Kõrge lennuga Linnud

25. apr. 2014 Karl Kello - Kommenteeri artiklit

Olid ajad, mil haridusasju ajas ka põllumajandusminister. 33 aastat tagasi sai Ranna broilerikasvatussovhoosi direktor Vello Lind ENSV ministriks ja ühe esimese asjana asus ta päästma maakoole. Oli selge, et kui kaob kool, kaob ka küla.

Ääremaastumisest

Lind ongi mõiste „ääremaastumine” üks kasutuselevõtjatest. Oma üsna esimeses intervjuus ministrina (EPA ajalehele, 25.06.1981) on ta öelnud: „Need koolid, mis suure rutuga ära kaotati, tuleb uuesti avada. Mõned õpetajakohad, mis haridusosakond suurte koolidega kokku hoiab, ei tasu ära, et väike laps peab iga päev bussiga paarikümne kilomeetri kaugusele kooli sõitma.” Tema sõnul oli külade tühjaksjäämise, tühjade laikude tekkimine Eestimaal suur viga, mida on väga raske parandada.

Ta meenutab, et oli kusagilt lugenud Norra kooliolude kohta: „Kunstiajaloolane Jaak Kangilaski oli parasjagu esinenud Norra ülikoolides loengutega. Helistasin talle. Et kuidas seal kord on, kas kooli peetakse tõesti kuni viimase lapseni. – Jah, täpselt niikaua peetakse. – Aga kuidas koolis käiakse? – Nii, kuidas välja tuleb, vahel käib õpilane õpetaja juures, vahel õpetaja õpilase juures. Kuni on käes aeg minna suuremasse kooli. Mina olin juba Ranna sovhoosi direktorina võidelnud tolleaegse haridusministriga, kes tahtis ära kaotada Vääna mõisakooli (see on muide alles praegugi). Seal ei saavat korralikku õpetust jne. Mina ütlesin: need on minu inimeste lapsed. Ema saadab hommikul lapsed kooli, mõnisada meetrit minna. Aga kui kool ära kaob, tuleb hakata lapsi linna või Keilasse vedama. Tabasalus ei olnud tol ajal veel kooli. Võin numbriga eksida, aga tol ajal tehti Eesti peale kokku nelikümmend (alg)kooli tagasi.”

Lasteaiad-algkoolid

Ministrina käis Vello Lind välja ka idee hakata looma lasteaedu-algkoole. Esimese neist tegi tema oma vend. 1. septembril 1982 avatud Loo lasteaed-algkool oli esimene omataoline N Liidus. Kooli rajamise mõtte kandja ja elluviija oli Tallinna näidislinnuvabriku direktor Aleksander Lind, keda nimetatakse kooli ajaloos julgete ja progressiivsete ideede poolest tuntud majandusmeheks. Loo asula laste koolitee jäi nelja kilomeetri võrra lühemaks. Lapsed said hommikul tund aega kauem magada.

Tabasalu kooli lugu

Tabasalu keskkooli ehitusasju aeti suuresti põllumajandusministri kabinetis. Lind kinnitab, et ta ehitas Tabasallu kooli isikliku kasu saamise eesmärgil, oma tütre jaoks: „Kui lapse sünd oli kindel, hakkasin kohe koolimaja ehitamist organiseerima. Ja nii täpselt läkski. Kui tütar sai kuueaastaseks, oli maja valmis ja ta läks kooli. Minu ideest kuni lapse kooliminekuni kulus veidi üle kuue aasta. Tol ajal tavaliselt niikaua ainuüksi mõeldi, ebameeldivad ehitused venisid ja venisid. Vähe sellest, ehitasin sinna kõrvale 60 korteriga elumaja ja sellest poole andsin õpetajatele.”

Vello Linnu ministriks oleku ajal sündis Eestis palju lapsi, ca kaks korda rohkem kui nüüd. Siis olid tema onul Viktoril, kes pidas Karksis pikki aastaid kirikuõpetajaametit, ristimisega käed tööd täis. Regionaalplaneerimise asjatundjad on isegi öelnud, et 1980. aastatel juhtus Eestis ime – palju noori suundus tänu majandites loodud töökohtadele, korteritele ja teenustele maale ning kümmekond aastat oli Eesti iive positiivne −, sellest ajast oleks nii mõndagi õppida.

Neil aegadel töötasid paljud reaalset vastutuskoormat kandvad inimesed ennast surnuks. Enne 60. eluaastat lahkus enamjagu Vello Linnu peaspetsialiste Ranna sovhoosist, samuti asetäitjaid ministeeriumist, ka oma vend. Sama saatus oleks ees oodanud teda ennastki, kui mees poleks õigel ajal sellelt n-ö eluekspressilt maha astunud. Kui südames algasid valud, pärgarterid hakkasid sulguma, kirjutas ta Savisaarele paki avaldusi palvega ministriametist vabaks saada. Lõpuks peaminister soostus. Ei võtnud Lind ette ka Ranna linnukasvatuse taasarendamist, kuigi konkreetsed plaanid olid tehtud. Seda tööd tulnuks n-ö südamega teha, nagu ta kõike oma elus teinud on, aga süda poleks pärast operatsiooni vastu pidanud. Parem elus pensionär kui surnud multimiljonär, tõdeb ta.

Seie saagu linn

Vello Lind ütleb, et on õnnelik inimene, sest on sündinud Eesti ajal. Lapsepõlvemälestustes on kindel koht sinimustvalgel, mis tõuseb masti oma kodu õuel. Samas ei saa ta aru nendest juttudest, et sunniti pioneeriks hakkama või komsomoli astuma. Tema ei olnud kumbagi, mis ei saanud mingil moel takistuseks EPA-sse õppima asumisel. Parteisse minekuga on teine lugu, see oli täismehe valik ja vastutus. Et ta sai aga sovhoosidirektoriks mitteparteilasena, ainukesena 150 riigimajandi juhi puhul, on siiski ainulaadne lugu. Ta võib enda kohta rahuliku südamega öelda, tsiteerides klassikut, et ega ma nüüd nii sitt mees ka ei olnud, et mul vaenlasigi poleks olnud / ei oleks.

Vello Linnu elutöö oli Tabasalu keskasula väljaehitamine. Tema juhtimisel kujunes Tabasalu alevik suuremaks tosinast Eesti linnast. Kui ehitustegevus sai hoo sisse, kordas ta oma sõnul ja omaette von Glehni legendaarseid sõnu Nõmme linnale alusepanekul: „Seie saagu linn.” Muidugi oleksid ühepereelamud ilusamad olnud, aga tuli reaalsuse pinnale jääda. Siiski, linna ei teinud ta mitte parkmetsa ega rohevööndisse. Mets on vanem kui meie. Nüüd tahab vana mees rahu. Metsarahu. Tõsi, see mets, mis tal südame peal, kasvab otse aia taga, nõnda et omad huvid on tal mängus igal juhul. Aga teisest küljest – ega mets ei suuda ise enda eest seista. Rääkimata laululinnukestest ja muudest loomadest, kes metsa sees. Oleks ka liiast mõelda, et metsalinnud laulavad üksnes suure tähega Linnu lõbuks, ju nad ikka oma tähtsaid asju ajavad.

Linnu muna jälle ära värvitud

Omal ajal, kolm-nelikümmend aastat tagasi tegutses teine teisel pool Tallinna kaks kuulsat meest, kaks venda, üks kõrgema lennuga kui teine. Ja nagu nimedki ütlevad, Eesti linnukasvatuse ja -teaduse suurkujud mõlemad: Aleksander Lind oli Tallinna linnuvabriku direktor ja linnukasvatusvalitsuse juhataja, kes arendas välja Eesti tööstusliku linnukasvatuse. Vello Lind rajas Ranna sovhoosis maailmatasemel kanabroilerikasvanduse ja oli 1981–1991 ENSV ja Eesti Vabariigi põllumajandusminister ning ühtlasi Savisaare üleminekuvalitsuses ainuke n-ö järjepidevuse kandja.

Tallinnast Narva poole sõitjale hakkas omal ajal silma Saha-Loole pöörduva tee otsas betoonposti otsa pandud klaasplastist hiigelmuna. Selle tellis Aleksander Lind 1977. aastal, autoriks ehte- ja metallikunstnik Leida Ilo. Lihavõttepühade aegu avastati ikka rõõmuga, et Linnu muna jälle ära värvitud. Nüüd on see teise kohta ümber tõstetud, sest jäi tee-ehitusele ette. Rahva suus aga käis ringi jutt, et algselt pidanud olema kuldmuna, millel tiivad küljes, aga see idee keelatud ära, kuivõrd selles nähti vihjet kanamunade äralendamisele Venemaale.

Vana mees võitleb metsa eest

Vello Lind Tai elevandi londi otsas. Fotod: erakogu

Vello Lind Tai elevandi londi otsas. Fotod: erakogu

Vello Lind on Eesti (NB! mitte Eesti NSV) teeneline loodushoidja, oli niisugune aunimetus. Võitlus parkmetsa säilimise eest praktiliselt keset Tabasalu alevikku on tema viimane loodushoiu aktsioon. Neli aastat on ta suutnud otsustamist edasi lükata, et rohevõrgustiku tuumalasse ei ehitataks ühepereelamuid. Kui, siis sobiks sinna elitaarne hooldekodu. Pabereid on üksjagu kogunenud. Kogutud rahva allkirju, 87 tükki. Viimane kiri, sedapuhku Harku vallavolikogu 27. veebruari otsuse vaidlustamiseks, on adresseeritud nii kõrgetele ja kompetentsetele EV n-ö organitele kui vähegi võimalik. Sisu selles, et maatulundusmaa ruutmeeter maksab ca üks euro, aga kui see tehakse ümber elamumaaks, siis 25 eurot. Ja seda maad on kolm ja pool hektarit. Puhas raha, mis metsas maas vedeleb, vaja vaid üles võtta … Nõnda et kui kehtestatakse vallavolikogu otsus planeeringuga ette nähtud seitsme elamukrundi rajamiseks, on hinnavahe 25-kordne. See raha läheks Eestile kaduma, sest investeeritaks välismaal; pealegi jääb riigil saamata maksutulu (maa omanik elab Berliinis). „Et kas kollektiivne korruptsioon?” küsib vanahärra retooriliselt. „Elamute ehitamine parkmetsa ei vasta korruptsioonivastase seaduse sätetele,” lajatab ta. Kuigi vallaisad on lubanud säilitada koduvalla looduse ja mitte aktsepteerida metsa arvelt ehitamist.

„Kuna olen siin 46 aastat elanud, siis veidike näen ka, mis elu siin metsas käib,” ütleb Lind. Omanik ei ole metsa hooldamiseks kulutanud ühtegi eurot ja kinnistutel ei ole viimase saja aasta jooksul olnud ühtegi planeeringut. Lisaks kõigele muule, pähklikorjajatele ja seenelistele, laululindudele ja metsaloomadele, puudele-põõsastele kasvab siin ka põõsasmaran (Potentilla fruticosa), mis peaks olema looduskaitse all. Asjatundjate teades ilmneb kohapeal otsene radoonirisk, mistõttu ei saa ka päris papist maju teha. Kusjuures kommunikatsioonid jäävad valla ehitada.

Lind on oma sõnul öelnud alati karmi tõde. Võtavad metsatuka maha, no võtavad. Ta tahab jätta endast mälestuse järgmistele põlvedele, et see mees võitles oma asja eest nii palju ja nii kaua, kui suutis. Olgu, nimetagem seda Linnu kaotuseks, soostub ta, aga teised on ju ka kaotajad, Võrud ja Valgamaad, kelle rahvas tikub siia elama. Probleem puudutab Harku, Viimsi, Rae valda. Harku vallas elab praegu ligi 13 000 inimest ehk 1% Eesti elanikest. Kehtestatud detailplaneeringud lubavad valda veel teist sama palju rahvast juurde, lisaks menetluses olevad detailplaneeringud. Ja nüüd pole probleem enam üksnes külade tühjaks jäämises, nagu Vello Linnu kõrge lennu algusaegadel.

Vello Lind pole siinkandis kaugeltki ainuke looduse hoidja. Ehitustegevuse arendamise vastu Muraste klindil seisab loodus­teadlane Matti Masing.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!