Margus Kasterpalu: Oh sa jutt, kus mul läks kiireks
Margus Kasterpalu Saueaugu teatritalus „Carmeni“ etenduse ajal vägesid juhatamas.
Töötasin 1993. aasta kevadtalvel kirjandusmuuseumis ning tegin Eesti Televisioonile kirjandusteemalisi saateid. Kord filmisime Tartus Raekoja platsil ühte lõiku Karl August Hindrey saate jaoks, kus näitleja ja lavastaja Andres Lepik mängis minu palvel Tuglast. Andresega olime tuttavad juba Haapsalu 1. keskkoolist, kus me koos käisime, tema oli paar aastat vanem.
Filmivõtetel läheb alati hirmsasti aega ja nii oli meil mahti kõnelda muustki. Andres küsis, ega ma tunne mõnda lolli, kes viitsiks dramatiseerida „Krahv Monte Cristo”. Paks raamat ju – kuidas sa seda ikka mõistlikku lavastuse pikkusesse kohendad. Mina ütlesin õhinal, et ühte tunnen, teen hea meelega.
Sinna see jutt jäi. Kuni ükskord suvel maal kuulen raadiost: Ugala direktor Jaak Allik räägib teatri uuest hooajast. Et: … ja aastavahetuseks tuleb meil Andres Lepiku lavastuses välja „Krahv Monte Cristo”, Margus Kasterpalu dramatiseerib.
Oh sa jutt, kus mul läks siis kiireks! Ma polnud tõesti mõelnud, et tänavanurgal räägitud põgus jutt ongi ametlik ettepanek. Olin küll „Monte Cristot” lugenud, aga sellise suure materjali dramatiseerimise kogemust mul muidugi polnud. Võtsin ennast kõigist muudest töödest ja kohustustest lahti ning läksin paariks nädalaks sõbra suvilasse Saaremaale. Oli kaunis varasügis, suvitushooaeg oli just lõppenud. Rahus ja vaikuses sain ühe versiooni dramatiseeringust valmis. Tegelikult oli küll jube kiire. Andres mõtles ju, et ma hakkan kohe tegema … Aga välja see tükk tuli ja kui ma õigesti mäletan, siis Monte Cristo rollis olnud Peeter Tammearu sai selle eest ka meespeaosa preemia.
Selline oli minu sisenemine Eesti teatrimaastikule. Andresega jäimegi koos tööle. Järgmine asi, mis me tegime koos või peaaegu koos, oli minu esimene lavastus, õieti rühmatöö – Mérimée „Carmeni” järgi tehtud kahemehetükk. Mängisid Üllar Saaremäe ja Rain Simmul. See pidi olema Andrese lavastus, aga ta läks kuhugi välismaale, oli ühesõnaga ära ajal, kui pidi proove tegema. Tartus Kroonuaia tänavas „Carmenit” lavastades elustasime ideed, mille Andres hiljem sõnastas: teinekord on naine isegi rohkem see, mida kaks meest temast räägivad, kui see, kui ta füüsiliselt kohal on. Esimestel etendustel liikus ka üks Vanemuise baleriin läbi ruumi, aga muidu ilmus Carmen meile ainult meeste kujutluses, räägitud jutus.
Sellest lavastusest tekkis Andres Lepiku projekti nimeline … kooperatiiv või juba mittetulundusühing. Kui läksime Vanemuisesse tegema tükki „Williamile”, siis oli see esimene teenusepakkumise leping, kus väikeettevõte nimega Andres Lepiku Projekt sõlmis Ugala teatriga lavastuse väljatoomiseks lepingu. Sisenesime jõuliselt kooperatiiviärisse.
Tookord polnud mul küll uneski ettekujutust, et sellest hetkest tänavanurgal saab alguse minu püsisuhe Ugalaga.
Margus Kasterpalu meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi