Helgi Erilaid: Kohtumine kuningaga

25. apr. 2014 - Kommenteeri artiklit
Helgi Erilaid.

Helgi Erilaid.

Ime leidis aset Tallinnas 12. märtsil 1997, pimedal ja vihmasel märtsiõhtul. Astusin Raadio 2 saadikuna reportermakiga raadiomajast välja ja teadsin, et ega ma enne usu, kui teda oma silmaga näen. See peab ometi olema mingi nali, et Memphise Beale Street Blues Boy Mr. King, bluusikuningas ise, on siinsamas Tallinna linnas.

Alles mõne aasta eest oli maailm Euroopa siinse nurgataguse jaoks avanenud. Kõik toimunu tundus siis aeg-ajalt ikka veel uskumatuna, sest üks ime ajas teist taga. Need, kes selle kaasa tegid, mõistavad ja tajuvad tõenäoliselt koos minuga ikka ja jälle pead tõstvat alateadlikku hirmu: kas see, mis meie elus praegu nii iseenesestmõistetav tundub, ei osutu äkki liiga hapraks.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid ühest imest. Vähemalt minu jaoks.

Olin selleks ajaks aastakümneid vaimustusega kuulanud noid kauge Mississippi vanu musti bluusimehi: Muddy Watersit, Howlin’ Wolfe’i, Willi Dixonit, B. B. Kingi, John Lee Hookerit, Leadbellyt … Oh, neid on palju. Ja nende bluusis on lõpmata palju igatsust ja kurbust, unistusi, irooniat ja rõõmu, nii et see bluus ongi nagu elu ise. Nii lähedastena tundusid nende mustade meeste hääled ja kitarrid, kuigi tegelikult võinuks nad sama hästi kas või teisel planeedil elada, nii kaugel tundus olevat nende maailm.

Pressikonverentsi ruum oli kaamerate ja mikrofonidega ajakirjanikke tulvil. Ja siis ta astuski uksest sisse – suur ja must, muheda olemise ja siin elus mõndagi näinud silmadega, tollal 72-aastane B. B. King. Minu jaoks sai ruum teda täis. Mäletan, et vahtisin teda ehmunud vaimustusega nagu armunud koolitüdruk, samal ajal hirmsasti pabistades, kas minu koos teistega B. B. lähedusse sokutatud mikrofon ikka suudab ta hääle kinni püüda. Ega ma pannud suurt tähele, mida kolleegid küsisid. Istusin ja imetlesin tema liigutusi ja silmi ja naeru ja bluusikähedat häält.

B. B. jutustas teadagi oma elust ja muusikast, avades meie jaoks hoopis teistsuguse maailma.

Tema nimi on tegelikult Riley B. King, ta on sündinud Mississippi puuvillaistanduses 1925 ja tema vanavanaisa oli istanduseomaniku ori. Tema onu, suurepärane bluusimees Bukka White, elas Memphises ja perekonnal külas käies laulis sageli oma kord igatsevaid, kord rõõmsamaid bluuse. Riley pikad päevad möödusid kuumadel tolmustel puuvillapõldudel, pühapäeviti laulis ta kohaliku baptistikiriku kooris, kus preester talle pisut ka kitarrimängu õpetas. Kord nägi üheksa-aastane Riley, kuidas valged mehed hukkasid musta nooruki vaid seepärast, et viimane oli mööduvat valget tüdrukut vilega tervitanud. 1940.-ndate Mississippi argipäev.

Laupäevaõhtuti panid istandustes töötavad mustad mehed ja naised oma parimad riided selga ja läksid lähedal asuvasse Itta Bena linna. Noor Riley B. kuulas seal klubides Count Basiet ja Charlie Parkerit mängimas ning laulis varsti ka ise oma kitarri saatel tänavanurkadel gospelit.

Oli 1946, kui Riley B. otsustas oma unistuse täide viia ning Memphisesse minna. Kaks aastat hiljem esines ta toreda bluusimehe Sonny Boy Williamsoni raadiosaates ning Memphise klubides. Tema nimi ja hääl said üha tuntumaks. Õige pea oli tal juba oma saade ühes Beale Streetil tegutsevas bluusiraadios ning ta teenis ära hüüdnime Beale Street Blues Boy, mis lühenes Blues Boyks ning millest lõpuks jäi järele lihtsam B. B.

Siis tulid ajad, mil B. B. King asus bluusisaadikuna mööda maailma rändama, ning palju-palju aastaid hiljem ta jõudis mingil imeväel ka siia põhjamaa linna, kus, tuleb välja, tema bluusi vägagi hinnata osati. Lucille oli tal muidugi kõikjal kaasas. Lucille on nimelt B. B. kitarr. 1949. aasta talvel esines B. B. ühes Arkansase peosaalis. Suure ruumi soojendamiseks oli süüdatud pool plekkvaaditäit petrooleumi – see olnud tollal päris levinud komme. Peo ajal läks kaks meest kaklema, põlev vaat kukkus ümber, saal oli tuld täis ja rahvas jooksis välja. Juba väljas taipas B. B. King, et oli oma kitarri kiiruga saali unustanud. Midagi mõtlemata tormas ta põlevasse majja ja päästis oma suurima varanduse, esimese kitarri.

Järgmisel päeval sai B. B. teada, et mehed olid tülitsema hakanud Lucille’i-nimelise naise pärast. King nimetas oma esimese kitarri Lucille’iks, nagu ka kõik järgnevad pillid. Ta on öelnud: see nimi tuletab talle meelde, et ta ei teeks enam iial midagi nii rumalat nagu põlevasse majja tormamine või naise pärast kaklemine.

Pehme vibreeriva kitarristiili tõttu, mida muusik ise liblikaks on nimetanud, saab alati aru, et mängib just B. B. King. Teda kuulates tundub sageli, otsekui vestleksid nad omavahel – B. B. ja tema Lucille.

Pressikonverentsi lõpus tekkis ruumisviibijatest saba, kõik tahtsid saada endale B. B. Kingi fotot, millele ta samas autogrammi andis. Kui järg minuni jõudis, võtsin südame rindu, surusin mikrofoni kergelt värisevasse pihku ja ütlesin: „Härra King, kas oleksite nii kena ja tervitaksite Raadio 2 kuulajaid?” Ja sealt need sõnad tulid: „Halloo, Raadio 2! Mina olen B. B. King ja olen teil külas koos oma kitarri Lucille’iga!”

Olin ma alles uhke! Pärast mind sirutusid B. B. poole veel kümned mikrofonid ja nurisemata ning vilunult kordas ta oma tervitust kõigile, kes seda soovisid, nagu ta oma lugematute esinemisreiside jooksul kindlasti juba palju kordi teinud oli.

Ja lõpuks ometi – pingelangus ning üks mu elu suurimaid elamusi. Kontsert. Suur, must ja muhe B. B. tuli lavale, seljas särav pintsak, ja Lucille säras ning sädeles prožektorites oma peremehega võidu. Muusika algas ja kõik muu kadus. See oli ehtne, nuttev ja naerev, elus bluus, bluusi­kuninga bluus, kuigi bluusikuningateks on kutsutud vaat et kõiki noid vanu musti Mississippi bluusivõlureid. Aga B. B. oligi ju King. Meister, üks ja ainus, kogu maailmas austatud ja hinnatud bluusisaadik.

Praegu on B. B. King 89 aastat vana. Viimane noist vanadest mustadest Mississippi bluusimeestest. Viimane kuningas. Teised on läinud, tema suudab jätkata. Pea vastu, Beale Street Blues Boy!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!