tööaja eest.

  5. Hille Kõrgesaar ütleb:

    Kui õpilaste õigused poleks koolides nii vabaks lastud ja kohustused olematuks muudetud, siis me ei räägiks siin üldse mingist rahalisest karistamisest, mis on tegelikult haridusministeeriumi ja lastekaitse absurdsete seaduste tulemus. Tänane tegelikkus koolides on ju tehtud jaburate seaduste tagasiside.

    Kui vanasti palus õpilane ise õpetajalt aega oma kahe parandamiseks, siis tänapäeval on see kohustus pandud õpetaja kaela. Tänapäeval palub õpetaja ise õpilasel tulla vastama, andes talle aja ja võimalused. Ent ka see ei toimi enam. Õpilane teab, et ta ei pea oma hinnete eest vastutama, sest see pole tema kohustuste seas kirjas.

    Kui vanasti pidi õpilane andma vastust, miks ta kahe sai – järelikult oli õppimata või olid teadmised aines nõrgad. Seega pidi õpilane tegema kõvasti lisatööd, et saavutada positiivsed tulemused. Nüüd aga annab õpetaja õppenõukogu ees vastust, miks õpilasel kahed on. Järelikult on õpetaja ebakompetentne ega sobi õpetajaks. Muidugi poogivad teadlikud õpilased kahelistele kolmed külge, et ise mitte häbisse jääda.

    Just nende jaburate seadustega peab õpetaja looma neid loodreid, kes tulevikus meile tööd ja leiba pakuvad. Tänased seadused on õpilaste poolt, võimaldades neile pea kõike. Kõik, mis halvasti, on aga nagu õpetajate tegemata töö või halvasti tehtud töö.

    Rahaline karistamine on absoluutselt selle ehe näide, absurdsuse tipp. See näitab selgelt seda, et seadused on vildakad ega toimi enam ammu. Ja kui tulekski selline rahaline karistamisviis päevakorda, siis kes ütleb, kus on õigus? Kes ütles halvasti? Kas ikka ütles halvasti? Kas laps tegi pahandust või veeretati see kaaslaste poolt see oskuslikult teise kaela?Kas siis tuleb kohtutee ette võtta, tõestamaks, et laps pole öelnud õpetajale halvasti ega pildunud tatikuule? Kes otsustab, kas laps käitus halvasti või oli see pahategu veeretatud tema kaela?

    On ju palju selliseid olukordi, kus õpetaja silmad ei jõua olla kõikjal. Kas usume siis nt vägivallatsejaid, kes osutavad näpuga oiviku peale?

    Kui koolis on lapsi (ja loomulikult ju on), kes on kartlikud ja tagasihoidlikud ega julgegi enda kaitseks midagi öelda, kui ainult nutta, siis leiavad need julgemad ja agaramad “tegijad” ja halva käitumisega õpilased kiiresti “sihiku”, kelle peale näpuga näidata. Siin tekiks jälle uus probleem. Pahatahtliku käitumisega kiuslikud õpilased leiaksid viisi, kuidas endast nõrgemaid “rahatrahvida”, tagaselja irvitades kiusatu üle.

    Ei ole see kooli peegelpilt nii sile ja siidine midagi. Küsimus on, kes on kohtumõistja, kui õpetaja ei näe (sest tõesti õpetajal pole silmi kuklas)? Kas õpilased, kes osutavad näpuga arglikumale õpilasele? Kes on kohtumõistja, et määrata rahalist karistust? Leian, et siit saaks hoogu juurde vägivald ja kiusamine.

    Teine asi on õppimine hoopis. Milliseks kujuneks olukord klassides? Teades, et rahatrahv on ootamas vehivad kodutöö tegemata jätnud õpilased oivikute pealt kõik maha. Ja kui viimane ei soostu koostööd tegema, tehakse talle rahatrahv kaela. Õpilased on leidlikud ja varmad ära kasutama teisi. Või spikitakse kontrolltöö mõne tublima pealt maha, ähvardades rahatrahviga. Olukord võib muutuda suisa vastupidiseks – korralikud ja õpihuvilised saavad rohkem trahve kui õpihuvita lapsed.

    Laiskust ega õpihuvitut last ei saa trahvida. Ta leiab endale viisi, kuidas trahvida neid, kes teevad korrapäraselt tööd ega sega teisi. Kui palju kohtuuksi tuleks kulutada ja raha anda, et tunnistada oma laps õigeks.

    Ma leian, et me ei saa laskuda nii madalale, et raha määrab elus kõike. See näitab, kui mannetud ja jõuetud me tegelikult oleme oma laste ees. Me oleme täiskasvanud inimesed ega suuda äkitsi enam lapsi kasvatada ega õpetada.

    Lihtne lahendus oleks see, kui tuua õpilastesse tagasi kohuse- ja vastutustunne ning karistamisviisid (ei pea silmas füüsilist karistamist). Õpilane peab suutma ja oskama oma tegude eest vastutada ka rahata.

    Naljaga pooleks: hea oleks, kui see trahv laekuks õpetaja kontoarvele. Selleni pole veel jõutud. Küll siis oleks trahve palju 🙂

  6. Vs ütleb:

    “Ma leian, et me ei saa laskuda nii madalale, et raha määrab elus kõike. See näitab, kui mannetud ja jõuetud me tegelikult oleme oma laste ees. Me oleme täiskasvanud inimesed ega suuda äkitsi enam lapsi kasvatada ega õpetada.

    Lihtne lahendus oleks see, kui tuua õpilastesse tagasi kohuse- ja vastutustunne ning karistamisviisid (ei pea silmas füüsilist karistamist). Õpilane peab suutma ja oskama oma tegude eest vastutada ka rahata.”

    Hea demagoogia. Kuid lihtne küsimus lihtsa lahenduse kohta on “kuidas?”. Trahvid olekski see, mis õpetaks distsipliini ning kohuse- ja vastutustunnet. Raha ei ole iseenesest halb; seda võib kuritarvitada, jah, kuid see on juba selle süsteemi rakendamise probleem, mis on, ma arvan, siiski lahendatav.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!