Haridusuuenduskeskus annab õpetajaile kvaliteedimärgi
Tartu ülikooli 209-aastane vana anatoomikum on saanud uue ja moodsa sisu. 22. aprillil avati seal TÜ Pedagogicumi haridusuuenduskeskus.
Keskuses saavad õpetajad õpetust, kuidas muuta õppimist tõhusamaks ja põnevamaks, kasutades nüüdisaegseid tehnikaseadmeid ning õppemeetodeid. Euroraha toel sisustatud keskuses on professionaalne video- ja helisalvestustehnika, interaktiivsed tahvlid, 3D-printer ja hulk muid seadmeid, mis peaks tehnoloogiahuviliste silmad särama panema.
Tehnoloogiahariduse professori Margus Pedaste hinnangul kannavad haridusuuenduskeskuses õppinud kvaliteedimärki ja võib olla kindel, et lisaks ainekavade ja oma aine hästi tundmisele oskab tulevane õpetaja kasutada IKT-vahendeid ja pakkuda õpilastele seeläbi lisaväärtust.
Haridusuuenduskeskuse avamisel osalenud peaminister Taavi Rõivas ütles, et talle teeb heameelt, et ligi kakssada aastat Eesti arstiteadust ja arste teeninud väärikas hoone saab pärast vahepealseid aastaid kestnud otsinguid uue akadeemilise ülesande.
Haridusuuenduskeskus õpetab suhtlema laste ja tehnikaga
Tartu ülikooli õpetajakoolituse tudengitele on vanas anatoomikumis paiknev haridusuuenduskeskus saanud omaseks juba enne ametlikku avamist, õppetööga tehti algust veebruaris. Õppurite käsutuses on seitse õpperuumi: kaks üldklassi, kaks arvuti- ja tehnoloogiaklassi, üks laste-, üks kunsti- ja käsitööklass ning lisaks veel seminariruum.
Keskuse perenaine, koordinaator Piret Pungas-Kohv näitab uhkusega vana anatoomikumi maja uusi ja põnevaid võimalusi.
„Projektorid klassides võimaldavad infrapunakiire lisandi tõttu kasutada tavalisi tahvleid puutetundlikena,” sõnab ta. Kasutada saab 3D-printerit ja -skännerit, dokumendikaameraid, tikkimis- ja viltimismasinaid. Igas auditooriumis on salvestustehnika. Õpetamise puhul on ju eriti tähtis võimalus enda käitumist ja töötamist kõrvalt jälgida − kuidas suhtled laste ja tehnikaga. Salvestatut saab monteerida ja kasutada õppevideotena. Seega õpetab keskus kõige laiemas mõttes suhtlema. Eesmärk on vahetada kogemusi nende koolide ja õpetajatega, kel juba need vidinad olemas, ja anda nõu neile, kel veel pole. Ikka selleks, et tehniline võimekus koolides ühtlustuks ja õpetajad julgeksid tehnikaga vabalt „suhelda”.
Piret Pungas-Kohv
Pungas-Kohv märgib, et tehniliste vahendite arvust olulisem on, kui mõtestatult seda kasutatakse. Tähtis on, kas see ikka muudab õppimist atraktiivsemaks ja võimaldab lapsele personaalsemalt läheneda. Tehnika pealetung peaks eriti ergutavalt mõjuma poistele, kelle huvi vähesuse ja kehvemate tulemuste üle ikka kurdame. „Kui tuua paralleele kokandusega, siis lapsed ei pruugi sageli tahta keedukaalikat, aga kui see on maitsvas ühepajatoidus, süüakse see ära,” muheleb Pungas-Kohv.
Interaktiivseid tahvleid tuleb keskusse lähiajal veelgi. „Soovime, et tudengid, õpetajad, huvilised ülikoolist saavad siin moodsa esitlustehnikaga paremini sõbraks, et esineja tunneks end tulevikus mis tahes tahvli ees mugavalt ning selle käsitsemisega ei tekiks probleeme,” sõnab Pungas-Kohv.
„Loodame, et viie-kuue aasta jooksul kujuneb meie õpetajakoolituse juurde justkui garantiikiri, et siin tudeerinud õpetajad saavad kõigega hakkama, on teotahtelised, avatud, reflekteerivad, empaatilised ning suudavad kohaneda väga erinevate koolide keskkonnaga. Kooli minnes oskavad nad muuhulgas tutvustada uuenduslikke õppevahendeid või näidata koolis olemasoleva tehnika täiendavaid võimalusi. Kuuldavasti on paljudes koolides puutetundlikud tahvlid, aga pahatihti kasutatakse neid tavalise valge tahvlina.”
Kuid tehnikasse ei tohiks ükski õpetaja uppuda. Vanad head nipid tunni huvitavaks muutmiseks ei tohi unustusse vajuda. Ja ka nende harjutamisele pööratakse keskuses tähelepanu. Näiteks filmitakse salvestustehnika abil, kuidas tuleb välja tunni eriosade andmine. Õpetajaiks-õpilasteks on esialgu tudengid ise kordamööda. Salvestatud materjali analüüsitakse. Selline koolimäng on oluline osa pedagoogilisest praktikumist ja peaks andma tuge pidevale pedagoogilisele praktikale koolis.
Praegune õpikäsitus tähendab seda, et monoloogi pidava õpetaja asemel on keskmes aktiivsed ja töösse rakendatud õpilased. See eeldab aga õpetajalt suurt planeerimist ja pikalt ette mõtlemist ning teistsugust õpikeskkonda. Ka haridusuuenduskeskus püüdleb selles suunas, kuidas panna keskkond paremini õpetama, ja selle teema uurimiseks kirjutati hiljuti koostöös Innove ning TÜ haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskusega taotlus, mille tulemused selguvad juunis. Uurimist ja lahenduste leidmist vajab, kuidas muuta koolis ruumiprobleeme tekitavad kohad atraktiivsemaks. Et näiteks vahetunnis ei seistaks seina ääres, nokkides nutiseadmeid, või kuidas kaotada koolis kohad, mis võivad soodustada kiusamist. „Koolis peaks füüsilise keskkonna toel püüdma luua tingimusi, kus inimesed vaatavad ka üksteisele otsa, suhtlevad ja mängivad nt laua- või jooksumänge,” lausub Pungas-Kohv.
Lindi lõikasid läbi (vasakult) Tartu linnapea Urmas Klaas, haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski, peaminister Taavi Rõivas, TÜ rektor Volli Kalm, TÜ Pedagogicumi juhataja Margus Pedaste, TÜ sotsiaal- ja haridusteaduskonna dekaan Jaanus Harro. Foto: Andres Tennus / TÜ
Lisaks õpetajakoolituse esimese aasta magistritudengitele, kelle kevadsemestri õppekavas on haridusuuenduskeskus üks põhilisi õppepaiku, hakkavad täienduskoolituse kaudu seal käima ka tegevpedagoogid. Eeskätt innovatsioonikoolidest ning innovatsioonisõprade hulgast, aga teistestki õppeasutustest. Võib tulla ka koos oma õpilastega tundi läbi viima. Haridusuuenduskeskus kaasab oma tegevusse võimalikult palju TÜ teaduskondade ning kolledžite juurde loodud didaktikakeskusi, kust leiab ainepõhiselt nii metoodilist kui sisulist tuge.
„On väga vahva, et selline suur muutus õpetajate ettevalmistuses on osutunud võimalikuks ja ülikool tahab, et tulevane õpetaja saab parima ettevalmistuse,” rõhutab Pungas-Kohv.
TÜ haridusuuenduskeskuse ning didaktikakeskuste ruumide sisustamisele kulus 950 294 eurot, millest 764 730 eurot moodustab Euroopa regionaalarengu fondi toetus. TÜ õppelaborite projekti koordineerib SA Archimedes.