Kõrgharidust tõukab tagant kvaliteet
Hongkongi ülikool alustas 2005. aastal õppekavareformi, mille tulemusel on viidud sisse mitmeid muudatusi õppekvaliteedi kindlustamiseks. Kvaliteedi kindlustamise vajadusest ja oma kogemusest räägib dr Chan 10. aprillil Tartu ülikooli aulas õppeuuenduskonverentsil „Kõrgharidus 2020”.
Hongkongis algatati 2005. aastal suur riiklik õppekavade reform, mis on tuntud nime „3+3+4” all. Haridusreformiga esitati kõigile Hongkongi ülikoolide toetuskomitee UGC (University Grant Committee) rahastatavatele kõrgkoolidele kolm peamist nõudmist:
- õpetamisele ja õppimisele tuleb läheneda väljundipõhiselt;
- kõigi programmide kestust tuleb pikendada ühe aasta võrra;
- bakalaureuseõppe jooksul tuleb toetada üliõpilaste isiksuse terviklikku arengut.
Kui Hongkongi kvaliteedikindlustusnõukogu läbi viidud esimene kvaliteediauditite ring (2008–2011) keskendus üliõpilaste õppimise kõigile aspektidele, siis eelseisev ring (2015) keskendub rohkem üliõpilaste õpiväljundite kvaliteedi tagamisele, eriti rahvusvahelistumisele ja ülekantavate pädevuste arendamisele.
Tuline debatt
Ühel hommikul tööle sõites ei saanud ma peast tuliseks debatiks arenenud arutelu kolleegidega. Nimelt diskuteerisime õppekvaliteedi kindlustamise üle. Kahetsusväärselt seostus paari kolleegi jaoks üliõpilaste õppimise kvaliteedi kindlustamine vaid bürokraatiaga. Bürokraatiaga, millele kulub sadu töötunde ja ei midagi enamat … Ma ei ole nõus! Kvaliteedi kindlustamine on midagi enamat. Õppekvaliteedi hindamine on parim viis meie üliõpilasi, õpetamist, õppekava, ülikooli ja lõpuks meid endid mõista ja tundma õppida. Igal juhul on see edasiviiv süsteem, abivahend.
Ärge saage minust valesti aru. Asi ei ole selles, et õppejõududele ei lähe üliõpilaste õppimine korda, samuti saavad nad aru kvaliteedi kindlustamise fundamentaalsest vajadusest, ent samas kardetakse, et kvaliteediaudit võib muutuda lihtsalt paberite kogumise harjutuseks. See on mingil määral mõistetav. Kujutage ette, et nende õpetamise ja õppimise entusiasm on surutud alla paberivirnade poolt, mis ei taga ega tõenda õppimise tõhusust. Lõppkokkuvõttes võivad rohkem kui pooled esitatud dokumentidest olla konkreetsete ainete eksamitööd. Mismoodi see tähendusrikkaid õpitulemusi näitab? Kas kvaliteedi kindlustamise komitee hakkab tähelepanelikult reaalseid eksamiküsimusi jälgima? Arvan, et mitte, selleks peaksid neil kõigi erialade aineteadmised olema.
Maailma kvaliteediagentuurid ja akrediteerimisasutused on õpetamise ja õppimise protsessi kvaliteedi tagamisele keskendumiseks võtnud kasutusele ja rakendanud usaldusväärseid protsesse, näiteks väljundipõhine lähenemine üliõpilase õppimisele. Ent nüüd on tähelepanu nihkunud pigem õpiväljundite hindamise tagamisele, mistõttu pööratakse rohkem tähelepanu õpiväljundite otseste ja kaudsete tõendite väljatöötamisele.
Kaasnev bürokraatia
Mulle ei teinud muret vastumeelsus, mida mõni õppejõud õpetamise ja õppimise kvaliteedi kindlustamise vastu tundis (muudatustega võib olla raske harjuda). Pigem häiris kvaliteediagentuurile dokumentide esitamisega kaasnev eeldatav bürokraatia, aga see ei ole kindlasti see, mida kvaliteedi kindlustamine vajab – lihtsalt hunnikute viisi pabereid. Seesugune tunnetatav negatiivne vastukaja pani mõtlema.
Cecilia Ka Yuk Chan
Väljundipõhise lähenemise kasutuselevõtu eesmärk oli julgustada õppejõude sügavamalt mõtlema, kuidas innustada ja motiveerida üliõpilasi saavutama õpiväljundeid sobivate pedagoogiliste meetodite ning õpiväljundite ja hindamise sidususe kaudu nii, et nad suudaksid end lahti murda tavapärasest pinnapealsest lähenemisest ja liikuda innovaatilisema õpetamise/õppimise käsitluse poole. Õppejõudude ja üliõpilaste mõtteviisi muutmine on selles osas olnud edukas. Seetõttu valmistab pettumust näha, kuidas mõned minu kolleegid eeldatava kvaliteedi kindlustamise protsessi tekitatava bürokraatia tõttu sammu tagasi astuvad. Paistab, et mõned lihtsalt ei näe kaugemale võrdlusest audit = hindamine, nad suhtuvad kvaliteediauditisse nagu hindamisprotseduuri. Karmimalt öeldes suhtuvad nad sellesse nagu tavapärasesse kirjalikku eksamisse, milles nad piirduvad kastidesse linnukeste tegemisega ja püüavad pinnapealse lähenemise abil läbi saada.
Peame mõtlema tõsisemalt ja väljaspool raame, vaatama kaugemale tavapärastest ootustest. On aeg tuletada meelde üliõpilaste õppimise tegelikud eesmärgid ja kvaliteediauditi läbiviimise põhjused. On aeg endalt küsida, mis on õpiväljundite hindamise eesmärgid. Kas see on peamiselt aruandekohustuse täitmine või – olulisemalt – üliõpilaste õppimise täiustamine? Ja kuidas peaksime seesuguseid üliõpilaste õppimise tõendeid koguma, hindama ja kasutama? Missugusel muul moel saaksime koguda üliõpilaste õppimise kohta andmeid enne seda, kui üliõpilased ja aeg on liiga palju edasi liikunud – ning me ei saa seesuguseid tõendeid laiema sotsiaalse kasu eesmärgil kasutada?
Hongkongi ülikooli algatusi
Alates õppekavareformi algusest 2005. aastal on Hongkongi ülikoolis rakendatud palju innovaatilisi õpetamis- ja õppealgatusi, näiteks võetud kasutusele ühine tuumõppekava, akadeemiline nõustamine, õpetamise ja õppimise hindamine üliõpilaste poolt, õpetamise arendamise stipendiumid, auhinnad ja vahetusteadlased, on avatud eksperimentaalse õppimise keskus ja palju muud hindamise ühtlustamiseks, lõputöö kogemuste rikastamiseks ja e-õppe inspireerimiseks. Hongkongi ülikooli on juba pikka aega tunnustatud maailmaklassist kõikehõlmava teadusülikoolina, ent nüüd on ülikoolil rahvusvahelise liidri maine ka õppekavareformi ning õpetamise ja õppimise vallas.
Maailma juhtiva ülikoolina tunneme vajadust kvaliteedi kindlustamise suuniseid ka teistele jagada. Kvaliteedi kindlustamise süsteem peab olema paigas, ja seda mitte ainult harvade auditite jaoks, vaid sagedaseks kasutamiseks. Süsteem peaks hõlmama:
- üleülikoolilisi üliõpilasküsitlusi, mis annavad kaudseid pikaajalisi andmeid üliõpilaste õppimise kohta;
- mitmeid viise üliõpilaste õppimise kohta andmeid koguda, sealhulgas lõputööd, sise- ja välishindajate aruanded;
- (ja mis kõige olulisem) meie praeguste teguviiside ülevaadet ja strateegilist plaani õppimise täiustamiseks iseõppimisega kahe tõendirühma trianguleeritud analüüsi kaudu.
Usun, et see on ka kvaliteediagentuuri eesmärk: pideva tagasiside kogumise süsteem, mis kaitseb üliõpilaste õpikogemuse kvaliteeti, ning ülikooli, õppejõudude ja üliõpilaste vaheline tõendusmaterjalide kogumine, hindamine, tõlgendamine ja analüüsimine.
—
Eesti kõrghariduses tegeldakse kvaliteedi kindlustamisega rahvusvaheliselt võrreldaval tasemel
Siret Rutiku, PhD
Tartu ülikooli õppeosakonna juhataja
Tänapäeva kõrgharidus on oma olemuselt globaalne – seda ka Eestis ja Tartu ülikoolis kui Eesti rahvusülikoolis. Kõrghariduse kvaliteeti puudutavad küsimused, probleemid ja arengud on rahvusvaheliselt üldjoontes sarnased, ehkki rõhuasetustes võib riiklikest haridussüsteemidest, kultuuri eripäradest, aga ka riikide suurusest ja majandusvõimalustest tingituna olla suuremaid või väiksemaid erinevusi. Seepärast ei olegi imekspandav, et Cecilia Chani Hongkongi ülikoolist ajendavad kõrghariduse kvaliteedist kirjutama samad küsimused, mis on aktuaalsed ka Eesti kõrgkoolides.
Eesti kõrgharidus on viimastel aastatel läbinud arvukalt mahukaid reforme. Aastaks 2009 muudeti kõik kõrghariduse õppekavad väljundipõhiseks, st kirjeldati kõigis õppekavades ja nende osades õpiväljundid ehk teadmised, oskused ja hoiakud, mille peavad saavutama kõik õppekava lõpetajad. Sellele järgnes väljundipõhisele hindamisele üleminek 2010. a. Alates 1. jaanuarist 2010 jõustus Eestis uus kõrghariduse kvaliteedi kindlustamise riiklik süsteem, milles senise auditipõhise välishindamise asemel on rõhuasetus kõrgkoolide sisemise kvaliteedikindlustamise protsessi toetamisel. Õppekavagruppide üleminekuhindamise läbisid 2009–2011 kõik Eesti kõrgkoolid, mõni neist pidi üleminekuhindamise tulemusena oma tegevuse lõpetama või olulisel määral ümber vaatama. Praeguseks on mitmed kõrgkoolid läbinud või läbimas ka juba institutsionaalset akrediteerimist, kus rõhuasetus on küll laiemalt kõrgkooli kui terviku toimimisel (mitte ainult õppel), ent kus samuti on rõhk sisemisel kvaliteedikindlustamisel, mitte välisel „kontrollil”. Ja lõpuks – 2013/2014. õppeaastal jõustus Eestis nn kõrgharidusreform, mille peamine eesmärk oli tagada tasuta kõrghariduse võimalus kõigile õppijatele, kes soovivad ja suudavad pühenduda õpingutele sajaprotsendiliselt. Ettevalmistamisel on kõrghariduse rahastamise uued põhimõtted, mis peaksid rakenduma 2016. aastal.
Nende mahukate ja ülikiirete reformide käigus on muidugi ka meil tekkinud õppejõudude ja üliõpilaste seas küsimusi ja vastuseisu kvaliteedihindamise „bürokraatiaga” seoses. Et tänapäevaste põhimõtete kohaselt peab rahvusvaheliselt võrreldav ja tunnustatud kvaliteet olema tõendatud, tuleb kõrgkoolides koguda hulgaliselt andmeid, korrastada tagasiside küsimise ja arvestamise korda ning teisi regulatsioone, koostada aruandeid ja tegevuskavu. Siiski tahan rõhutada, et kõike seda ei tohiks mõista nüri ja ei-tea-kellele-vajaliku paberimäärimisena, vaid tuleb esitada endale sama küsimus, mille esitab C. Chan oma artiklis: „Kas see on peamiselt aruandekohustuse täitmine või – olulisemalt – üliõpilaste õppimise täiustamine?” Kvaliteedi kindlustamine on kõigi kõrghariduse osapoolte huvides. Samuti on kõigi huvides, et kvaliteet poleks katteta loosung, vaid tõendatud ja hinnatud tõsiasi, et Eesti kõrgkoolide väljastatavad diplomid oleksid tänu korralikule kvaliteeditagamissüsteemile rahvusvaheliselt tunnustatud, et meie lõpetanutel oleksid rahvusvahelises võrdluses konkurentsivõimelised teadmised, oskused ja pädevused.
Selle nimel on Eesti kõrgkoolid viimastel aastatel palju vaeva näinud. Sellest annab muuhulgas tunnistust tõsiasi, et meie tegevus ja arengusuunad on samuti rahvusvaheliselt võrreldavad, mõnes valdkonnas oleme aga juba teistele riikidele ja ülikoolidele eeskujukski. Näiteks võib tuua Tartu ülikoolis rakendatud õppekvaliteedi kindlustamise süsteemi, mille olulisemad osad on õppekavade sisehindamine, üliõpilastelt tagasiside küsimise ja arvestamise korraldus ning kvaliteedi tunnustamise meetmete süsteem. Kuidas liikuda edasi nii, et Eesti kõrghariduse areng oleks kestlik ja konkurentsivõimeline, seda arutatakse Tartus 10. aprillil rahvusvahelisel õppeuuenduskonverentsil „Kõrgharidus 2020”.