Eesti vanim lasteaed kasvab ja ehitab
Eesti vanim lasteaed asutati Sindis 1892. aastal. Asutaja oli kalevivabriku direktor Joseph Wulf. Teadagi olid tal omad huvid mängus – naised käigu tootval tööl.
Karskusseltsi saalis tegutsenud lasteaed sai Riia õpperingkonna kuraatorilt Lavrovskilt ametliku asutamisloa alles kaks aastat hiljem. Nii loetakse lasteaia algusaastaks 1894 ja tänavu on tal juubel.
Natuke veel algusajast. Lasteaias pidid käima kõik 4–6-aastased lapsed, neid valvas kolm kasvatajannat. Talvel tegutseti koolimajas, suvel parki ehitatud paviljonis. Tegemist oli moodsa metoodikaga Fröbeli süsteemi lasteaiaga, kus lisaks laulmisele ja mängule tehti lastega kõnelemisharjutusi ning asju kirjeldati värvuse, vormi, arvu ja suuruse järgi. Suurt tähelepanu pöörati käsitööle (põimimine, voltimine, voolimine) ja joonistamisele. Vanematele lastele õpetati kooliks ettevalmistamiseks lugemist ja kirjutamist. Õpetati ka vene keelt, millele ministeeriumikoolides palju rõhku pandi.
Kasarmu number kolm ja teised majad
Juubeliaasta puhul saab lasteaed ka oma lipu ja laulu. Konkurss on juba lõppenud ja läbirääkimised lipuvabrikuga käivad.
„Juubelit tähistame kogu aasta,” jutustab lasteaia direktor Viivi Palmissaar. Vilistlased toovad oma fotosid lasteaiaajast ja saadavad mälestusi. Direktor kogub need raamatusse, mida praegu kirjutab: „Lasteaed läbi sajandite. 1894–2014”. Aprilli viimasel nädalal on iga päev sünnipäevaga seotud. Ühel päeval on lastele pidu – süüakse sünnipäevalauas torti, lauldakse, tantsitakse ja praktiseeritakse peokombeid. Üks päev on matkapäev – jalutatakse linnas mööda paiku, kus Sindi lasteaed on asunud. Igas paigas on õpetaja, kes seda tutvustab. Kõiki kunagisi lasteaiahooneid pole enam alles, aga vähemalt koht on teada ja fotod säilinud. Retk on ühtlasti tervistav jalutuskäik – kuulutakse tervist edendavate lasteaedade võrgustikku ning aasta on pealegi tervisliku liikumise aasta. Matk lõpeb laste loomingulise tegevusega, meisterdatakse või joonistatakse, mida nähti ja kuuldi. Sellest tuleb tore näitus, usub direktor.
Esimest lasteaiakohta, karskusseltsi saali, alles pole, nagu ka järgmist, mis asus vabrikutööliste kasarmus. Direktor meenutab: „Meil oli üleliidulise alluvusega suur tööstusettevõte. Vabrik hakkas ühel hetkel allakäiguteed minema, Nõukogude Liit lagunes. Vabriku majad olid laokil. Olin sel ajal linnapea. Püüdsin vabrikut mõjutada, et vähemalt üks neist ajaloolistest hoonetest saaks renoveeritud. Vabriku juhtkond polnud sellest aga huvitatud.
Kasarmu number kolm oli madal ja hästi pikk, Sindi oma savist telliskivist hoone. Sinna viidi pärast lasteaia asutamisloa saamist nii ministeeriumikool, luteri ja õigeusu kirik kui ka lasteaed. Kui 1901 valmis kolmekorruseline punastest tellistest koolimaja, kolis sinna ka lasteaed. Suvel asus lasteaed parki ehitatud õuepaviljonis. Koolimajas oli lasteaed 1950-ndate alguseni. Olude sunnil viidi see üle härrastemajja. Häärberit, vabrikandi eravalduses uhket hoonet, ka enam pole. 1967 valmis esimene ja ainuke päris lasteaiahoone. Mitte sellisel kujul, nagu praegu …”
Kui toas oli kaks kraadi sooja
Kui Viivi Palmissaar 1993. aastal juhatajaks tuli, oli pankrotistunud vabriku lasteaiakompleks täbaras seisus. Vihm sadas katustest sisse ja tuul puhus seintest läbi, pehkinud aknaraamid ähvardasid eest kukkuda. Lasteaed munitsipaliseeriti ning uus linnapea kutsus Palmissaare juhatajaks – vaatame, kas suudame lasteaia ellu jätta. Esialgu Palmissaar kõhkles, sest tahtis pärast linnapea ameti mahapanekut pühenduda oma lastele. Pealegi oli tunne, et satub vihma käest räästa alla. „Otsustasin siiski jääda ja vaadata, mis ma suudan ära teha. Olen senimaani.”
Algus oli põnevaid väljakutseid täis. Lasteaed tuli sisuliselt taastada. Töötajaid juurde võtta ja täiendkoolitada. Ehitamise ajal oli maja mõeldud 280 lapsele. Siis olid rühmad suured, 35–36 last. Vabriku pankroti ajaks oli järel üks erirühm ja üks aiarühm. Needki lapsed käisid, kuidas juhtus, sest enamik lapsevanemaid oli töölt lahti lastud. Oli veel üks kummaline nn mängurühm, kus vahel polnud ühtegi last ja õpetaja oli poole kohaga.
Palmissaare esimene töö oli hakata lapsi aeda tagasi saama ja inimestele tööd võimaldama. Linnas valitses tohutu tööpuudus. Elanikud olid šokis. Põhiline tööandja, kelle õlul seisid vesi, kanalisatsioon ja küte, kogu linna majandamine, oli kadunud. „Katlamajad seisid, paneelmajad olid kütteta, radiaatorid lõhkesid,” kirjeldab Palmissaar. „Linnapeaga lasime hädaga ehitada elektrikatelde süsteemi, mis oli väga energiakulukas, aga hoidis maja soojas. Mul on alles akt, et lasteaed pandi talvel kinni. Tervisekaitsetalitus tuli sisse ja temperatuur ei vastanud loomulikult nõuetele. Kuna olin õppinud õpetajaks, võtsin lasteaia juurde kooliks ettevalmistuse rühma. Talvehommikul enne laste tulekut oli selles ruumis pluss kaks kraadi. Panin kohe radiaatorid tööle, aga meeletult külm oli. Ostsime paksu kasvuhoonekilet ja katsime sellega seestpoolt aknad, et vähegi sooja hoida. Saavutasime niipalju, et saime lasteaia uuesti lahti teha, kütsime radiaatoritega mis kole.”
Katus kui üle-eestiline vaatamisväärsus
„Järgmisel aastal tellisime linnapeaga tehnilise seisukorra ekspertiisprojekti. Mõtlesime, et ehitame majale vähemalt katuse peale, et vihm sisse ei sajaks. Huvitava käekirjaga arhitektid Ra Luhse ja Tanel Tuhal kavandasid lasteaiale väga omapärased katused. Meeldis, et need kaarduvad seinte peale. Suur osa tuult läbi laskvatest seintest jäi soojustatud katusekaare alla. Hinnapakkumisi oli rohkem kui 13 ehitusettevõttelt. Vähempakkumine oli samuti muinasjutuline summa. Õnneks saime raha ja uhked katused valmis. Vana fassaadi otsas olid need päris naljakad. Hea tuttav ütles: katused on ilusad, aga pilt on nagu sadul sea seljas.
Üle Eesti hakkas tulema inimesi neid pildistama ja uurima, kuidas me sellise projekti saime ja kes tegi. Ainult oma inimesed, eriti pensionärid, olid pahased, et linna raha raisatakse. Tänapäeval ei mõtle keegi enam nii. Katused on kõigile tormidele vastu pidanud. Väga kvaliteetne töö ja tubli ehitusfirma Renet. Pärast seda tööd ähvardas Renetit aga pankrot. Ehitus läks kõvasti kallimaks, aga leping on leping … Katused on kolmandiku osas nii-öelda ehitusfirma sponsoreeritud.”
Linna pingelise eelarve juures saadi siiski raha kapitaalremondiks, et vähemalt rühmaruumid ning laste pesu- ja tualettruumid korda teha. Kõik süsteemid olid vanad, torud lekkisid ja ussitasid ning keldriseinad kobrutasid. Palmissaar ei uskunud uneski, et 2009. a avaneb Euroopa tõukefondide raha lasteaedade jaoks. Saadi raha kogu maja renoveerimiseks. Hoonest jäid püsti ainult seinad. Praegu on lasteaia kõik ruumid kasutuses ja vastavad normidele. Ka õuealal vahetati ümberkukkuvad mängupaviljonid ja atraktsioonid välja. Hoolekoguga kahasse tehti projekt KIK-i. Nüüd on lasteaial ka looduse õpperada, toetamaks õuesõpet ja loodusõpetust. Kõik õppekavasse kuuluv – puud-põõsad, ilutaimed – on olemas, sildistatud ja jutt juures.
Koolitused annavad enesekindlust
Võiks arvata, et juubeliaastal võib rahuliku südamega tagasi vaadata – maja on ilus ja korras. „Ei sugugi, sest me kasvame edasi,” vastab Palmissaar. „Kunagi ulmelised unistused on täitunud, aga lasteaiajärjekorrad väga pikad. Töötab 11 rühma, sealhulgas üks tasandusrühm ning liitrühm venekeelsetele lastele. Ehitame 12. ja 13. rühma gümnaasiumi ruumidesse. Kõik Eesti suuremad linnad ja nende lähiümbrus on lasteaiakohtadega hädas. Arvan, et aeg, kus laste arv vähenema hakkab, on juba käes, inimesed on majandusraskustes. Näen seda avalduste laekumisest. Kui kaks rühma juurde saame, peaksime suutma rahuldada oma linna ja võib-olla isegi lähiümbruse vajadused. Meil on ka erirühm, maakonnas on vähe niisuguseid võimalusi. Hakkame juba kuulutama konkurssi uue tööjõu palkamiseks ning sisseseadet soetama. Nii et tänavu on eriti töörohke aasta.
Head ajad on ses mõttes, et suur töö on hakanud vilja kandma. Tulin väga keerulisel ja põneval ajal. Raha oli vähe ja kalkuleerida tuli iga kandi pealt. Lasteaed hakkas kiiresti kasvama. Töötajad oli vaja koolitada, et nad vastaksid uutele nõudmistele. Hakkasime tegema oma majas koolitusi kogu maakonna lasteaedadele. See töö tasus ennast ära, inimesed hakkasid ennast kindlamalt tundma. Saime hakata juba oma kogemusi jagama, tihenes suhtlemine maakonna lasteaedade vahel. Äsja toimus meie majas Pärnu maakonna lasteaedadele järjekordne koolitus erivajadusega lapse teemal.
Erirühma oleme võimalusel võtnud ka lähiümbruse lapsi. Juba ammu räägitakse integreeritusest – erivajadusega laps tavarühmas. Kui omavalitsus on piisavalt rikas, et tugiisikuid palgata, ja lepib, et tõsise erivajadusega laps võtab rühmas nelja lapse koha, siis suhtun sellesse väga hästi. Sellest aastast on meil nii erirühma eripedagoog-logopeed kui ka maja eripedagoog-logopeed. Tänavu otsisin erirühma eripedagoogi-logopeedi, üllatuslikult kandideeris kolm-neli inimest kohale.”
Vene lapsed eesti rühmas ja vastupidi
Nõukogude ajal oli vabriku lasteaed kakskeelne, pooled olid vene rühmad. Kui Palmissaar pärast vabriku pankrotti majja tuli, polnud vene rühmadest jälgegi. Ühel hetkel hakkasid õpetajad nurisema, et vene lapsed ei saa millestki aru, ei tööta kaasa ja rikuvad korda. „Ma ei saanud kohustada inimesi suhtlema lapsega vene keeles, kui lasteaia töökeel on eesti keel. Tegime vene rühma,” meenutab Palmissaar. „Väga väikesed vene lapsed on eesti sõimerühmas. Venekeelsesse liitrühma võtame teisest eluaastast. Vene liitrühma järjekorda praktiliselt pole. Sinna on hakatud panema ka eesti lapsi, põhjendusega, et laps omandaks ka vene keele. Tegelik põhjus võib olla kohtade puudus. Praegu on kolm eesti last vene rühmas, saavad kenasti hakkama. Vene rühmas õpetame kolmandast eluaastast ka eesti keelt kui riigikeelt. Seal rühmas on vajaliku koolitusega õpetaja, kes räägib ilusti eesti keelt. Teised õpetajad peavad ka oskama eesti keelt, kuna rühmas on eesti lapsed.”
Pigem tahetakse vene lapsi eesti rühmadesse panna. Direktor ja õppealajuhataja selgitasid koosolekul lapsevanematele, et venekeelne laps võiks alguses kuulda lasteaias oma emakeelt, et kõne kiiremini tekiks. Siis tuli välja, et eesti rühmades pidavat olema parem kultuur ja nagunii soovitakse, et lapsed läheksid eesti kooli.
„Tore on siin töötada,” võtab Palmissaar jutu kokku. „Omavalitsusega on väga meeldiv koostöö. Ja raskused … kivi on raske. Raskuste asemel on huvitavad väljakutsed.”