Biblioteraapia ja raamatukoer

11. apr. 2014 Mari Klein - Kommenteeri artiklit

Möödunud nädalal Tallinna raamatumessi käigus toimunud Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumil, mis tänavu keskendus laste lugemisele, kõneldi nii raamatutest ja raamatukogudest kui ka kirjandusravist ja koertest.

Kui mõisted „bibliograafia” ja „bibliofiilia” on kirjandussõpradele hästi tuntud, siis „biblioteraapia” võib panna kõrvu kikitama. Õigekeelsussõnastiku kohaselt on see maakeeles lihtsalt „kirjandusravi”. Leedu psühholoog Veronika Mudėnaitė on sealses laste ja noorte päevakeskuses „Meie Koduke” võtnud ette sellega põhjalikumalt tegelemise ning tutvustas kirjandusravi põhimõtteid ka foorumil.

Tema sõnul võib biblioteraapiast abi olla igasuguste eluraskuste puhul, olgu need seotud kooli, kodu, suhete või elukohavahetusega. Tekkinud frustratsiooniga aitab sageli toime tulla raamatukangelane, kes elab läbi samalaadseid elusündmusi ning lahendab neid, peegeldades kõike seda lugejale ning aidates tal loetavaga samastuda ja oma tundeid mõista. Oluline on juhatada abivajaja õige teoseni ning olla talle teejuhiks, kes aitab sündmusi lahti mõtestada, loetut arutada ja paralleele tõmmata. Ning mis kõige olulisem – tunda, et oma murega ei olda üksi.

Mudėnaitė tõi välja mitmetasandilise teekonna, mille lõpus, pärast raamatu lugemist, võiks arutada näiteks järgmisi küsimusi: millest see lugu rääkis, mis tundeid see sinus tekitas, milles seisnes peategelase probleem ja kuidas ta selle lahendas, mida teeksid sina, kui seisaksid samasuguse probleemi ees jne?

Veronika Mudėnaitė.

Veronika Mudėnaitė.

Ühelt poolt nii lihtne ja iseenesestmõistetav – küllap on iga lugeja tundnud raamatuist äratundmisrõõmu ning kirjandustundides midagi samalaadset ju tehaksegi –, teisalt kahtlemata mõtlemapanev. Kas või sellele, kui palju kirjandus me elu tegelikult mõjutab ning miks on elus teatud teosed meile just teatud ajal kätte sattunud, soovitatud ning sobinud. Ning kui paljusid draamasid leevendada ja traumasid ära hoida õnnestuks, kui sääraseid soovitusi ja suunatud arutelusid annaks planeerida, mitte kihistavale klassitäiele korraga, vaid igale isendile vastavalt vajadusele.

Eesti raamatukoerad on sündinud

Aasta eest esimesel Tallinna raamatumessil, selsamal põhjamaade kirjandusfoorumil, kõneles üks toonane esineja säärasest omalaadsest nähtusest nagu raamatukoer ehk koerale ettelugemise võimalusest ja selle kasulikkusest lapse lugemisoskuse arengule. Mõte tundus põnev, aga kahjuks kehitasid kõik asjatundjad, kellelt tookord lähemalt uurisin, õlgu, ning nentisid, et tore mõte, aga Eestis nad midagi säärast ei tea. Nii kirjutasingi sellest mullu vaid põgusalt maikuises lehes koos teiste soovitustega, kuidas innustada lapsi lugema.

Seda toredam oli avastada, et Rootsi kirjaniku hea mõte jäi kuhugi ajusoppi ka teistel. Ning aasta hiljem oli sama foorumi kavas mitte lihtsalt ettekanne raamatukoerast kui sellisest, vaid kohal ka paljude pealinna laste sõber Susi, kes väikesi ettelugejaid Tallinna keskraamatukogus juba pool aastat kaks korda kuus laupäeviti külla ootab ning lastehaiglaski külas käib.

Susi omanik Maarja Tali ning keskraamatukoguhoidja Anneli Kengsepp rääkisid oma kogemusest ning näitasid pilte juba püsiklientideks saanud väikestest lugejatest säärase vaimustusega, et kellelegi saalisviibijaist ei tohtinuks jääda kahtlust, kui suur abi võib lugema õppimisel olla ühest sõbralikust ja rahulikust koerast.

Mõistagi kehtivad raamatukoerale omad nõuded ning iga isend selleks ei sobi. Mida täpselt raamatukoera kasutamise-kasvatamise puhul silmas pidada, on Anneli ja Maarja vast nõus lahkelt rääkima. Aga kuuldavasti ei ole sügisel alustanud Susi tänaseks enam kaugeltki ainuke raamatukoer ning neid on lisandumas veelgi.

Tänavu küsis Põhjamaade Ministrite Nõukogu esinduse Eestis korraldatud kirjandusfoorumil kõrval­istuja hoopis minult, kas tean kedagi, kes Eestis spetsiaalselt biblioteraapiaga tegeleks. Nüüd loodangi, et tuleva aasta foorumil kuuleme, kuidas Eesti pedagoogid ja psühholoogid on võtnud vedada kohalikku biblioteraapia projekti või ühingut.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!