Üksinda Aafrika öös ehk Rahu, ainult rahu
Vanemõpetaja Anu Joon on seisnud klassi ees 40-kraadise palavusega, põgenenud märatseva pulli eest ja püüdnud püütonile mitte peale astuda, andnud mootorrattaga sõites teed krokodillile … Seda kõike vabatahtlikuna Ghanas Kongo külas. Tähtsaimaks Ghana-kogemuseks peab Anu aga, et õppis olema parem vanaema.
Kas päevitus on veel alles?
Põhja-Ghanas ei saa ju päevitada. Seal ainult põgened päikese eest.
Miks sa läksid mitmeks kuuks nii palavasse paika – Ghanasse Kongo külla – õpetajaks?
Ükspäev tuli meilile tore teade Mondo arenguabiorganisatsioonilt: otsitakse kahte vanemõpetajat Ghanasse. See kõlas nii kutsuvalt, nagu olekski minule mõeldud. Läksin augusti lõpus, novembris tuli ka füüsikaõpetaja Mart Kuurme.
Õpetamine ei olnudki minu ülesanne. Kõige tähtsam oli lastele koolitoetuse korraldamine kohaliku küla arengu organisatsiooniga. Teine ülesanne oli teha õpetajatele töötubasid. Nad soovisid koolitusi, kuidas õpetada inglise keele foneetikat ning arendada lugemisoskust algklassides. Kolmas töö oli arendada Eesti ja Ghana sõpruskoolide suhteid. Neid koole pidin mitu korda läbi käima, mis oligi hea, sest töötubasid ei saa teha oludega kursis olemata. Kui tahvel on ainult värvitud seinapind ja midagi muud klassis polegi, pead kohandama oma ideed võimalustega.
Siiski tuli sul ka tahvli ees seista.
Õpetamist tuli ka ette, sest õpetajad olid tihtilugu ära. Ega nad tavaliselt põhjuseta puudunud. Kuulsin sageli, et kolleeg pole koolis, sest tal on ema haige. Seal läheb pereliige haige juurde haiglasse, põetab ja peseb. Meil teevad seda haiglaõed. Iseenesest tore – omainimesele saab rohkem soove avaldada või lihtsalt rääkida. Või lasta endale turult apelsine tuua.
Kõigepealt lennukiga Aafrikasse, seejärel viisteist tundi bussisõitu on karm.
Jah, viisteist tundi bussis oli karmim, kui ma oskasin ette kujutada. 26. augustil maandusin Ghana pealinna Accra lennuväljal. Siis sain õnneks kaks päeva pealinnas aklimatiseeruda. Mind võttis seal vastu väga meeldiv Kongo külas sündinud noormees, küla arengu organisatsiooni juhi Victori poeg Kingsley. Mina tahtsin osta ruttu bussipiletid ja edasi sõita. Tema ütles: ei-ei, kaks ööd oled siin. Jumala õige. Seal ei maksa tormata.
Mis kohanemise juures kõige raskem oli? Kliima, koduigatsus või kohalikud kombed?
Kindlasti kliima. Kuigi Accras on kliima palju parem kui Põhja-Ghanas, oli ka seal väga raske isegi üle turu minna. Läksime Kingsleyga mitu kilomeetrit jala bussijaama või -putkasse. Seal ootasin kolm tundi bussi. Seda oli palju. Palavus, päike paistab kogu aeg …
Külaorganisatsiooni juht Victor, kellega pidin asju ajama, oli esimesed paar nädalat väga hõivatud. Tundsin, et olen üksi, aga tagantjärele on selle üle hea meel, sest mul jäi aega ringi vaadata, kohalikega tuttavaks saada. Näha, kuidas inimesed ei kiirusta. Rääkisin palju lastega. Kuhu ja millal iganes läksin, oli lasteparv ümber.
Rahulikult ootamine on omaette oskus, mida mul tuli õppida. Kõrvaltvaatajale võis tunduda, et ma ei teinud esimesed kaks nädalat midagi, aga nii see polnud. Palusin, et Victor saadaks kellegi enda asemel appi. Õnneks oli tal palju poegi. Ta saatis teise poja, kes oli täpselt sama kena nagu Kingsley ning sõidutas mind motikaga koolidesse.
Ega sa Victori peale ei pahandanud?
Ei. Ilmselt oli Victoril õige taktika – esiteks polnud kool veel alanud, teiseks kestsid parajasti suured vihmavalingud, nii et motikaga sõites paar korda lausa kukkusin. Sain aja maha võtta ja sisse elada. Vaatasin, kas internet töötab. Ei töötanud. Läksin vaatasin, kas mäe otsas töötab. Ilma paanikata. Teadsin, et mul on kolm kuud aega. Iga ootamatuse puhul mõtlesin, et mul on ju abilised.
Kuidas sa koduigatsust leevendasid?
Üksinda olla oli muidugi raske ja pereigatsus suur. Usun, et ka kõige kangem oleks seal murdunud. Kui lapselapsed tulid esimest korda telefoni otsa, hakkasin lihtsalt nutma. See oli nii liigutav, et ma ei saanudki nendega rääkida.
Õnneks saime mehega peaaegu igal õhtul Skype’is suhelda. Tema häält kuulda oli väga hea ja rahustav. Tänan ka kohalikke. Nende olemuses, ka ootamises on midagi rahustavat: kõik läheb hästi. Anu, ära muretse, sinuga ei saa midagi halba juhtuda.
Tundub, et Eestis köetakse asjad üles. Isegi kui räägitav uudis pole halb, jagavad inimesed seejuures ärevust tekitavaid signaale. Seal oli vastupidi. See oli sisemine rahu, mitte pinnapealne nagu ameerikalik naeratus.
Mäletan, kuidas seisin kell kolm öösel ihuüksi tee ääres, sada pampu käes, ja vihma kallas. Ja kui võõras inimene ütles, et minuga ei saa midagi halba juhtuda, siis oli see ainus asi, millele tol hetkel toetuda. Viimaks nägin taksot, mis oli küll väga ligadi-logadi, aga viis mu kohale. Kõik saigi korda. See ei olnud võõra poolt ainult sõbralikkus, vaid väga suur empaatiavõime. Selles kontekstis nagu jumala kingitus.
Millised reaalsed ohud sind varitsesid? Pisikud ja kurjad loomad?
Malaaria muidugi. Septembris olid kliinikud malaariahaigeid ääreni täis. Järjekorrad pikad-pikad. Inimesed ootasid kliiniku õues terve päeva või rohkemgi. Malaariasääsed on pisikesed. Meie sääsed purevad läbi teksapükste, aga neid ei kuule ega näe. Õrnakesed nagu hallasääsed, aga teevad oi kui palju kurja.
Künkal, kus ma internetti püüdsin, elasid ussid, aga laste pildid tuli ära saata. Üks madu oli sihuke pikk ja roheline, meetrine. Püütoneid ma õnneks ei näinud. Kohalik laps hoiatas: vaata, et sa püütonit ära ei tapa, siis pead terve ülejäänud elu selle eest tasuma – on sihuke ebausk. Püüdsin mitte madudele peale astuda. Mäest üles minnes rääkisin või laulsin omaette või trampisin kõvasti jalgadega. Loomad üldiselt ei ründa. Võib-olla ainult see must pull, kes tuli ükskord suure jooksuga mäest alla. Kõik teised õpetajad kartsid ka ja jooksid hoovi. Pisike poiss oli vitsaga loomal järel. Kui viie minuti pärast piilusin, läks poiss rahunenud pulliga tagasi. Võib-olla oli uss looma ehmatanud, sest enne pull möirgas ja oli täiesti kohutav. Ta võib liiga ka teha, kui ette jääd.
Skorpioniga trehvasid otse hoovi peal.
Selle eluka tagusin kiviga surnuks ja ta põletati kindluse mõttes pidulikult köögis pliidi peal ära.
Kujutasin ette, et savannis on rohkem loomi. Kaelkirjakut ei silmanud, ahvi nägin kaugelt. Krokodill loivas paari meetri kauguselt motika eest üle tee, kui hommikul kooli sõitsin. Igaks juhuks jätsin ratta seisma. Seal lähedal oli jõesäng, eks nad liiguvad märjal ajal ringi.
Anu Joon
Söögiga olid omad ohud. Juua tohtis ainult pudeli- või pakivett. Näljas ma polnud, aga toitusin üsna piiratult. Piimatooteid ei saanud kolm kuud, kuigi seal olid kitsekarjad ja lehmad.
Milliseid üllatusi kohalikud kombed pakkusid?
Etnograaf või folklorist oleks vaimustusest õhku hüpanud. Mina hüppasin ka, hinges. Põhja-Ghana pakkus traditsioonide poolest palju rohkem kui lõunapoolne Ghana, kus näiteks matuserongkäigus olid juba puhkpillid. Kongo külas olid kombed uskumatult ürgsed, alates ohverdamistest, ebausust, lauludest ja tantsudest. Hiljuti rääkis keegi raadios, kuidas tema vanaema pidas lastega videvikutundi. Seal kuulis õhtul õues tihti, et keegi laulab, eriti kui elektrit polnud. See meenutas videvikupidamist ning ajendas mind mõtlema eestlusele ja meie esivanematele. Isegi nii palju, et tegin oma mehevenna perele väikse raamatu esivanematest. Teen tütrele ka.
Inimene saab ikka võõrsil enda kohta rohkem teada. Mul oli palju üksinda olemise ja sisekaemuse aega. Kell kuus oli juba kottpime. Kõik võimendus ja sai sügavama tähenduse, ka soovid, mis kaasa öeldi, kui kuskile läksin.
Kuidas kohalikud sinu kui võõra nõuandeid kuulasid?
Teadsin, et seal on hierarhia. Loeb see, mida külavanem ütleb. Aga olen ikkagi vanemõpetaja … Nad otsustavad ise, aga kui püüad ettevaatlikult nende mõtteviisi muuta, siis kõik on serveerimise küsimus. Ükski õpetaja ei taha ise ka, et teda väga õpetatakse.
Kogukonnas olid omad pinged. Sellega olin tuttav, kuna elan samuti külas. Tuleb välja, et kõiki kogemusi võib kunagi vaja minna, olgu surivoodil või Ghanas vabatahtlikuna.
Aafrika vanasõna ütleb: selleks on vaja tervet küla, et üks laps üles kasvatada.
Täpselt nii see käib. Last ei kasvata ainult pere, vaid terve kogukond. Sina võid ka naabri last kiita või laita. Su taga seisab kogu küla. Sama tunne oli mul kunagi Norras. Seal oli mägede vahel suletud külas väga raske joodik olla, sest kogu aeg ollakse kogukonna silma all. Minna pole kuhugi – mägi siin ja mägi seal. Peadki korralikuks hakkama. Igal pühapäeval sätiti Kongo külas liigutava põhjalikkusega kirikusse. Kuidas mina sel ajal pesu pesen? Läksin ka. Lõpuni ma palavuse pärast vastu ei pidanud, aga põhimõtteliselt tegin nagu teised.
Kindlasti võtsid nad su paremini omaks, kuna sa nende kombeid järgisid.
Üks külanaine ütles: ole üks öö meie juures. Võib-olla oligi see märk, et mind on omaks võetud. Keeldusin viisakalt. Vaatasin onni sisse, seal polnud midagi peale väsinud madratsikese. Ei kujuta ette hirme, mida nad seal tunnevad – elektrit pole, ust pole, aga on elukad, kes võivad öösel onni tulla. Inimesed teevad ka loomade hääli – geko häält ja tähelepanu äratamiseks ussi sisinat. Vahel ei saanud aru, kas häälitses kits või laps. Täielik loodusrahvas!
Tervitamine oli terve tseremoonia, enne kui päris jutt lahti läks.
Neile meeldis väga, kui teretati nabti keeles. Tervitusi andis pikalt edasi-tagasi veeretada. Telefonis oli keeruline – levi polnud ja ei jõudnudki muud rääkida, kui öelda tere ja et läheb hästi.
Ongi hea teada, et läheb hästi. Vahel ei läinud ma meelega turule motikaga, vaid jalgrattaga, et inimestega rääkida. Mis siis, et ülesmäge oli raske tagasi tulla. Tundus ebaviisakas hõigata mootorratta pealt: „Tere-tere, kuidas läheb?” Hiljuti küla vahel küsis naabrimees mult midagi. Arvasin midagi mõtlemata, et ta küsib, kuidas läheb. Vastasin: „Hästi läheb, kuidas sinul läheb?” Tema: „Ma küsisin, kuhu sa lähed.”
See küsimus on ka Ghanas tähtis. 30-aastased meesõpetajad, kellega ühes siseõues elasime, ütlesid mulle kogu aeg, kuhu nad lähevad, ja küsisid, kuhu mina lähen. See on seal ellujäämise küsimus. Lähed mäe otsa internetti püüdma, aga juhtuda võib mida iganes – hammustab madu, puskib pull, saad päikesepiste, skorpion nõelab …
Need õpetajad olid meie mõistes heas mõttes lapsemeelsed. Naersid kergesti iga asja peale. Nad tundusid mulle väga vaprad, et suudavad 40 kraadi juures klassi ees seista. Kui mulle oleks esimesel kahel nädalal antud klass õpetada, oleksin kindlasti minestanud. Juhendasin õpetajatele töötuba – kolm tundi 40 kraadiga. Elekter läks ära ja propeller ei käinud ringi, õhku ei olnud.
Tingimused on eestlasele igas mõttes ekstreemsed. Mida Eestis teed kolme minutiga, näiteks paljundad, võtab seal pool päeva. Meili saatmine on terve päevatöö: sõidad linna ja lähed tasulisse internetipunkti.
Mis on kõige olulisem, mida sellest kogemusest õppisid?
Kohaloleku tunne, püüd olla maksimaalselt käesolevas hetkes. Seda oskust näeb hästi laste pealt, täiskasvanud on selle sageli unustanud.
Tundsin, et Ghana-kogemus tegi mind paremaks ja targemaks. Nagu viimases blogipostituseski kirjutasin, on iga vanaema unistus olla parem ja targem vanaema. Eesti koolilastele püüan niikuinii olla võimalikult hea õpetaja.
SAMAL TEEMAL
- „Seal on hea, kus meid ei ole”, ÕpL 15.11.2013
- „Ghanas Kongo külas. Viiekesi ja vabatahtlikult”, ÕpL 15.11.2013
- „Eestlaste elamused Keenia koolis”, ÕpL 29.11.2013
- „Orvule võib kool unistuseks jääda”, ÕpL 13.12.2013