Eesti soost feldmarssalid (?)
Varemarvatust palju suurem osa siinsest põlisaadlist oli algselt etnilist eesti päritolu ja lihtsalt saksastus aja jooksul, kuid täiesti veekindlalt pole seda enamasti võimalik tõestada, on võimalik vaid tõenäosusele osutada.
Esitlesin läinud nädalal Tallinna raamatumessil oma äsjailmunud raamatut „Eesti feldmarssalid”. Selline pealkiri on muidugi tahtlikult veidi provokatiivne või vähemalt küsimusi tekitav, ja kerkiski teema esitlusel üles. Et kuidas siis ikkagi Eesti feldmarssalid, kui sellenimelist riiki, armeed, maad polnud 17.–19. sajandil, millest raamat räägib, olemaski!? Et need marssalid olid ainult Rootsi, Venemaa ja Saksa-Rooma riigi omad! Et kui tegu oleks etniliste eestlastega, siis oleks küll kõik kena, aga puha baltisakslased ju! Et venelased hakkavad säärase pealkirja peale naerma jne.
Eesti kui eestlaste maa
Tõesti, Eesti riiki ega sõjaväge noil sajandeil olemas ei olnud. Ent maa oli. Mõiste Eesti on igivana ja oma tekkest peale pidevalt kasutusel olnud. Ka Eesti-, Liivi- ja Saaremaa provintside/ kubermangude/ aadlivabariikide eksisteerimise ajal teati väga hästi, mis on Eesti ja mis Läti kas või tollesama Liivimaa kubermangu seisukohalt, mis hõlmas osa kummastki. Eesti kui eestlaste asuala, maa. Isegi baltisaksa aadel moodustas paljudest vastupidistest näidetest hoolimata kaks eraldi suguvõsade, klannide ja abieluliitude süsteemi – üks Eesti, teine Läti alal –, kattes mitte kõiki Läänemere provintse või igat kubermangu eraldi, vaid just mõlema põhirahvuse põlisala. Tegelesin pooleldi juhuse tahtel mõne aasta eest põhjalikumalt „Liivimaa kuninga” hertsog Magnuse isiku ja ajastuga – no vaat, näiteks tema kasutas pääle sobingut Ivan Julmaga oma titulatuuris ka tiitlit Eesti ja Läti isand. Ja seda ajal, mil mõne naaberrahva ajaloolaste, ideoloogide ja poliitikute ning nende kiiluvees ka paljude kodukootud arvajate meelest mingit Eestit ega Lätit olemaski poleks tohtinud olla. Isegi, kui mõiste Eesti toona elanuile siiski veidi ähmaseks jäi, oli see ikkagi kasutusel, ning selle kasutamine retrospektiivselt, tagasihaaravalt seetõttu igal juhul õigustatud. Seda esiteks.
Teiseks, küllap märkasite veidi eespool, et olnuks tegemist eesti verd tegelastega – selle küsimuse juurde tuleme kohe tagasi –, olnuks eelmainitud nuriseja arust kõik ornungis ja lubatud. Ammu oleks aeg taolistest piirangutest üle saada! Baltisakslasi oma ajaloost välja arvates, neid kuidagi võõraiks pidades vaesestame me ise ja priitahtlikult oma ajalugu laiemalt ja sõjaajalugu kitsamalt. Sest Eesti sõjaajalugu pole ainult muistne vabadusvõitlus, Jüriöö ülestõus, Ivo Schenkenbergi sissid, Põhjasõja-aegsed maarügemendid ja -pataljonid, Napoleoni sõdade aegne maamiilits, rahvusväeosad 1917–1918, Vabadussõda, Teine maailmasõda ja taasiseseisvumisele järgnenu. Eesti sõjaajalugu hõlmab kõiki Eesti pinnal peetud sõdu ja relvakonflikte, siinsete sõjaliste koormiste, maakaitsestruktuuride, kindlustuste ja garnisonide ajalugu – ning kõigi siit pärit sõdurite, allohvitseride, ohvitseride, kindralite, admiralide ja marssalite tegemisi ka väljaspool Eestit. Jah, muidugi olid siitmailt pärit feldmarssalid enamasti meie praeguses mõistes baltisakslased, kuid oma kodumaaks pidasid nad täie õigusega Eesti-, Liivi- või Saaremaad. Mitte isamaaks (sks Vaterland, selleks olid eri ajal Rootsi ja Venemaa) ega emamaaks (Mutterland, selleks oli Saksamaa), vaid kodumaaks (Heimat). Ja üleüldse – kui mitusada aastat peaks üks rahvakild siinmail elama, et me seda eestlaste kõrval samuti põliselanikeks loeksime!? Olnuksid nad sünnilt eestlased, mitte saksakeelsed eesti-, liivi- või saaremaalased, peaksime neid ju kõhklematult „omadeks”. (Muide, mõnel juhul neil siiski oli mitte lihtsalt kohalik, vaid otseselt eesti päritolu. Kord kindlam, kord kahtlasem.) Ning teisalt, nii nagu siinsetes baltisakslastes voolas eesti verd, voolab meis kõigis omakorda nende oma. Kui räägime meie maa saksakeelsetest asukatest millalgi 18., 17., 16. sajandil – mida kaugemas minevikus, seda kindlam on järgnevalt öeldu –, siis räägime meie samasugustest esivanematest puhtbioloogilises, „vere” ja geenide mõttes kui eestikeelse talurahva puhul. Muidugi on enamik meie otsestest esivanematest talupojad, sest neid lihtsalt oli feodaalajal mitu korda rohkem kui teiste seisuste esindajaid, ning jah, enamik talupoegi oli siinmail loomulikult eestlased. Kuid see ei tee ülejäänuid olematuks ning nende alateadlik, ammugi siis teadlik eiramine on hälve. Puue. Kokkuvõetult: argument, et „omad”, „meie” on vaid kohalikku päritolu tegelased, laieneb vähemalt baltisakslastele igal juhul.
Rohkem õukondlasi või administraatoreid
Olen suurema või väiksema kindlusega piisavalt Eestiga seotuks lugenud 22 feldmarssalit: 14–16 kindlamalt, 6–8 kõhklustega. Neist 18 said oma marssalisaua Rootsi, kolm Vene ja üks Saksa-Rooma lipu all. Valikukriteeriumid ja piirid ühe või teise isiku Eestiga seotuse astme üle otsustamisel on vaieldavad ja mõni teine autor teeks ehk veidi teistsuguse valiku. Arvan, et pigem laiendatuma. Kriteeriumid on ju formaalsed ka ses mõttes, et peamiseks on marssalisaua olemasolu, mitte aga sõjalised teened, mis mõnel lihtsalt kindralil võisid suuremadki olla – ning mis mõnel feldmarssali auastmeni jõudnul on pea olematud. „Meie” feldmarssalite seas ongi mitmeid rohkem õukondlasi või administraatoreid, kes mingil täiesti mittemilitaarsel põhjusel oma aukraadi said. Venemaa märksa rangemate ülendamispõhimõtete valguses näib enamik Rootsi marssaleid lati alt läbijooksnuina.
Arv 22 võib näida suur, kuid kõrvale jäi veel terve hulk varem siinseks või põhjendamatult feldmarssaliks peetuid. Osalt on asi selles, et algselt polnud feldmarssal auaste, vaid ametikoht – mingis sõjateatris tegutsenud välivägede ratsaväeülema post, komandoahelas alles kolmas mees. Auastmeks muutus see 17. sajandi alul. On veel feldmarssali tasemega, st omaette sõjateatris armeed juhatanud väejuhte, kel see auaste mingil põhjusel saamata jäi. Ka sääraseid oli õige mitu. Muidugi, juba taoline nimekirja koostamisele taanduv lähenemine ise on vähemalt problemaatiline – ja tunnistan, et see oligi ühtlasi teretulnud ettekääne, miks rääkida veidi meie vanemast sõjaajaloost.
Lubasin eespool eesti juurtega feldmarssaleid. Tooksingi esimese näitena hoopis kõigile tuntud kindrali Johann Michelsoni, kes lihtsalt ei jõudnud seda ülendust ära oodata, suri augustis 1807 Bukarestis armeejuhatajana, pärast Moldova ja Valahhia vallutamist türklastelt, mõni päev liiga vara. Tema on ainus enam-vähem kindlalt (ehkki kaugeltki mitte tõestatult) eestlane, kes pidanuks feldmarssaliks saama. Kuid ei saanud, sai tema asemele saadetu. Nagu ei olnud seda ka samamoodi täiskindrali auastmeni jõudnud ja ühes oma ajastu loetelus feldmarssalitega võrdseiks peetud krahvid Skavronski, Jefimovski ja Gendrikov – keisrinnade Katariina I ja Jelizaveta lähisugulased, algselt Tallinna kandi talupojad ja minu arusaamist mööda eestlased. Samasse ritta kuulub Katariina II poolt 1762. aastal ülemõuemarssaliks määratud ja samuti täiskindraliks ülendatud Saksa-Rooma riigikrahv Karl von Sievers – veel üks väidetav põgenenud eestlasest pärisori.
Eesti juuri on oletatud ka näiteks Wrangelite ja Taubede puhul, kelle seast on vastavalt kolm ja üks „meie” feldmarssaleist, emaliini pidi on aga enamik raamatus vaatluse alla võetud isikuist seotud mitte ainult Eesti, vaid ka eestlastega.
—
Tollide suguvõsa
Johan Christopher Toll
Või võtame siinsed võimalikku eesti päritolu (suure tähega Eesti päritolu olid nad enam-vähem kõik) baltisakslased. Näiteks Venemaa teedeministrina lõpetanud kindral Karl Wilhelm von Tollil polnud kunagi vähimaidki väljavaateid feldmarssaliks tõusta, sest ta oli kogu oma karjääri vältel selgelt eelkõige staabitöötaja. Juttu teeme tast siin kahel põhjusel: tema rolli pärast Barclay de Tolly ja Kutuzovi staabiülemana 1812. aasta isamaasõjas ning Tollide eeldatavate eesti juurte pärast. Tollide suguvõsa aadeldati Saaremaal 16. sajandil. Suguvõsa loeb oma algust Lucas Tollist, kes esineb allikais aastail 1544–1575. Väidetavalt oli ta pärit Wittenbergist (sest sealt ta tuli; teise versiooni kohaselt pärinevat Tollid aga hoopis Madalmaadest ja viimasel ajal on nime- ja kohanimesarnasuste baasil muidki versioone leiutatud) ja samas ka ülikoolis õppinud. Rõhutan, et dokumentaalselt on Tollide ajalugu jälgitav alles tollest Lucasest, kõik muu on hilisemad jutud. Lucas tuli Saaremaale aastal 1560 koos Holsteini hertsogi Magnusega. Ta oli samuti tahtnud, kuid polnud jõudnud Wittenbergi ülikoolis õppima asuda ja Magnus määras ta siinmail kohe maakirjutajaks. Sai Meedlas 8¾ adramaa suuruse läänistuse, abiellus Elisabeth Vietinghoffiga ja panigi sellega aluse Tollide aadlisuguvõsale.
Kodu-uurija Voldemar Miller on siiski pidanud tõenäolisemaks Tollide kohalikku päritolu (muuhulgas põlvnemist Suurest Tõllust – suguvõsale oli iseloomulik selle meesliikmete suur kasv, isegi kuni seitse jalga ehk umbes 2,1 m). Suure Tõllu all ärgem mõelgem muidugi mitte müütilist hiidu, vaid lihast ja luust ajaloolist tegelast, kellest säilinud mälestus on olnud müütide algmaterjaliks. Tollide eesti päritolu näib tõenäoline ka seetõttu, et maakirjutajaks määratuna pidi Lucas Toll arvatavasti juba saarele saabudes mingil määral eesti keelt valdama ja kohalikke olusid hästi tundma. Saaremaal elas enam-vähem samal ajal vabatalupoeg Hans Toll, Lucas ise aga kirjutas oma perenime muide Töll. Tõestada pole siin siiski võimalik midagi ühes ega teises suunas, saan vaid arvata ja oma arvamust põhjendada. Tollide seas oli siiski ka oma feldmarssal, Rootsi oma – krahv Johan Christopher Toll (feldmarssal 1807), kes oli aga sündinud juba Skånes ega kuulu enam „meie” omade hulka.