Kuidas kuulata muusikat?
Helivibratsioonid võimendavad inimese loomupäraseid andeid.
Ei ole saladus, et aktiivselt muusikaga tegelevate laste õppeedukus on koolis hea. On tuvastatud, et helid muudavad aju lainepikkust ja südamerütmi.
Mul tekkis soov vestelda kooliõpilastega muusikast, selles osalemisest ning kuulamisoskusest. Pidanud eri koolide muusikaõpetajatega läbirääkimisi, otsustasin kohtuda 5. klassi õpilastega ja rääkida teemal „Kuidas sa kuulad muusikat, et see ei tunduks sulle igav ja saaksid sellest rõõmu?”. Mulle ohverdati 45-minutine koolitund tunniplaanist. Igal koolil on teadagi oma nägu ja õpilased on omakorda kooli nägu. Harutamata üksipulgi lahti eri koolide „viiendike” iseloomu, tahaksin kõigepealt pisut üldistada. Kooli muusikatundides on ette nähtud programm, mis oli oma arenguetapis parajasti eri staadiumis. Õpilaste musikaalsus ja lauluoskus on vahelduvalt keskpärane. Mitmes koolis õpivad õpilased lisaks pilli, kas siis plokkflööti, kannelt, klaverit või akordioni.
Esmajoones püüdsime õpilastega ühiselt selgusele jõuda, mis on muusika kuulamise juures oluline, mida tähele panna ja jälgida, et kuulamine huvi tekitaks.
Rääkisime keskendumisoskusest ja tegime selgeks, mis vahe on kuulmisel ja kuulamisel, nagu on vahe ka vaatamisel ja nägemisel. Õpilased said aru, et kui nad kaubamajas oste sooritavad või kodus einetavad, on raadiost tulev muusika neile lihtsalt taust, millele nad ei pööra erilist tähelepanu. Nad ei kuula seda. Ühtlasi selgusid 5. klassi muusikaeelistused: meid ümbritseva infomüra kohaselt meeldib neile eelkõige pop- ja rütmimuusika, siis pärimusmuusika, vähem džäss- ja klassikaline muusika. Arutasime, miks see nii on. Sai arusaadavaks, et mõneminutilisi lihtsa helikeelega poplaule ja rütmikaid tantsupalasid on lihtne kuulata, need tekitavad rõõmsa meeleolu ning panevad kaasa laulma ja liikuma. Džäss- ja klassikaline muusika on sageli keeruline ja pika arenguga, seega raske jälgida.
Ma ei seadnud eesmärgiks mitte niivõrd muusikast rääkida, kuivõrd klassikalise muusika mängumaale ust paotada. Puudutanud kuulamist soodustavate lihtsate muusikavormide (ABA, variatsioonid, rondo, kaanonist võrsuv fuuga) olemust, rääkisime keskendumisest. Et selleks on vaja kõigepealt tahet ja enesedistsipliini, tegime katset kuulata minuti vältel kõige ilusamat muusikat – v a i k u s t. Katse õnnestumine sõltus koolist. Tekitas huvi ja paluti ka korrata.
Mõnel poisil oli muidugi tarvis selle minuti jooksul nägusid teha või muidu ringi vahtida, ehk tasakesi itsitadagi. Siis proovisime uuesti, et seejärel vahetada mõtteid, mida keegi tundis või märkas. Mõtete koondamiseks ja kuulamisoskuse teritamiseks mängisin Arvo Pärdi „Alinale”. Oli huvitav, kuidas see pala naelutas õpilased hiirvaikselt kõrvu teritama. Üks poiss soovis pala pealkirja täpsemalt teada saada, et võiks loo noodi hankida.Arvo Pärdi nimi oli lastele tuttav, nagu ka minu ettekantud katkendite autorite Bachi, Mozarti, Beethoveni ja Chopini nimed.
Asudes lõpuks muusika peamise põhiolemuse – sisu – juurde, mängisin erinevat meeleolu kajastavaid muusikakujundeid ja nende omavahelisi seoseid, seejärel palusin õpilastel mõningaid kujundeid mängimiseks „tellida”. Suur oli minu üllatus, kui sooviti kuulata midagi vihast või tigedat. Minu imestavale küsimusele ei osatud muud põhjendavat leida, kui et „see on ju nii põnev!”. Muide, kõikides koolides oli see esimene reaktsioon. Või sooviti vähemalt midagi ägedat või kiiret. Kas see on meie tänapäeva kiirustava elustiili tulemus? Mõned tüdrukud soovisid siiski midagi armsat ja kuulsid Schumanni pala „Unistus”. Kuid üks poiss soovis kuulata salapärast muusikat. Et esmapilgul ei tulnud mul meelde ühtki salapärast lugu, tuli kohapeal improviseerida. Kiideti heaks, et oli küllalt salapärane.
Uurisin, kas keegi lastest on proovinud ise mingit lugu luua. Selgus, et laule on üritatud teha ja ka koolibändis midagi kokku sobitada. Üldiselt takerdub aga omalooming instrumendi kesise valdamisoskuse taha. Selles asjas on julgem roll ilmselt muusikakoolide õpilaste käes. Tore oli tüdruk, kes väitis, et oli mänginud üle klaveri igasuguseid huvitavaid ja koledaid kokkukõlasid ja püüdnud seda ka kirja panna. Võib vaid ette kujutada, milline tema noodipilt välja nägi! Aga kiiduväärt on julgus proovida ja kõlasid otsida. Muusikaõpetajad võiksid ergutada lapsi ja nende huvi äratada, andes kas või mõne rütmikujundi viisistada või laulujupi varieerida.
Ma ei arva, et lapsed meie lühivestlusest märkimisväärset kasu oleks saanud, küll aga loodan, et see paneb lapsi muusikast teisiti arvama ja seda tähelepanelikumalt kuulama. Küllap on õpetajad muusika kuulamise probleeme oma hoolealustega ennegi arutanud ja teevad seda edaspidigi. Erinevused võivad olla asjale lähenemises. Minu meelt liigutas poiss, kes tunni lõppedes tuli mu juurde ja lausus: „Te võiksite meile veel külla tulla.”
Üritus toimus Eesti kultuurkapitali toel