Kui üldse hea arhitektuuri eest seista, siis lasteaias

Hiljuti selgusid Eesti arhitektide liidu tänavuse aastanäituse kuraatorivõistluse tulemused. Oktoobris toimuva näituse kuraatoriteks valiti arhitektuuribüroo b210 noored arhitektid Kadri Klementi ja Karin Tõugu. Nende esikoha pälvinud töö „Mängiv inimene” käsitleb moodullasteaedade teemat.

Žüriiliikme Margit Mutso sõnul eristus võidutöö teistest selgelt aktuaalsema teemavalikuga. „Meie soov on, et arhitektide liidu aastanäitus poleks pelgalt huvitav ideenäitus, vaid ka päevakajaline sündmus, mis kõnetaks suurt hulka inimesi ja millel oleks praktiline eesmärk midagi muuta.”

Huvi sotsiaalsete teemade vastu iseloomustab ka Kadri Klementi ja Karin Tõugu varasemaid töid. 2012. aasta arhitektide liidu aastanäitusel, mis püstitas ülesande leida Lasnamäe sisehoovidele mitmekesisemaid funktsioone, osalesid nad installatsiooniprojektiga „Pingpong”.

„Meile meeldibki töötada mitte ainult kontoris, vaid ka kohapeal. Panime majade vahele püsti pingpongilauad ning jälgisime, kuidas inimesed sellele reageerivad ja mis toimuma hakkab,” jutustab Kadri.

Tänavuse aastanäituse teemana välja pakutud konteiner- ehk moodullasteaedade idee tekkis arhitektidel ajakirjandusväljaannetest sellesisulisi artikleid lugedes.

„Konteinerlasteaedade avamist kajastati meedias palju. Läbi kumas lapsevanemate harjumatus moodullahendustega, mis tekitasid neis küsimusi ja vastuseisu. Seda üllatavam oli, et arhitektidelt ei tulnud ühtki vastukaja,” tunnistab Kadri. „Meie arvates on oluline sellele teemale tähelepanu pöörata.”

Kvaliteetne vs harjumuspärane

Oktoobris toimuval aastanäitusel on arhitektidel võimalus sõna sekka öelda.

„Kutsume näitusele osalema kümme Eesti arhitekti või arhitektuuribürood, kelle ülesanne on pakkuda moodullasteaiale alternatiivseid lapsest lähtuvaid lahendusi,” selgitab Karin. „Eesmärk ei ole kritiseerida ja vastanduda, vaid otsida koostöövõimalusi.”

Kadri: „Tõepoolest, kui millegi suhtes kriitiline olla, siis just koostöö puudumise suhtes. Kui omavalitsus seisab ühtäkki nii suure ja olulise ruumiprobleemi ees, oleks mõistlik arhitektidega nõu pidada ja lahenduste leidmiseks koostööd teha juba enne projekteerimise algust.”

Moodulrühmade püstitamise vajadust on põhjendatud eeskätt rahvastiku muutustega ning vajadusega võimalikult madalate kuludega kiiresti lasteaiakohti juurde teha. Kadri ja Karin on veendunud, et kuigi neid argumente võib mõista, saab asju lahendada ka teistmoodi ja paremini. Alustades moodulmajade materjalivalikust ning lõpetades suurema tähelepanu pööramisega ruumi kvaliteedile ja esteetikale. Hinnang, et konteinerrühm näeb seest välja nagu iga teinegi lasteaiaruum, mida oleme harjunud nägema, ei kõla arhitektide jaoks kuigi lohutavalt.

Kadri: „Küsimus ongi selles, mida me harjumuspäraseks peame. Kas isegi ideevaest ja üksluist lahendust?”

Karin: „Sellise suhtumise taga on pikk ajalugu. Nõukogude ajal oli kõige lihtsam ehitada tüüplasteaedu, valida oli kahe-kolme projekti vahel, n-ö autorilasteaedu tehti üksikuid.”

Ka lasteaedade mänguväljakud ja -vahendid kipuvad olema äravahetamiseni sarnased ning sellegi põhjuseks peavad arhitektid eelkõige koostöö puudumist. „Ühed kirjutavad ja sätestavad reegleid, teised on need, kes asju tegelikult projekteerivad. Standardeid ja turvanõudeid, millele liumägi või redel vastama peab, on terve hulk, mistõttu lubade ja litsentside taotlemine on aeganõudev ja kulukas.”

Karin: „Kui tahta mitte kataloogist võetud, vaid täiesti ainulaadset asja, tuleb see kõigepealt standarditega vastavusse viia. Lõpuks ongi lihtsam valida see liumägi, millel on kõik vajalikud kooskõlastused. Need asjad tuleb omavahel paremini tasakaalu viia.”

Avastamist pakkuv ruum

„Paraku ei kuulu lasteaiad kuigi tihti nende hoonete hulka, mida arhitekti loomingust esile tõstetakse ning mis talle au ja kuulsust toovad, kuigi see võiks nii olla,” arutleb Kadri. „Aga kui üldse kuskil arhitektuuri kvaliteedi eest seista, siis just lasteaias. Raha selle arvelt kokku hoida ei tohiks. Kusjuures see, mille peale raha kulutada, on alati hoiakute küsimus.”

Karin: „Ruum, kus laps pika päeva viibib, peaks olema selline, kus tal on pidevalt võimalik midagi uut ja huvitavat avastada ning ka enda kasvamist kogeda – sedamööda, kuidas ta areneb ja asju teisiti mõistma ja nägema hakkab.”

Kadri: „Arhitektuuril peab olema hariduslik ja kasvatuslik eesmärk. Eriti just lasteaiaarhitektuur peaks andma hea ruumi kogemuse ka neile lastele, kes kasvavad näiteks kitsastes tingimustes või kelle kodud ei ole ehitatud loodussõbralikest materjalidest ja keskkonnasäästlike põhimõtete järgi.”

Teemat võib Kadri kinnitusel veelgi laiendada hariduse ja hariduskorralduse teemalise diskussiooniga, mida veab ka Huvitava Kooli algatus, toetades lapsele nüüdisaegse kasvukeskkonna loomist. Küsimusele, mida me õpetame/õpime ja kuidas, vastust otsides jõuame üsna varsti ka kooli ruumilise ülesehituse juurde.

Leidlikud lahendused

Praeguseks ei ole kuraatorid veel otsustanud, kas piirduda aastanäitusel üksnes moodullasteaedadega või käsitleda haridusasutusi laiemalt.

Kadri, kes arhitektuuri eriala bakalaureusekraadi sai Amsterdamist Gerrit Rietveldi akadeemiast, töötas õppimise kõrvalt arhitektuuribüroos, mis projekteeris ka koolimaju. Ta meenutab, et üks suurimaid elamusi kolme õpinguaasta jooksul oligi nende koolimajade külastamine. „Imetlusväärne, kui leidlike lahenduste peale on võimalik tulla!” Näiteks oli ühes algkoolis iga klassi ukse taga koridoris laud, mis Hollandi koolides pidi olema täiesti tavaline. Laps, kes ei suuda suures klassis keskenduda, saab minna klassist välja ja töötada omaette. „Esiteks on see väga sümpaatne kasvatuspõhimõte, mis annab lapsele juba väiksest peale vastutuse ja teadmise, et oma töö tuleb ära teha,” arvab Kadri. „Teisalt on see otseselt seotud arhitektuuriga – koolimajad ongi projekteeritud nii, et koridorid ei ole kitsad tunnelid liikumiseks, vaid seal on rohkesti avarust ja võimalusi. Häid näiteid ei leia muidugi mitte ainult välismaalt, ka Eestis on tehtud väga ägedaid lasteaedu ja koolimaju.”

Väike veider aken

„Ruumi võlu aitavad esile tuua nii valgus, ruumi proportsioonid kui ka see, kuidas ruum on liigendatud – kuidas on tasapindu kasutatud, kuhu on loodud lastele omaette olemise koht, kus tegutsetakse rühmas,” räägib Karin. „Praegu selliseid asju lasteaedade päevakava osana detailselt läbi mõeldud ei ole. Rohkem kui värvide ja mööbli valikule tulekski keskenduda ruumile. Väike omapärane veidrasse kohta paigutatud aken võib lapsele terveks eluks meelde jääda.”

Kadri: „Lastele mõeldud ruumi all peetakse enamasti silmas, et see on tavapärasest värviküllasem. Tegelikult on sealt edasi veel väga palju võimalusi, mida kohtab lasteaedades harva, nende kasutamiseni harilikult ei jõutagi. Ilmselt on see suuresti seotud ajanappusega. Lahenduse läbimõtlemine nõuab aega. Arhitekt peab end kõigepealt kurssi viima, kuidas lasteaias elu käib, kuidas lapsed ruumis toimetavad.”

Omaette teema on arhitektide sõnul lasteaiaks kohandatud vanad hooned. Endistes mõisates tegutsevad lasteaiad ja koolid on juba seetõttu erilised, et nad on seotud meie kultuuri ja identiteediga. Mõisatel on oma lugu, seal kogeb laps paljut, mida ta mujal ei näe, alustades kõrgetest taevasse ulatuvatest korstnatest, kuhu ta saab ise sisse minna, kuni väikeste kitsaste treppideni, mis kuhugi ei vii. Selliseid asju moodulmajast ei leia.

Kuidas saada mõtlemine vabaks

„Lõpuks jõuamegi välja tõdemuseni, et suuremal osal inimestest puudub ruumiline haridus,” räägib Kadri. „Minu jaoks on väga südamelähedane mõte viia ruumiõpe kõikidesse Eesti üldhariduskoolidesse, sellega ma praegu ka tegelen. On oluline, et õpilased õpiksid ruumilist keskkonda märkama: teaksid, kuidas see tekib ja toimib, mida selles hinnata ja väärtustada.” Samadest asjadest räägib Kadri oma õpilastele ka arhitektuuri huvikoolis, mille üks asutaja ja õpetaja ta on.

Oma panuse arhitektuuriteadmiste parandamiseks annab ka tänavune arhitektide liidu aastanäitus, mis pakub alternatiivseid lahendusi moodullasteaedadele. „Et saada võimalikult erinevaid visioone ja ideid, kutsume osalema eri vanuses ja kogemusega arhitekte,” räägib Kadri. „Lahendus peaks lähtuma konkreetsest probleemist ega tohiks olla liiga ulmeline. Samas on see just see koht, kus võib olla ka natuke lapsik ja mänguline. Omaette põnev väljakutse on seegi, kuidas saada mõtlemine vabaks.”

Karini arvates annab näituse formaat juurde vabadust ja võimalusi. Arhitekte peaks inspireerima ka see, et teemaga pole palju tegeldud.

Näitusetööd eksponeeritakse ma­­ket­ti­dena, mida täiendavad autorite sel­gi­tused, foto­kol­laa­žid, skeemid, joo­ni­sed ja muu illustreeriv materjal. Kataloogi tulevad näitust täiendav info, teemat laiemalt tutvustavad teks­tid, samuti lisa­materjalid arhitektide pakutud lahenduste kohta. Mõlemad näituse korraldajad kinnitavad, et kuna projekt on alles algusjärgus, on neil mitme­tahulise teema kohta veel palju uurida ja avastada.

Näitus on avatud 20. oktoobrist novembri alguseni Tallinna arhitektuuri- ja disainigaleriis Pärnu mnt 6. Loodetavasti saab seda näha ka teistes Eesti linnades.

„Eesmärk on näidata võimaluste mitmekesisust ja tutvustada erinevaid seisukohti,” võtab Kadri jutu kokku. „Tahame tekitada ühiskonnas diskussiooni, mis juba ammu oleks pidanud algama.”

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kui üldse hea arhitektuuri eest seista, siis lasteaias”

1. Maarika ütleb:

   11. apr. 2014, 10:28

   Väga õige ja asjalik artikkel.