Riskilapsed klaaskausis
Doris Kareva luuletus räägib, kuidas Saatan annab „kesk aeglast hävingut” poetessi kätte klaasnõu ja ütleb: „Hoia. Siin on surm.”
Märtsi kolmas nädal andis Eestile võimaluse võõrustada Keila Koolis SOS-lastekülade ülemaailmset konverentsi „Kvaliteetharidus sotsiaalses riskis olevatele lastele”. Viis tihedat päeva vahetasid mõttekaaslased kogemusi, kuidas elu varjupoolel kasvavaid lapsi siiski eluks vajalike teadmistega varustada. Suurürituse pealkiri pani esimesele positsioonile hea hariduse. Ettekannetest, aruteludest ja kohvivestlustest jäi siiski kõlama sotsiaalne risk, milles elamine toodab uue põlvkonna kohanematuid ühiskonnaliikmeid. Konverentsi lõpupäeva paneeldiskussioon vaagiski nende riskide maandamist.
Uusliberaalne kool
Tühi kõht, hüvede puudumine ja sotsiaalne tõrjutus ei pea iseenesest olema risk, kui lapsel on toetav kodu, rõhutas Moskva kasvatusteadlane Ljudmila Petranovskaja. Osalejad olid sellega nõus. Paraku on sotsiaalse riskiga lastel liigagi tihti asotsiaalsed vanemad. Kui niisugune laps tuleb kooli, ütleb ta konflikti korral õpetajale: „Käi …!” Ja isegi mitte paha pärast. Ta lihtsalt ei oska teisiti, sest pole kodus muid sõnastusi kuulnud, nentis Tartu AHHAA keskuse direktor ja endine õpetaja Andres Juur. Margaret Sutherland ja George Head Glasgow’ ülikoolist tõdesid, et sellise lapse abistajad keskenduvad lapse vajadustele, unustades tihti õigused. Tore, kui Šotimaal on täidetud kas või lapse vajadused, ütleks eestlane. Lapse õigusi tagavad Eestis mitu seadust-määrust, aga nende rakendamine elus takerdub vajaduste ja võimaluste vigase tasakaalu taha. Vana tõde, eks ole, ja meie uusliberaalse riigi kurb kõrvalnähtus, arvas TLÜ emeriitprofessor Viive-Riina Ruus. Uusliberaalsed koolid jätavad vastutuse edu ja heaolu eest õpilasele endale, hinnates tulemusi, kuid andes vähe tuge ja julgustust. Kiitus tuleb edu, mitte edenemise eest. Laps teab, et loevad hinded. Kui tal on probleeme, jääb ta oma murega pigem üksi. Seadusega tagatud tugiteenuste formaalsust uskus enamik diskutante. Edutus iseenesest on lapse jaoks sotsiaalne risk, mis raskendab tõusmist hariduse järgmisele tasemele.
Õpetaja kui preester?
Esmased õigused turvatundele ja väärikusele suunavad last motiveeritult õppima ja andma oma panust üldise hüve heaks. Turvatunnet peaks pakkuma kool. Selleks peaks haridusasutus olema mitte teenuse-, vaid pühadusepõhine, sakraalne pind, kus teenivad targad ja heatahtlikud preestrid/preestrinnad, kus pole kiusamist, kust saab asüüli ja kus viibijal tekib osadus kogukonnaga ning lugupidamine selle väärtuste vastu. Lisaks jagati juba muiste templites ka süüa.
Ajakirjanik Tiina Kangro pakkuski utoopiat koolist, mis on avatud hilisõhtuni, kus õppur saab viibida kaitstult, olla hoitud ja toidetud ning veeta sisukalt ka õppetöövälist aega. Tasuta muidugi. Kui riik leiaks ressursi, oleks mitme ülesandega kooli idee kõige tegusam viis sotsiaalse riskiga last aidata. Muidugi nõrgeneb siis lapse ja pere side. Iseenesest pole see teatud juhtudel halb. Õpilasmagalad sobiks vanema teismeea noortele hästi, arvasid ka šoti teadlased. Söakamalt fantaseerides võiksid sotsiaalsete probleemidega, kuid ühiskonna väärtusi hindavad vanemad ju koos lastega koolis õhtuid veeta. Sel juhul kasvaks kooli tähtsus kogukonnas veelgi. Mis omakorda tingiks rohkem austust nii haridustempli kui ka selle teenindajate vastu.
Tereta last nimepidi
„Kas haridus on teenus või vaimne väärtus?” küsis Aleksandr Eliovitš Moskvast. Õige vastus pidi eeldamisi olema „väärtus”. Ent väärtust väärtustama õpitakse teenuse kaudu. Paradoks: mida kõrgem on riigi SKP, seda väiksem on noorte soov õppida, kinnitavad uuringud. Eesti supertulemused PISA testides ei näita, milline on haridusasutuste õhkkond ja inimsuhted. Ka mitte seda, kui palju oma õpetajate tähelepanu iga laps saab. Mäletan kooli, kes TLÜ 2007. a
kompleksuuringus jäi kvaliteedi järelväkke, kuigi riigieksamid ja PISA näitasid vastupidist. Miinuseid lisasid laste ja õpetajate läbisaamine ja kummagi poole vähene rahulolu oma kooliga. Vastuste tagant terendas ükskõiksus õpilase vastu. Õnneks on Eesti koolide pingereastamisest loobumas. Kas see näitab uue suhtumise algust? „Tuleb murda peavoolu, kesktee, mainstream’i hegemoonia,” sõnastas George Head võimaliku lahenduse loosungi. Dr Petranevskaja sekundeeris lihtsa, kuid tõhusa näitega. Üks Kanada „halb” kool saavutas kolme kuuga (!) nii õpitulemuste paranemise kui ka põhjuseta puudumiste vähenemise, samas kui õpilaste ja õpetajate suhted paranesid. See ei nõudnud ühtki rahalist investeeringut. Võluvägi oli kolmes reeglis, mida iga õpetaja kohustus järgima. Esiteks, igal hommikul teretas õpetaja iga last nimepidi ja silmsidet hoides. Teiseks helistas õpetaja lapse puudumise korral mitte vanematele, vaid lapsele endale, ja küsis, miks ta koolis ei olnud. Kolmandaks sai iga laps vähemalt korra nädalas nimeliselt ja teiste ees kiita.
Kas välireklaamist piisab?
Sageli ütlevad õpetajad end joovat kibedast karikast. Ei aita, kui luua välireklaam „Mulle meeldib mu õpetaja, aitäh, õpetaja!”. Õpetaja tuleb aidata välja oma sotsiaalsest riskist. Kindlasti võime rääkida palgatõusust. Kuid õpetaja elukutset tuleb väärtustada, koheldes teda riigis ja kogukonnas just preestri(nna)na, kaasates teda avalikult otsustustesse, andes talle aukohad avalikel üritustel, vaadates talle silma ja kiites vähemalt kord nädalas ja teiste ees. Õpetaja hoiab anumat, milles on meie ühiskonna kestlikkus. Tema hinge alt peab kasvama mitte surm, vaid uus haljas elu ja usk meie kodu väärtustesse, et tegus noor tahaks ise luua maa, kus ta vajadused on rahuldatud. Et ta ei läheks oma õnneraha ega hingerahu mujalt otsima.
Räägime järjest murelikumalt, kuidas me identiteet aeglaselt, kuid kindlalt mureneb. Hävime lastetusse, suubume oma näo minetamisse. Eesti tulevik on hapras klaasis. Peame aitama õpetajat seda hoida. Siis saavad sotsiaalse riskiga lapsed endale koolist teise kodu. „Me ei suuda teha iga last väga õnnelikuks või väga edukaks,” ütles Ljudmila Petranevskaja. „Kuid me saame tõsta iga lapse eneseusaldust, panna ta uskuma iseendasse ja oma võimeisse.”
Kui kogukond usub õpetajasse, on tal rõõm seda eesmärki täita.
Aitäh konverentsi korraldajatele!
Konverentsi toetasid Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond, Eesti Välisministeeriumi Arenguabi projekt ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu Nordplus Horisontal projekt.
[…] Õpetajate Leht 04.04.2014 […]
[…] 04.04.2014 Riskilapsed klaaskausis […]