Lastel on sündides sada keelt suus
Tallinna ülikoolis peeti läinud laupäeval rahvusvahelist alushariduse konverentsi „Lapsest lähtuv kasvatus ja tegevuskultuur”.
Konverentsi ligi 400 osaleja seas olid lasteaiaõpetajad, lasteaedade juhid ja õppealajuhatajad, teisedki alushariduse edendamisest huvitatud. Teist 400 osaleda soovijat jäänud aga kohtade puudusel kõrvale.
Rohke osavõtu üks põhjus oli konverentsi toimumine nädalavahetusel. Mullu augustis Tallinna ülikoolis peetud rahvusvahelisel alushariduse uurijate konverentsil osales Eesti lasteaiajuhte ja -õpetajaid vähe, põhjuseks toodi, et töö juurest ära tulla pole võimalik.
Päev algas haridus- ja teadusministeeriumi tervitusega. Järgnes ettekanne „Lapsest lähtuv kasvatus muutuvas Eestis”, mille pidasid kolmekesi Tallinna ülikooli lektor Maarika Pukk, Turu ülikooli õppejõud Jarmo Kinos ja Londoni Middlesexi ülikooli lektor, filosoofiadoktor Leena Robertson. Seejärel esines Itaalia Reggio Emilia koolituskeskuse pedagoog-nõustaja Paola Strozzi peaettekandega „Vaade Reggio Emilia lähenemisviisile hariduses”. Vahepeal tõusis auditoorium püsti ja võimles muusika saatel vaimu jälle virgeks. Pärast lõunat algasid töötoad. Konverentsipäeva lõpetas Hämeenlinna alushariduse eksperdi Marja-Liisa Akselini ettekanne „Reggio-pedagoogika lähtekohad ja kogemused kogukonna tasandil”. Ingliskeelsetele ettekannetele tuli soovijatele kõrvaklappidest sünkroontõlge.
Kõige tähtsam haridus, kõige tähtsamad inimesed
„Alusharidus on maailma kõige tähtsam haridus,” ütles oma tervituskõnes konverentsil osalejatele haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar. „Teie, alushariduse õpetajad, olete maailma kõige tähtsamad inimesed.” Käosaar meenutas, et tema karjäär algas just lasteaias, söögitädina.
Alushariduse inimesed on Käosaare arvates teistele haridusastmetele teenäitajad elukestva õppe strateegia vallas, väärtustades loovust, individuaalsust ja ettevõtlikkust. Alusharidus on eestvedaja ka väärtuskasvatuses. Kaks kolmandikku Eesti lasteaedadest kuulub kiusamisvabade lasteaedade hulka.
Eesti alushariduse plusspoolena nimetas Käosaar alushariduse uut riiklikku õppekava, mis rõhutab loovust, ettevõtlikkust, aktiivõpet ja individuaalsust, ning meie lasteaiaõpetajate head haridust.
Miinuspooleks on probleemid alushariduse kättesaadavusega ehk lasteaiajärjekorrad; samuti see, et laste arv õpetaja kohta on osas piirkondades kasvanud ning õpetajate palk on jäänud 2012. aasta tasemele.
Et muuta ühiskonda, tuleb muuta hariduse südant
Lapsest lähtuva kasvatuse entusiastid: Turu ülikooli dotsent Jarmo Kinos, Tallinna ülikooli lektor Maarika Pukk ja Londoni Middlesexi ülikooli lektor Leena Robertson.
Eesti esimene Reggio-klubi koosolek toimus 27. novembril 2012, samuti Tallinna ülikoolis. Praeguseks on klubil üle saja liikme.
Maarika Pukk meenutas oma jõudmist Reggio Emilia pedagoogika juurde. Tema oli Eestis esimene, kes selle metoodika kasutusele võttis. Aasta oli 1994 ja Maarika Pukk töötas Viimsis Piilupesa lasteaias. „Meie esimesed abivahendid olid kangasteljed ja vokid – esivanemate pärand. Püüdsin lähtepunkte leida meie rahvuskultuurist. Minu suureks eeskujuks sai Johannes Käis.” Külaskäik Reggio Emilia koolituskeskusse Itaalias muutis Puki sõnul isegi tema juhtimispõhimõtteid – rohkem dialoogi! „Hull oleks, kui meie kiiresti muutuvas maailmas kehtiks ikka veel täiskasvanust lähtuv paradigma,” leiab lapsest lähtuva pedagoogika esimene rakendaja Eestis.
Jarmo Kinos selgitas, et oluline on teha vahet mõistetel „lapsekeskne” ja „lapsest lähtuv”: „Soomes oli sellega probleem: kõik kinnitasid, et on lapsekesksed, aga see võis nii olla vaid sõnades. Ingliskeelne termin „child centered” on raamtermin ja suhteliselt kasutu. Defineerida tuleb selgepiiriliselt. Kasutame mõistet „lapsest lähtuv”, mis tähendab lapse huvidega arvestamist.”
„Miks on nii raske arendada lapsest lähtuvat pedagoogikat?” küsis Jarmo Kinos. „Miks paljudes kultuurides kohtab sellele vastupanu? Inglismaal võetakse lapsest lähtuvat pedagoogikat samuti raskesti omaks. Ameerikas ja Soomes on olukord üsna sarnane. Võib-olla on küsimus selles, millist demokraatiat tahame arendada?”
Londoni Middlesexi ülikooli lektor, filosoofiadoktor Leena Robertson võttis kaasesinejate jutu kokku sõnadega: „Muuta tuleb hariduse sisu ja südant, et seeläbi muuta ühiskonda tervikuna.”
Otse Itaaliast – mitte lihtsalt ülevõtmiseks
Konverentsi põnevusega oodatud peaesineja, Itaalia Reggio Emilia koolituskeskuse pedagoog-nõustaja Paola Strozzi tutvustas Reggio Emilia lähenemisviisi hariduses.
Paola Strozzi on lasteaiaõpetaja aastast 1976. Algul töötas ta lastesõimes, siis -aias. „Meie mudel pole selline, mida üks ühele üle võtta. Igaüks peab leidma enda jaoks õige ja inspireeriva, sest igal pool on erinevad tingimused, erinev keskkond. Me võime ainult jagada oma viimase viiekümne aasta kogemusi,” selgitas ta kuulajatele. „Teooriat ja praktikat ei tohiks lahus hoida. Nagu keegi ütles, pole paremat teooriat kui väga hea praktika, ja vastupidi.”
Mis on Reggio Emilia pedagoogika
Reggio Emilia pedagoogika toetub Dewey, Piaget’, Võgotski, Montessori, Brunneri, Bronferbrenneri jt ideedele. See on lapsest lähtuv pedagoogika, austades last sellisena, nagu ta on. Last kuulatakse ja tema soovidega arvestatakse.
Reggio Emilia pedagoogikas on esikohal laps, tema huvi maailmas toimuva, vastu. Katsetades, uurides ja avastades õpib laps kõike uut, mängides ja meisterdades saab maailm talle selgemaks. Kunstitegevus on Reggio Emilia pedagoogikas väga oluline.
Reggio Emilia töökogemuses on kasvukeskkond teiste laste, lapsevanemate ja õpetajate kõrval samuti lapse õpetaja. Tähtsaks peetakse miljöö uudsust ja selle muutmist, mis soodustab laste loovust. Eesti pedagoogikas võib paralleele tõmmata Johannes Käisi üldõpetusliku tööviisiga, mis rõhutab õppimisel koduloo aspekti. Reggio Emilia pedagoogikal on ühisjooni laste aktiivõpet toetavate suundadega: Montessoriga, hea algusega, keelekümblusmetoodikaga, Waldorfi pedagoogikaga ning avastus- ja õuesõppega.
Mehed tahtsid kino, naised kooli
Reggio Emilia on Põhja-Itaalia linnake, kust sai alguse samanimeline pedagoogika. Paola Strozzi jutustas selle algusloo. 1945. aasta aprillis põgenesid fašistid Reggio Emiliast, jättes maha ühe tanki ja kaks hobust. Linna elanikud müüsid need maha. Mõeldi, mida oleks kõige targem saadud rahaga peale hakata. Mehed tahtsid ehitada kino, naised kooli. Naised võitsid. Kool nimetati linna vabastamise päeva järgi 25. aprilli kooliks. Koolile pandud tahvlil on kirjas: „Tahtsime oma lastele uut ja teistsugust kooli.” Esimeseks õpetajaks kutsuti 25-aastane algklassiõpetaja Loris Malaguzzi, kes oli kursis Dewey, Piaget’, Võgotski, Montessori, Brunneri jt ideedega.
Peaesineja, Itaalia Reggio Emilia koolituskeskuse pedagoog-nõustaja Paola Strozzi.
Tänapäeval moodustavad Reggio Emilia elanikest 18% immigrandid, enamik neist on pärit Aafrikast. Naiste tööhõive on kõrge ja 86% lastest käib lasteaias. On tähelepanuväärne, et 16% linna eelarvest investeeritakse haridusse.
Paola Strozzi rõhutab, et on väga oluline, et kool oleks hästi seotud oma kogukonna ja kodukoha ajalooga: „Igal kohal on oma hing, oma vaim.”
Õpetaja kui teekaaslane
Reggio Emilia omavalitsuse lasteaiad on uuringute järgi kõrge tasemega, lapsest lähtuva kasvatuse arendamisel ollakse endiselt edukad. „Me ei osta mõtteid sisse,” sõnab Paola Strozzi. „Kõik õpetajad õpivad ise, et omandada sada keelt. Iga lasteaed on erinev, olenevalt oma ajaloost ja tagapõhjast. Kõigil on valikuvabadus.” Teatavasti nimetatakse Reggio Emilia pedagoogikat poeetiliselt ka saja keele pedagoogikaks. Laps saab sündides kaasa palju andeid, ta oskaks nagu sadat keelt. Paraku jäetakse anded lapse kasvades enamasti soiku, välja arendamata.
Saja keele kujund pole võõras põhjamaalastelegi. Soome keeles tähendab „satakieli” ööbikut.
Nii on õpetaja kõige tähtsam ülesanne seda väikest ööbikut kuulata, et osata võimalikult paremini lapse arengut toetada. Lapsi dokumenteeritakse tegevuse, õppimise ja mängu käigus. Laste küsimused pannakse kirja, nende arvamused salvestatakse. Dokumenteerimine aitab lapse käitumist, vajadusi ja soove analüüsida. „Lapsed õpivad tegevuses ja selle üle järele mõeldes,” selgitab Strozzi. „Õppimine pole lineaarne tegevus ega koosne astmetest, mida ületada. Õppimise kvaliteet ei tähenda ainult seda, mida õpitakse, vaid ka kuidas õpitakse.
Lapsest lähtuvas pedagoogikas on laps ja õpetaja võrdsed partnerid. Õpetaja pole eeskuju, keda peab järgima, vaid pigem reisikaaslane või kompass. Oluline on õpetaja, kes suudab koos lastega imestada ja imet luua.”
Kuidas beebid palli mängisid
Jutustamise vahepeal näitas Paola Strozzi videofilme päevast Reggio Emilia lasteaias. Filmi vaadates jäi vaid üle rõõmustada, kui tragid, hakkajad ja iseseisvad on väikesed lapsed, kui anda neile võimalus tegutseda. Pahatihti kipuvad täiskasvanud laste tegutsemislusti ja eneseusku liigse keelamise ja kurjustamisega lämmatama, ise endale sellest aru andmata. Nii katsid mudilased filmis näiteks vilunult lõunalauda. Ja isegi ühtegi tassi ei pillatud puruks.
„Lastele on suhtlemisintelligentsus kaasa sündinud, nad on väga head suhete loojad,” kommenteeris Paola Strozzi filmilõiku, kus lastesõimes mängisid täielikus üksmeeles palli vaid kümne- ja üheteistkuune Davide ja Emma. Juttu ajada nad veel ei mõistnud, aga sellest polnud lugu. Kahel jalal nad ei jooksnud, aga ka neljakäpuli liiguti pallimänguks piisavalt kiiresti. Kui pall beebitüdruku meelest liiga kaugele veeres, osutas ta sellele käega ja saatis viibet kõlava lühida hüüatusega, millel oli selgelt käskluse iseloom. Poiss tõttas sõbranna soovi täitma ja toimetas palli tüdrukule tagasi.
Muide, Paola Strozzi tegi komplimendi korraldajatele – ta polevat kusagil kohanud nii head tehnikat kui sellel konverentsil.
Aluseks on lapse huvi
Konverentsi töötoad ja ettekanded rõhutasid, et lapsest lähtuv tegevuskultuur tekib kõigi inimeste mõjul, kes on seotud laste kasvatamise ja õpetamisega. Tegevuskultuur koosneb nii täiskasvanute kui ka laste panusest, oluline on mõista täiskasvanute ja laste maailmade sisu ja vastastikust lõimumist. Alushariduse keskmes on laps ja lasteaia tegevuskultuuri alus on lapse huvi.
Konverentsi töötubades esinesid ka alushariduse spetsialistid Soomest ja Rootsist. Konverentsi eel ja vaheaegadel sai külastada minimessi ning uudistada firmade väljapanekuid, mis tutvustasid õppevahendeid, arendavaid mänguasju, raamatuid ja õppimiseks ning õpetamiseks mõeldud e-keskkondi. Messil oli eksponeeritud ka Tallinna Komeedi lasteaia ning Soomes Espoos asuva Arja Bisi Mankkaa päevakodu laste ühisprojekt „Prügikast”, mis tutvustas taaskasutuse võimalusi.
Konverentsi korraldas SA Innove ESF-i programm „Üldhariduse pedagoogide kvalifikatsiooni tõstmine 2008–2014” koostöös haridus- ja teadusministeeriumi, Eesti lasteaednike liidu, Eesti alushariduse juhtide ühenduse ja Tallinna ülikooliga. Kell veerand kümme hommikukohviga alanud tihe tööpäev veeres märkamatult õhtusse ja päädis banketiga inglasliku kellaviietee ajal.
—
Konverentsil toimus seitse töötuba
- Eralasteaed Terakese kogemus lapsest lähtuva pedagoogika rakendamisel (Esinejad Katrin Helendi ja Jaana Koger Terakese lasteaiast)
- Rootsi lasteaedade kogemused lapsest lähtuva pedagoogika rakendamisel (Esinejad Kaili Kits-Pylkkö ja Eeva Mäkelä Rootsist)
- Pedagoogiline keskkond ja mäng (Esineja Pirjo Salervo Espoost)
- Uus visioon kultuuris: ateljee laste teadmiste rikastamiseks ja täiustamiseks (Esineja Paola Strozzi Itaaliast)
- Koolieelse lasteasutuse õpetaja professionaalse arengu mudel (Esineja Tiina Peterson HTM-ist)
- Lapsepärane pärand (Esinejad Margit Blehner, Velle Rohelpuu ja Jana Torn Jänesselja lasteaiast)
- Laste kunstikooli projekt (Esineja Elisse Heinimaa Helsingist)
Alusharidust pean tähtsamaks kui kõike muud hariduses. Aga see algab lapse jaoks enamasti ikka kodust. Kui vanematel pole sellest aimugi, satub hariduse vundament sinna, kuhu jumal juhatab. Ka sinna, kuhu hoone püstitamine on lausa kuritegu.
Seepärast peaks alushariduse alus olema tulevaste vanemate harimine. Seda ei tee täna praktiliselt keegi. Ja siis püütakse hoone rajada sinna, kus vundamenti polegi.