Värvikas maailm – Venemaast Lõuna-Koreani

Kui David Vseviov hakkas eelmisel kevadel United Press Globalile sarja „Colourful World” käigus kirjutama koolis kasutatavat teaberaamatut Venemaast, ei olnud tal aimugi, millised pilved maailmapoliitika taevast raamatu esitlemise ajal varjutavad.

Ometi võttis ta juba siis hoiaku püüda raamatus poliitikast ja ajaloo keerdkäikudest tasakesi ja rahulikult mööda minna ning koguda kokku kõik positiivne, mida naaberriigi kultuur pakkuda võib: Amuuri tiigrist ja Baikali viigrist Repini, Stravinski, Rah­ma­ni­no­vi ja Prokofjevi kaudu Tolstoi, Tšehhovi, Turgenevi ja Lermontovini. Sekka pisut borši ja pelmeene ning sõrnikud ja samovar. Unustamata muidugi ka arhitektuuri ja teadust. Ja ega ajaloostki koos Peetri ja Katariinaga mööda minna õnnestunud.

„Tahtsin Venemaas näha head. Seda, mida tal on maailmale pakkuda. Keegi ei osanud ette näha konteksti, milles see ilmub, aga kui peaksin kirjutama praegu, kirjutaksin samamoodi,” nentis autor raamatuesitlusel ühtaegu kergendatult ja murelikult. Viimast mitte niivõrd kõnealuse raamatu, kui just pilvise poliitikataeva pärast. Pidades vajalikuks lisada: „Mis on Putin võrreldes Puškiniga! Üks saab ehk parimal juhul paar rida ajalooõpikutesse, aga teist teavad ja loevad miljonid inimesed veel sajandeid.”

Pisut tõsinedes ütleb ta tundeliselt: „Ega pätid ja sulid üllata iseenesest kedagi, rabab see, kui viisakas seltskonnas hakatakse kasutama selliseid ajast maha jäänud meetodeid. See on irratsionaalne. See on keskaeg! Mind teeb murelikuks see, et kui džinn on pudelist välja lastud, on teda sinna tagasi saada ülimalt raske.”

Eelnes Soome, järgnes Lõuna-Korea

Aga püüame siinkohal poliitika pisut kõrvale jätta, sest Vseviovi kirjutatud raamat – mis on tema enese sõnul kõige õhem raamat, mille ta kunagi kirjutanud – väärib tähelepanu hoopis seepärast, et tegu on esimese eesti autori teosega sarjas „Colourful World”. See sari koondab endas kõvakaanelisi mõnekümneleheküljelisi ülevaatlikke teatmikke eri riikidest, mis mõeldud eelkõige 10–14-aastastele, aga on huvitavad sirvida ka vanematele.

Esimesena ilmus kõnealuses sarjas aasta algul Essi Mäkelä kirjutatud „Soome”. Vseviovi „Venemaale” järgnes aga üsna peagi Märt Läänemetsa „Lõuna-Korea”, mis võib maa kauguse ja võõrapärasuse tõttu olla eesti lastele nimetatuist kõige uudislikum. Ometi üllatab selle autor sõnadega: „Tegelikult teavad tänapäeva lapsed Lõuna-Koreast üllatavalt palju.” Seda tänu popkultuurile, eelkõige „Gangnam Style’ile” . Sealne kultuur oma vanema põlvkonna austamise ning sellest tulenevalt mitmetasandilise keelega on siiski jätkuvalt kauge ning kooliõpikus Koread sageli ei mainitagi. „Ühelt poolt muutis tõsiasi, et Lõuna-Koreast nii vähe teatakse, raamatu tegemise lihtsamaks, teisalt keerulisemaks,” nentis Läänemets.

Tulemas Brasiilia ja Prantsusmaa

Kuigi sarja raamatute autoritele antakse ühtse näo tarbeks kätte teatav struktuur, jäetakse neile selle täitmisel suhteliselt vabad käed, nentisid rahulolevalt Vseviov ja Läänemets, kes enne esitlust teineteise teost näinud ei olnud. Asjatundjate vaist on aga siiski sarnane. Nii on mõlemas raamatus ära toodud vastava riigi kaart ja tähestik, lisaks loodusele ja kultuurile, köögile ja keelele on pühendatud eraldi peatükk haridusele ja koolisüsteemile ning raamatukest kroonib ajaloosündmuste kronoloogia.

Sarja välja andva kirjastuse United Press Global juhi ja toimetaja Marge Pihlapuu sõnul on „Colourful World” mõeldud lisamaterjaliks ja iseseisvaks lugemiseks neile, kes tahavad maailma riikide kohta rohkem teada saada või otsivad usaldusväärseid allikaid referaadi või uurimistöö jaoks – olgu siis ajaloos, kirjanduses või geograafias.

„Ma isegi ei seoks seda niivõrd kooliga kui lapse uudishimuga. See on selline raamat, mis võiks olla kodus riiulis väga paljudel väikestel lastel. Meil on palju lauamänge, kus on maailma kaardid. Ehk tekib lapsel soov mõne riigiga põhjalikumalt tutvuda. Siis on hea, kui on võtta raamat, kust saab esialgsed teadmised,” leidis David Vseviov.

Põhjus, miks raamatute autorid on nii erinevad, seisneb Pihlapuu sõnul ühelt poolt selles, et iga raamatu autorilt oodatakse-eeldatakse tutvustatava maaga isiklikku kontakti. Teisalt võimaldab autorite ringi laiendamiseks jõud ühendada see, et kõik teosed ilmuvad ühtaegu neljas keeles ja jõuavad müüki neljas riigis: Eestis, Soomes, Rootsis ja Venemaal. Eesti autoritelt on värvika maailma raamatukesi lähiajal oodata veel: Mele Pesti on kirjutanud ülevaate Brasiiliast ning Tiina Väljaste pannud kokku Prantsusmaad tutvustava teatmiku.

LÜHIINTERVJUU

David Vseviov, kas eesti koolides tuleks ajalooõpetuses midagi muuta?

Sellega on raske algust teha, aga kõige olulisema eesmärgina peaks meil olema soov mõista ajalugu kui protsessi, ajalugu kui ahelat. Ja inimest selles protsessis. Kui tahaksin mõista näiteks demokraatiat, siis valiksin ajaloost välja mingid riigid, mingid protsessid, millega saaksin seda illustreerida. Venemaa sobib selleks suurepäraselt – ei ole lähiminevikus midagi Venemaaga võrdset, millega näidata diktatuuride olemust. Aga kas peaksime pühendama Venemaa ajaloole tervikuna suuremat tähendust? No muidugi, need riigid, mille koosseisus oleme olnud, on paratamatult ka selle perioodi raamides meie ajalugu, nii et paratamatult, kui käsitleme Eesti ajalugu 1721–1991, ei ole meil Venemaast pääsu. Kui käsitleme Liivi sõda, siis pole meil Venemaast pääsu, kui käsitleme perioodi, kus oleme olnud Rootsi riigi all, siis pole meil Rootsist pääsu.

Kas me ei ole Venemaale liiga lähedal, et saaksime teda neutraalselt käsitleda?

Loomulikult ei saa, aga minu jaoks ei ole ajalugu mitte arvete klaarimise poksiring. Siis ei ole see ajalugu, siis on see ideoloogia. Paratamatult on ajalugu seda rolli mänginud enam kui ükski teine nendest ainetest, mida koolis õpetatakse.

Kas eesti laste teadmised Venemaast on piisavad?

Sõltub lastest. Kuna Venemaa on meile nii lähedal, on paljudel seal perekondlikud sidemed. Paljudel lastel on vanemad Venemaalt pärit või elavad neil seal lähisugulased. Teiseks on Venemaa meile lähedal ja sellepärast võivad paljud olla seal käinud. Mis ei tähenda, nagu poleks paljudel lastel tänapäeval hoopis Soome lähemal, sest nende vanemad käivad seal kogu aeg külas või tööl või on sinna kolinud.

Nii et laste teadmistes mingit probleemi või lünka ei ole?

Eks kõik hädad tulevad teadmistest, nende puudumisest. Mis siin lastest rääkida! Kui kuulame mõnikord täiskasvanuid, nende seisukohti, tahaks ju ka anda neile algteadmiste raamatu kätte. Lastega on see normaalne, täiskasvanutega keerulisem.

David Vseviov ja Märt Läänemets teabesarja “Colourful World” esitlusel